jaanuar 19, 2008

I Am Legend (2007)





Ühemehefilm. Võrreldes filmiga ise, oli trailerisse sokutatud linateose kõige põnevamad seigad. See, mis nägemata jäi, sisaldas suures koguses eriefekte, kuid samuti emotsionaalseid seiku, mida võikski taoliselt filmilt oodata (mees ja koer väljasurnud linnas).

Eriefektide koha pealt oldi jälle mööda pandud ja kõvasti üle vindi keeratud, mida juhtub viimasel ajal üpriski tihti. Inimesed ja loomad, kes olid nii-öelda marutõve taolisesse viirusesse nakatunud, nägid erinevalt haigest inimesest välja nagu zombid. Ka nakatunud koerad meenutasid pigem ühe peaga Cerberust, seades kahtluse alla tõsiasja, kas mõni haigus saab üldse sedasi välimust deformeerida.

Nauditavad hetked seisnesid aga päeval Manhattani inimtühjades piirkondades vändatud seikades, kus nimitegelane leidis end tihti küttimas, koeraga mängimas, kohalikus videolaenutuses või hoopis sillal mõnd oma liigikaaslast ootamas. Need hetked olid stiilsed ja meenutasid mõnevõrra "Vanilla Skys" üritatud analoogset stseeni Times Square'il. Tähelepanuta ei jäänud ka peategelase Roberti ja tema koera, Sami lähedane sõprus, mille kulminatsioon oli paraku emotsionaalsem ja hollywoodi filmile mitteomaselt dramaatilisem. Emotsionaalsust lisab ka Roberti üksindus ja tõsiasi, et leiab end tihti linna laiali veetud mannekeenidega rääkimas.

Filmis oli palju kaheldavaid seiku, kuid kui üldsegi millelegi tunnustust jagada, siis olgu nendeks filmi peategelased Will Smith ja Abby, kelle näitlejatöö oli väga veenev ja suutes mind ühel või teisel hetkel nutma ajada. Aga see pole midagi märkimisväärset.

1 kommentaar:

Anti Kraist ütles ...

ma ei ole köne all olevat filmi küll näinud, aga selliseid filme, kus parem kraam köik treileris juba ära näidatakse on minu arvates viimasel ajal liiga palju.