Avatar (2009)

"Avatar" ehk James Cameroni teine tulemine. See sissekanne saab olema pisut teistsugune, ei hakka näitlejatöö ja süžee (või selle puudumise) lahkamisega vaeva nägema.

Kõik oluline on kiiremate kaasblogijate poolt juba kirjamustaga üles märgitud: väljaarendamata tegelased, täiesti ebaoriginaalne teemaarendus, millele lisaks on külge poogitud veel kõikmõeldavad hollywoodilikud klišeed. Kui sõnapaar "Hollywoodi film" esineks mõnes filmimaailma leksikonis, seisaks selle järel tõenäoliselt mõni "Avatarist" pärit filmikaader ja James Cameroni pilti kõrvutataks tüüpilisele Hollywoodi filmile omaste dogmadega.


Muidugi oli kõik visuaalselt väga nauditav ja Pandoral elamise vastu poleks endalgi midagi, kuid samas ei saagi selliste neoonvärvide kõrvutamine kuidagi külmaks jätta. Ülekasutatud bioluminestsents ei karju just originaalsuse järele, kuid on kindel minek, kui tahetakse tekitada peadpööritav silmakomm. Ja ma ei ütle, et ma ei langenud nunnude pastelltoonide ja lennukate võitlusstseenide ohvriks, vastupidi.


Puust ja punaseks: linateos ei rabanud jalust ei süžee, ega visuaaliga, ehkki viimane mainitutest just need kolm punkti tõigi. Kellele meeldivad kirkad värvid, Sigourney Weaver, indiaanlased ja kauboid, dinosaurused ja lohed, kõva madistamine, või hoopiski kahemeetrised sinised end loodusega sünkroniseerivad tulnukad, siis tasub "Avatar" igatahes ette võtta.

Terminator Salvation (2009)

Palun võtke arvesse tõsiasi, et järgnev on kõigest ühe inimese arvamus ja seekord juhtus, et minu tagasihoidlikud mõtted ei ühti laia massi positiivse emotsiooniga. Ma ei leia, et ma oleks sellele filmile kuidagi liiga teinud, sest olgugi, et linateos oli visuaalselt väga paeluv, ootasin ma siiski midagi enamat, olgu selleks siis karakteriarendus või midagi muud. Nagu öeldakse, oma silm on kuningas ja lõpliku otsuse langetamiseks tuleb film ise ära vaadata. Ma ei võrrelnud filmi kuidagi tema kurikuulsa eelkäijaga (mis pidavat olema suhteliselt armetu), vaid vaatlesin seda eraldiseisva teosena.

Kui Terminator Salvationi vaarisa seisab filmiajaloo klassikute esirindes, siis Salvationi-nimeline järg jääb sellest häbiväärselt kaugele. Film, mille kord tegi kuulsaks Arnold Schwarzenegger sõnadega "I'll be back", jääb selle 80ndate must-see kõrval suhteliselt lahjaks ja seejuures kõigest meelelahutust pakkuvaks silmakommiks. Mis veel hullem, sild vana ja uue vahel eksisteeris vaid "tänu" mehaanilisele Schwarzeneggerile, mis põgusa huumorinurga asemel tekitas tunde, et Salvationit, erinevalt nimest, ei päästa enam miski.


Pikemalt nuputamata võib piltidest ja muust promomaterjalist lugeda välja, et filmis on arvukalt masinaid ja käputäis ilusaid näitlejaid: Christian Bale valeprohveti John Connori rollis, Sam Worthington katsejänese Marcus Wrighti nahas ja mitmed teised tegelased, kelle hingeellu süveneb filmi tegevustik võimalikult pealiskaudselt: koguni nii minimaalselt, et John Connori lapseootel naist Kate Connorit (Bryce Dallas Howard) näeb ekraanil vaid paar korda, mis on ilmselgelt liiga lühike aeg, et õppida tundma seda pealtnäha olulist karakterit.


Christian Bale erilist pettumust ei valmistanudki, sest temalt ei olnud juba eos suurt midagi oodata. Kui karakteri ülesandeks on juhatada vägesid, röökida end hingetuks, manada näole piinatud ilme, või rögiseda aeg-ajalt raadiosse, siis oskari nominatsiooni vast oodata ei maksa. Küll aga jättis palju kaalutletuma mulje Sam Worthington, kelle eelis härra Bale'i ees oli kahtlemata ka intrigeerivam roll poolrobotina (vabandage mu primitiivset sõnakasutust).


Nõrgale jutustusele ja kesisele näitlejatööle lisaks jääb vaid üle lisada, et pärast filmi vaatamist olen ma ilmselgelt kõvasti kurdim, seda suuresti tänu "feel the difference'i" innovatiivsele helisüsteemile. Ehkki mürtsuvast helist tekitatud toolide vibratsioon tuleb kaasahaaravusfaktorile ainult kasuks, siis mu niigi kannatada saanud kõrvakiled ähvardasid seegi kord lakkamatule pingele alla anda.

Kudoseid kinematograafia, eriti küllastamata värvitoonide eest. Filmi tasuks kõigest hoolimata ikkagi kinos vaadata, sest visuaal ja heli ongi just selle linateose leivanumber.

2001: A Space Odyssey (1968)

Iga isik, kes on näinud vähemalt ühte Kubricku teost, teab enam-vähem, mida teistest töödest oodata. Režissööri käekiri on tuntav selleski filmis, küll mille elementide kirjeldamiseks jääb mul sõnaosavusest vajaka.


Kosmose odüsseia on provokatiivne lugu inimkonna arengust ja selle keerulisest süsteemist, mille mõistmise teeb ehk veelgi filosoofilisemaks just see visuaalselt ja heliliselt rikas jutustus. Loo järgi, mis saab alguse tööriista kasutama õppivatest ahvilistest, on viimase läbimurdes süüdi hoopis mingi kolmas jõud: deus ex machina. Selle kehastuseks ilmub ühel päeval justkui eikusagilt jumalike vormidega monoliidist risttahukas, mis näeb välja pigem kui mingi arvutigraafika abil tekitatud objekt, kui keset robustsena mõjuvat loodust reaalselt kõrguv obelisk.


Lugu teeb suure ajahüppe ja sündmustik areneb edasi varase 70ndate maigulises tänapäevas, aastal 2001. N-ö teaduslikud saavutused mõjuvad ekraanilt pisut võõratena ja siiski kohmakatena, kuid tundes ära Kubrickule iseloomulikud võtted, mõjuvad need aspektid filmist vaid plusspunktidena: seda enam, et iroonia inimkonna tippsaavutuste ja millegi täiesti mõistmatu nagu eelmainitud monoliitkamaka vahel on heaks näiteks sellest, kui vähe me tegelikult kõigest teame.


Seda müsteeriumit saadetakse uurima Dr. Dave Bowman (Keir Dullea) ühes Frank Poole (Gary Lockwood) ning üliintelligentse ja tervet operatsioonisüsteemi juhtiva arvuti HALiga. Nende eepilist reisi läbi kosmose liigendavad ajatu meloodiaga kaadrid otseses mõttes ebamaisest visuaalist ja enam-mitte-eriti-võõralt aeglaselt voolav kinematograafia. Kuigi Dave Bowmani n-ö avastus lõpus jätab otsad pehmelt öeldes lahti, on just see sürrealism osa linateosest, mis intrigeerib ehk kõige rohkem. Kubrickul endal on selle kohta seletus olemas, kuid õhutab siiski filmi näinud inimesi leidma loole oma tõlgendusi. Kuidas iganes tõlgendada kosmoses hõljuvat loodet, kohtumist iseendaga ja hiiglaslikku monoliiti voodi jalutsis on päris kindel see, et tegelikult ei tea mitte keegi ikka mitte midagi. Võib oletada, et sel hetkel, kui Bowman leidis, mille otsis, toimus tööriista kasutuselevõtmisega sarnane läbimurre, kuid lõppude lõpuks jääb see kõigi enda otsustada.

The Happening (2008)

"The Happening", mis meenutab õigusega lugematuid filme, mis juba päevavalgust näinud, jutustab loo sellest, kuidas ühel päeval hakkavad inimestega juhtuma kummalised asjad, mille taga on kõigi arvates mõistagi terroristid. Kabuhirmus inimesed hakkavad linnadest evakueeruma, kuid kummaline katk levib kui kulutuli ja tundub, et sellest ei pääse mitte keegi.

"The Happeningi" puhul oli aga kõige iseäralikum näitlejate esirindesse valitud paar, Mark Wahlberg ja Zooey Deschanel, kellest viimane on pigem nime teinud indifilmide kategoorias. Mitte ainult pole tegu järjekordse Hollywoodi ulmefilmi kondikava külge aheldatud palaga, vaid film on isegi keskmisest meelelahutusest nõrgem ja linateost ei päästa Marki musklis torso, ega Zooey suured silmad. Kuigi tegu on kahe väga karismaatilise näitlejaga, tundub nende kahe kooslus kinolinal pingutatud ja ebaloomulikuna. Nõrgaks jäävad ka tegelastevahelised dialoogid, sündmuste areng ja puudub üleüldine ühtsus. Veelgi vähem usutavam on see, kuidas kaks peategelast (nimeliselt Elliot ja Alma) kummalise katku käest kogu aeg pääsevad ja nagu seriaalile "Lost" on viimasel ajal kombeks saanud, jäävad paljud küsimused vastuseta ja sinna punti kuulub ka neist kõige suurem: Miks?


Selguvate vihjete abil võib halva näitlejatöö ja puhtalt jooksmisele orienteerunud sündmustiku taga aimata õrna moraalinooti inimeste planeedivaenuliku eluviisi kohta, kuid seegi jääb kahvatuks ning aktuaalse teema täielik potentsiaal jääb seega kasutamata. Jääb lausa mulje, et režissöör Shyamalan tahtis teha uue filmi mingil teemal, kus juhtuks midagi kummalist ning nii sündiski "The Happening", mille nimi esindab sedasama abstraktsust, mida näeb terve 91 minuti jooksul.


Filmi püänt jääbki saabumata ning n-ö tõehetk on lükatud edasi epiloogi, mis jätab mulje, justkui tahtnuks Shyamalan kinolinal igasuguse motiivita mõrvata kümmekond inimest, sest kogu selle veresauna põhjus on sama jabur, kui kõik sellele eelnev. Kui tegelased ise toimunust aru ei saa, siis kuidas peaksid veel vaatajad seda mõistma.

The Day the Earth Stood Still (2008)

Käisime ka Zmurffiga tunnustatud linateose remake'i kinos vaatamas ja astusime kinosaali suhteliselt tühja lehena (1951. aasta filmi pole kumbki näinud). Film ei inspireerinud aga üldse, ehkki loo potentsiaal oli käega katsutav.

Filmis on kasutatud küll ohtralt eriefekte ning selle kohta ei saagi midagi halba öelda (kui ehk see, et hiiglasliku roboti kehastuses kaitsesüsteem oleks võinud välja näha veenvam, kui purustamatu plastiliinmees), kuid kui terve teos mängida ainult visuaalse ilu peale välja, siis ei jää filmi lõpuks enam midagi järele ning "The Day the Earth Stood Still" on järgmiseks päevaks sama hästi, kui unustatud. Paistab, et sel ajal, kui mehed filmi efektidega tuunisid, unustasid nad filmi sisu tähtsuse sootuks ja nii sündis järjekordne hollywoodi meelelahutus väljalülitunud ajudele. Awesome!

Muidugi oli aeg-ajalt ka põnevust: Keanu Reevesi mängitud Klaatu müstilisus ja pidev arutlus, mis eesmärgil ta inimeste sekka tuli. Keanu saab oma rolliga hästi hakkama (ehkki pisut passiivse ja küllaltki emotsioonitu tegelase mängimine ei ole A-listi näitlejate hulgas just vägitükk) ja Jennifer Connelly roll kasuema ja teadlase rollis ei olnud ka sugugi halb.


Niisiis on Scott Derricksoni versioon antud lühijutust tühi nagu kellavärk, kuigi isegi võhikuna antud teemas oli tunda, et stoorist oleks võinud välja pigistada nii palju enamat, kui Klaatu ja Heleni põgenemismaraton enesehävitusliku inimsoo eest. Need paar mõtet, mida arvati ka laiemale massile peale minevat / aru saadavat, kasutati siiski linateose lõpupoole ära ja kulminatsioon oli ehk ainuke sügavam koht kogu kuivale jäänud sündmustiku kõrval.

Antud versioon on seega üks neist filmidest, mida võib ju korra meelelahutuslikul eesmärgil vaadata, kuid midagi inspireerivat peale mitte-midagi-uut-siin-pole silmailu ei tasu sealt otsida.

Children of Men (2006)

Phyllis Dorothy Jamesi düstoopiline Children of Men on järjekordne teos, mis sai filmitegijatele inspiratsiooniks ja nii sündiski kolmele oskarile kandideerinud visuaalne tõlgendus kirjaniku romaanist.

London. Aasta on 2027, linn ilmselgelt heitgaasidest saastunud, nii mõnelgi pool maja fassaadidel vihjed arengu teinud ühiskonnast. Inimesed on kaotanud võime reprodutseerida ja inimkonda ähvardab väljasuremine, sest 18 aasta jooksul pole sündinud ainsatki last. Ühesõnaga igapäevased probleemid, millega üritatakse hakkama saada. Demokraatiast on tasapisi arenenud välja totalitaarne ühiskond: juba filmi alguses ripub tänaval elektrooniline reklaam "viljakustestide vältimine on kuritegu", mis määrab linateose edasise tooni.


Theo (Clive Owen), endine aktivist ja elu mõtte kaotanud londonlane haaratakse juhuse tahtel "võidujooksu", kus kaalul on uue elu saatus ja terve inimkonna tulevik. Natsionalistidele ja anarhistidele vastu astudes peab Theo kindlustama ühe erilise naise turvalisuse ja viima ta läbi tule ja vee, et inimkond võiks näha veel vähemalt ühe põlvkonna sündi.


Kui P. D. Jamesi lugu oli vaade 20 aastat hilisemasse tulevikku, siis olenemata sündmustiku toimumise aastast, ei ole enam sugugi tegu millegi haaramatuga. Kui midagi läheb drastiliselt valesti, on kaos lihtne tulema ja nii võibki meie ühiskond lõpetada samasuguses kaoses, nagu seda on Children of Menis.


Äärmiselt liigutav film, mis suunab mõneti valusa, kuid see-eest realistliku pilgu tulevikku ja esitab meelevaldse küsimuse, mis saab meie planeedi tulevikust? Olenemata sellest, kas parasjagu näidati pingelisi tulevahetusstseene või üksikuid emotsionaalseid seiku surmvaikuse saatel, oli tooli serval istumine läbivalt garanteeritud. Need üksikud ja üldinimlikud hetked moodustasid kokku millegi suurema ja tähendusrikkama, kuni kõik kulmineerus ühes sõjaväelastega stseenis: kui Trooja Helena võis panna liikuma 1000 laeva, siis kas on võimalik, et imiku nägemine võib vakatada kogu sõjastseeni? On küll.

Neli punkti vaid põhjusel, et karakterite arengule oli pandud oodatust vähem rõhku ja nii ei tekkinud tegelastega n-ö samastumist.

Miriam: As the sound of the playgrounds faded, the despair set in. Very odd, what happens in a world without children's voices.

War of the Worlds (2005)

Olnud, nähtud, tehtud. Ei midagi originaalset, järjekordne film maailmalõpust.

War of the Worlds, nagu pealkirigi viitab, räägib kahe maailma vahelisest sõjast. Peategelane Ray Ferrier (Tom Cruise) tahab olla oma kahele lapsele "normaalne isa", samal ajal, kui tema eksnaine elab koos oma uue mehega. Juba vallandub klišeedelaviin. Ühel päeval juhtub aga midagi täiesti mõeldamatut ja ootamatut. Perekonna väikelinna ründavad maapinda istutatud tulnukate robot-kolmjalad, kes pööravad linna suurema vaevata pahupidi. Kui te nüüd arvate, et Ray asub maailmapäästmismissioonile (kui peategelane kaitseb oma perekonda siis see võrdub maailma päästmisega), siis te ei eksi. Ray peab nüüd kantseldama oma noort tütart Rachelit (Dakota Fanning) ja muretsema ühtlasi oma teismelise poja, Robbie (Justin Chatwin) heaolu üle, sest viimase sooviks on ühineda sõjaväega, et astuda vastu vaenulikele marslastele.

Kuna film põhineb H.G.Wellsi novellil, siis ilmselt jääb üle vaid ette heita seda, et Spielberg antud linateosega paremat tööd ei teinud. War of the Worlds on sünonüümiks kõigele hollywoodilikule ja ka näitlejavalik on alla igasugust arvestust. Muidugi on igati loogiline, et marslastega seotud filmis mängib saientoloogist Tom Cruise ja kangelase pisitütreks on ei keegi muu, kui Dakota Fanning (kes minu arvates on rohkem tulnukas, kui laps). Jääb üle vaid imestada, et War of the Worlds on kühveldanud kokku 12 võitu ja sealhulgas 3 oskari nominatsiooni.

WALL·E (2008)

Lõpuks sai vaadatud ka pikka aega kohustuslikku filminimekirja kuuluv WALL-E, üks Pixari stuudio järjekordseid meistriteoseid.

WALL-E räägibki samanimelisest robotist, kes on jäänud inimeste poolt hüljatud Maale, et koristada päev-päevalt nende meie prügi. Inimesed on selleks ajaks kolinud kosmoselaevale elama, sest õhk Maal on liiga saastunud ja prügimäed võrreldavad NYle omaste pilvelõhkujatega. WALL-E pole aga tavaline robot, sest pärast väsitavat tööpäeva läheb ta kogutud "väärtesemetega" koju, laob aarded organiseeritult riiulitele ja lõbustab end muusikali vaatamisega. Seega pole ta just harilik robot, vaid inimlikumgi veel, kui mõni inimene.

Nimitegelase elu aga muutub, kui Maale saadetakse üliarenenud robot, EVE, kelle ülesandeks on otsida Maalt tuntud eluvorme. Protsessi käigus õpib emotsionaalne WALL-E EVE'i tundma ja tutvustab talle elu Maal inimeste moodi, nakatades viimastki inimlikkusega. See saaga viib nad inimeste kosmoselaeva, kus elavad loodusliku valiku tulemusel alles jäänud inimesi meenutavad tüübid: paksud, taandarenenud luustikuga, aheldatud oma üliarenenud tooli külge, on tarbjaühiskonna orjad ja täiesti võõrdunud endisest elust Maal. On mõneti naljakas mõelda, et kaks robotit on need, kes üritavad kallist planeeti , sealhulgas inimkonda päästa.


WALL-Et, nagu paljusid teisigi Pixari animatsioone, oli lihtsalt nauding vaadata. Silm puhkas peenelt väljarenderdatud karakterite ja stseenide peal ning ühtlasi oli tegu läbiva pisarakiskujaga. Polnud ka üllatus, et film oli parajalt naljakas (olenemata vaataja vanusest) ja käsitletud teema piisavalt tõsine, et selle üle hiljemgi veel järele mõelda. See animatsioon on otsene pilge inimeste igapäevaellu ja eelkõige pilk tulevikku, sest olgugi, et tegu on algusest lõpuni arvutis ülesehitatud stseenidega, on jutustatud lugu täiesti reaalne tulevikunähtus. Tõenäoliselt aga ei veaks meil nii, nagu vedas WALL-E filmi tegelastel. Ettearvatav ja üdini Hollywoodilik lõpp ongi põhjus, miks ma ei saa anda filmile täispunkte. Muidu pole nuriseda millegi üle. Üdini armas ja nunnumeetrit laadiv film.

Voice in commercial: Too much garbage in your place? There is plenty of space out in space! BnL StarLiners leaving each day. We'll clean up the mess while you're away.

***

Ship's Computer: Voice confirmation required.
Captain: Uhhh...
Ship's Computer: Voice confirmation accepted.

The X Files: I Want to Believe (2008)

Mis juhtus, Chris Carter? Kes end sedasi siis vanal rasval praeb. Just nagu Indiana Jonesiga, ei paku X Files'ide viimane osa vanadele episoodidele mingit konkurentsi. Sündmustik jääb nõrgaks, iga stseen on külvatud üle klišeedega ning kurjategijate liin on pigem veider, kui hirmus (spoiler: gei inimorganite transportija, kes varastab organeid, et neid oma surnud poisssõbrale külge pookida).

Äramärkimist väärivad vaid vanad head peategelased Mulder (David Duchovny) ja Scully (Gillian Anderson), kelleta The X Files: I Want to Believe oleks film, mille ma saadaks otse DVDle. Ilmselt avastas Chris viimasel hetkel, et Walter Skinnerit (Mitch Pileggi) pole filmi jooksul kordagi näidatud ja seetõttu "parandas" ta vea sellega, et tõi tegelase mängu alles filmi viimasel kümmekonnal minutil. Rohkem ma sündmustikku ei lahkaks, sest kuna seal eriti palju asjalikku ei sündinud, poleks just palju, mida hiljem ise "avastada".

Kohad, mis pidanuks olema naljakad, ei ajanud naerma ning kohad, mis oleks võinud olla head, ajasid nutma. I mean, come on. Chris, sa suudaks paremat.
Võib-olla varastati ta anne/aju/mälu/pea UFOde poolt ära, sest ta jõudis tõele liiga lähedale.

V for vendetta (2005)

Remember, remember the 5th of November, the gun powder treason and plot. I know of no reason why the gun powder treason should ever be forgot.


V for Vendetta jutustab tuleviku-Londonis tegutsevast "terroristist", kelle südameasjaks on kukutada sealne võim. Võim Inglismaal on korrumpeerunud ja võimul on mees, keda saadab hitlerlik maneer, totalitaarsed võtted ja mis kõige aluseks, võimu oma sümboolika. V, mis ongi vandenõulase nimi, on riietatud üleni musta, nägu katab aga Guy Fawkesi mask, mis annab aimu mehe edasistest plaanidest. Kui V kohtab oma teel kaunist tütarlast, Eveyt (Natalie Portman), siis selgub, et on leidnud endale väärilise vastase või hoopiski liitlase. Kas võim nende kahe abil ka kukutatakse, järeldage ise.
Pidin sellegi filmi kahes osas vaatama, sest esimesed 30 minutit ei pakkunud just eriti pinget. Tegelaste suhted tundusid pealiskaudsed, karakterid välja arendamata ja Guy Fawkesi kostüüm lihtsalt cheesy. Filmi uuesti välja võttes aga asjad paranesid. Meeldima hakkasid stiilselt välja töödatud võitlusstseenid, Evey tegelaskuju arenemine, Inglismaa roiskunud võimu portreteerimine, vastanduvad elemendid, erinevad sümbolid ja muidugi linateose lõpp, mis pakkus suursugust tulevärki.Tagasi vaadates võiks öelda, et film oli kui modernne tõlgendus Ooperifantoomist selle erinevusega, et muusika ei tulnud mitte lauljate suust, vaid tänavale asetatud kõlaritest. Kuigi V for Vendetta pakub nii mõnelgi hetkel elavat vaatemängu, jäi see mingil määral ikkagi pealiskaudseks. Võib-olla on ohtlik tõmmata nii tugevaid paralleele '40 aastate genotsiidiga, kui tulemus ähvardab tulla kahvatu. See jättis suhu odava maigu, justkui oleks just vaadanud amatöörlikku etendust II maailmasõjast.

V: ...A building is a symbol, as is the act of destroying it. Symbols are given power by people. A symbol, in and of itself is powerless, but with enough people behind it, blowing up a building can change the world.

***

[after a hail of gunfire doesn't stop V]
Creedy: Die! Die! Why won't you die?... Why won't you die?
V: Beneath this mask there is more than flesh. Beneath this mask there is an idea, Mr. Creedy, and ideas are bulletproof.

***

V: The only verdict is vengeance, a vendetta, held as a votive not in vain.

The Butterfly Effect 2 (2006)

Loogiline samm The Butterfly Effecti esimesest osast oli vaadata ära ka teine, sest eelmisel polnud väga vigagi. Kui nüüd järele mõelda, siis milline ajaraisk! Siiani nutan taga seda aega, mis kulus filmi vaatamisele. TBE 2 oli nagu film omaette ja ei omanud mitte mingit seost esimese osaga, millele sai vähemalt kaasa elada oma süžee originaalsuse tõttu. Teine osa oli aga nagu esimese episoodi järele tehtud, kuid miljon korda halvem variant. Kuna teise osa vaatamisest on möödas omajagu aega, siis ei mäleta ma kahjuks loo pisiasju (isegi tervikuna meenub vaid läbi udu), kuid paraku ei meelita mind miski ka seda mälu värskendamise nimel üle vaatama. Filmi arenemise käigus (kui seda üldse nii saab nimetada) ei toimu mingit emotsionaalset sidet karakteritega ning näitlejatöögi on üle kivide ja kändude. Veel vähem on vaeva nähtud olustikuga ja kõige vähem, nagu mainitud, loo endaga. Mis muud siin veel öelda, kui soovitan soojalt mitte vaadata.

The Butterfly Effect (2004)

The Butterfly Effect räägib noorest mehest ning paralleelselt tema lapsepõlvest, kelle mälestused on hakitud mäluaukude poolt. Üliõpilasena avastab aga nimitegelane (Ashton Kutcher) "võime" minna ajas tagasi lugedes vanu sissekandeid oma päevikus. On juba teada tuntud tõde, et ajas tagasi minnes tuleb olla ettevaatlik ajaloo muutmisega, sest tagajärjed võivad olla saatuslikud. Nimitegelase soov muuta tulevikku on aga nii tungiv, et tagajärgedest ta suurt ei hooli ja nii langeb ta aga üha sügavamale lõksu, millest iga pääsemine näib eelmisest napim.

Maailmaparandamise soov nõuab aga alati oma hinna, sest iga kord, kui Ashton ajalugu muudab, peab keegi maksma selle hinda. Südantlõhestav ja traagiline film, millele on valmis meisterdatud 2 täiesti omanäolist lõppu. 1 neist on tüüpiline Hollywoodi lõpp, teine aga pisut sügavam ja filosoofilisem, andes filmi sisule hoopis uue mõtte. Ehkki ma pole Ashton Kutcheri suurem fänn, peab tunnistama, et antud filmis sai ta oma rolli täitmisega veenvalt hakkama. Filmi kui terviku eest aga kolm punkti, sest kahe lõpuga film ei tähenda kunagi head, vaid külvab ainult segadust. Alternatiivlõpud jätke palun fanfictionite autoritele.

Indiana Jones and the Kingdom of the Crystal Skull (2008)

Indiana Jonesi viimased seiklused valmistasid kahtlemata ühe aasta suurima pettumuse filmimaailmas. Ma võin leppida ebarealistlike tagaajamisstseenide ja külmkapis tuumaplahvatuse üleelamisega (need olid isegi nauditavad), aga kohe kindlasti ei lepi ma sellega, et igast kitsast situatsioonist päästakse end kristallpealuuga, olgu see kui võimas tahes. Nagu pealuust oleks üksi vähe olnud, pidi loo lõpp samuti nägema välja nagu varastel '90 aastatel tehtud arvutiefektide katseprogramm. 2 punkti seikluse, näitlejate ja Indiana Jonesi nime eest, aga come on, you can do better than that!

I Am Legend (2007)

Ühemehefilm. Võrreldes filmiga ise, oli trailerisse sokutatud linateose kõige põnevamad seigad. See, mis nägemata jäi, sisaldas suures koguses eriefekte, kuid samuti emotsionaalseid seiku, mida võikski taoliselt filmilt oodata (mees ja koer väljasurnud linnas).

Eriefektide koha pealt oldi jälle mööda pandud ja kõvasti üle vindi keeratud, mida juhtub viimasel ajal üpriski tihti. Inimesed ja loomad, kes olid nii-öelda marutõve taolisesse viirusesse nakatunud, nägid erinevalt haigest inimesest välja nagu zombid. Ka nakatunud koerad meenutasid pigem ühe peaga Cerberust, seades kahtluse alla tõsiasja, kas mõni haigus saab üldse sedasi välimust deformeerida.

Nauditavad hetked seisnesid aga päeval Manhattani inimtühjades piirkondades vändatud seikades, kus nimitegelane leidis end tihti küttimas, koeraga mängimas, kohalikus videolaenutuses või hoopis sillal mõnd oma liigikaaslast ootamas. Need hetked olid stiilsed ja meenutasid mõnevõrra "Vanilla Skys" üritatud analoogset stseeni Times Square'il. Tähelepanuta ei jäänud ka peategelase Roberti ja tema koera, Sami lähedane sõprus, mille kulminatsioon oli paraku emotsionaalsem ja hollywoodi filmile mitteomaselt dramaatilisem. Emotsionaalsust lisab ka Roberti üksindus ja tõsiasi, et leiab end tihti linna laiali veetud mannekeenidega rääkimas.

Filmis oli palju kaheldavaid seiku, kuid kui üldsegi millelegi tunnustust jagada, siis olgu nendeks filmi peategelased Will Smith ja Abby, kelle näitlejatöö oli väga veenev ja suutes mind ühel või teisel hetkel nutma ajada. Aga see pole midagi märkimisväärset.