Quadrophenia (1979)

Tänaseks juba kultusfilmi staatusesse jõudnud linateos, mida peetakse 1960date noortekultuuri väga tõetruuks kujutajaks.

Tegevustik toimub 1964. aasta Inglismaal, kus Jimmy on tulihingeline Mods'ide kambajõmm.

Need on inimesed, kes sõidavad Vespadega, käivad ohtralt pidudel ja loomulikult ei puudu nende elust ka amfetamiin. Nende vastased on Rockers (ehk rokkarid?), kes eelistavad õigeid motikaid, kuulavad õiget rocki ja kannavad musta nahka.

Film keskendub pigem Jimmyle, kes on oma rutiinsest tööst ja tüütutest vanematest tüdinenud ja oma kambajõmmidega väljas hulkumine on tema ainus pääsetee. Peagi muutub see aga kinnisideeks ja kogu tegevustik leiab kulminatsiooni ühel nädalavahetusel Brightonis kauaoodatud peol, kuhu ilmub nii Jimmy silmarõõm Steph, kui ka kõikide mods'ide eeskuju Ace Face (keda mängib muide Sting).

Jah, see plot tundub esmapilgul juba nii äraleierdatud ja igav. Leian, et Quadrophenia on üks vähestest filmidest, mis suudab suurepäraselt välja tuua selle, mida grupivaim ühe inimesega teha võib ja mis juhtub siis, kui seda gruppi ühel hetkel enam toetamas ei ole. Käsitletakse probleeme, mis on aktuaalsed ka tänapäeval ja just see teebki filmi nii heaks. Huvitav on jälgida kahe subkultuuri (Mods & Rockers) omavahelist võimuvõitlust ja seda, kui sarnased või erinevad nad teineteisest on.

Kahtlemata on tegu filmiga, mis paneb asjade üle järele mõtlema. Ei tasu seepärast filmi "karta". Tean küll ja veel inimesi, kes ei viitsi selliseid "diipe" filme vaadata, kus kogu aeg peab jälgima. See pole päris selline film. Saab möllu, nalja, kaklusi..ühesõnaga sex and drugs and rock'n'roll.

Peale selle lastakse seal ohtrasti The Who muusikat.

The Shawshank Redemption (1994)

Alustuseks tervitused teispoolsusest! Suur vabandus meie pika vaikimise pärast, nüüd oleme jälle tagasi. Aga nüüd filmi juurde.

Kes ei tea, siis tegu on IMDb kasutajate meelest läbi aegade parima filmiga, ehk top250s asub see linateos uhkelt #1 positsioonil.

Lühidalt öelduna on tegu vanglafilmiga, mille tegevustik leiab aset 20. sajandi esimeses pooles. Mees saadetakse vangi teo eest, mida ta ei sooritanud (kõlab kuidagi A-Rühmalikult, aga mis teha) ja raudse kardina taga peab ta veetma täpselt kaks eluaega. Tegu Andy Dufresne'i nimelise kiitsaka pankuriga, kes ei avalda vangla põlisasukatele alguses mitte mingit muljet. Kuid aastate edenedes saavad mehed aru, eesotsas Morgan Freemani poolt mängitud The Redi'ga, et Andy pole mitte papist poiss:ta asub valvurite heaks tööle (kuna viimased ei jaga tuludeklaratsioonidest ja muust paberimajandusest just eriti palju) ja oma vanglasõpradele ta naljalt selga ei pööra. The Red'i ja Andy vahel tekibki sügav sõprus, kui Red'i jääb häirima see, et vaatamata kümnetele aastatele, mis nad koos on istunud, et kaota Andy lootust, et ühel päeval ta pääseb. Seda, kas mehed saavad vabadust nautida või ei, saab juba teada siis, kui filmi ise ära vaatate. (Eeldan, et paljud on seda siiski juba näinud. Tegu ju filmiklassikaga.) Loomulikult on filmis mitmeid nö "kõrvallugusid", millele vaataja tahes-tahtmata kaasa elab.

Filmi oli ääretult nauditav vaadata ja kui nüüd tagasi mõelda, siis hetkekski ei hakanud igav, peas tiirles pidevalt mõte, et mis siis lõpuks saab. Saab näha nii huumorit, vangla karmi elu, kui ka inimese sügavat hingeelu. Silma jäid sarnasused Krahv Monte Cristo looga ja tahes tahtmata tuli ette tuttavaid võtteid Prison Break'ist.

Ei ütleks, et tegu on nüüd läbi aegade parima filmiga, kuid tõesti, tegu on filmiga, mida on ülimalt hea vaadata ja mis pakub ohtrasti mõtlemisainet. Morgan Freeman ja Tim Robbins teevad suurepärase näitlejatöö. Ei kujutakski ette, et neid tegelasi võiks kehastada keegi teine. Enne Robbins'it pakuti rolli Tom Hanks'ile, kes oli Forrest Gump'i pärast sunnitud loobuma. See-eest tegid režissöör Frank Darabont ja Tom Hanks koostööd The Green Mile-nimelises tuntud linateoses.

Nii et kõik, kes veel näinud ei ole, soovitan soojalt!