




Pulp Fiction on eriline ka oma iroonia poolest, millega ta suhtub tegelastesse. Tegelased pole sugugi nii heroilised, kui neid tihti peale filmides näidatakse ja seepärast on see lugu äärmiselt värskendav: ka kõige karmim ninamees võib saatuse kurjal tahtel kuskil keldriruumis kinniseotuna lõpetada, teinekord aga lastakse suures jututuhinas maha mees, kes sekund tagasi oli su vestluspartner (kõik seejuures tahtmatult). Filmi sündmustik on tihe ja seda ümber jutustada oleks mõttetu vaev. Piisab, kui öelda, et tegu on ühe järjekordse tippsaavutusega filmiajaloos. Paar kohta jäävad koguni vastuseta, nii et filmijärgset mõttetööd jagub ka pikemaks ajaks.
Mis siis oli kohvri sees?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar