Hitman (2007)

Selline klassikaline Transporteri stiilis kõmmutamisefilm. Tehtud siis samanimelise arvutimängu järgi. Salapärane mees, kelle ainsaks nimeks on Agent 47 ja kellel kuklal triipkoodi tätoveering, on stiilne palgamõrvar, kellel ei jää ükski detail kunagi kahe silma vahele. Tööots viib mehe Venemaale ja ühel hetkel on mees sündmustekeerises, kus tarvis ohtrasti püssi järele haarata. Poliitiline vandenõu, tagaajav Interpol, venelased ja loomulikult ei puudu ilmist ka kaunis vene naine.

Long story short:plot jäi minu jaoks veidi nõrgaks. Ei olnud sellist ülimat põnevustunnet, mida Bourne'i vaadates päris tihti ette tuli. Ja vahepeal läks jälgimine vähe käest ära.

Peategelase karakteris on midagi häirivat. Ma saan aru jah, et ta peab selline emotsioonitu ja kalkuleeriv killer olema, aga ma ei oskagi defineerida, mis see ülihäiriv tema juures oli. Kuiv kuidagi see näitlemine. Olga Kurilenko saab seekord oma rolliga täitsa tublisti hakkama (samas ega see just mingi ülidiip roll ka ei olnud) ja pani nii mõnigi kord muigama.


Esteetilise poolega on siiski palju vaeva nähtud ja täitsa stiilselt üles võetud ja detailidega viitsitud jännata. Juba seepärast tasuks film korra ära vaadata.

Hää Filmi Nädal Coca-Cola Plazas

Tsiteerides allikat:

Ajavahemikus 30.jaanuar – 5.veebruar toimub Coca-Cola Plazas taas kord HÄÄ FILMI NÄDAL, mille kestel pakume filmisõpradele vaatamiseks linateoseid, mis praeguseks on kogunud rohkesti nii mitmeid erinevaid auhindu, kriitikute kiidusõnu, kui ka Oscari nominatsioone!

Meil on hea meel tõdeda, et Hää Filmi Nädalal linastuvad filmid kandideerivad kokku tervelt 39 Oscarile! Nendele filmidele osaks saanud teisi nominatsioone ja erinevaid võite ei ole siinkohal aga isegi ruumi kokku lugeda.

Filminädalal heidame pilgu ka kinole väljaspool Ameerikat – ekraanile jõuavad prantsuse karm põnevik „Mesrine: Surmatung“ Vincent Casseliga peaosas ja samuti Rootsis elava liibanoni päritolu Josef Faresi raputav ja shokeeriv kättemaksufilm „Leo“.

Uuesti toome ekraanile filmid, mis figureerivad nii Kuldgloobuse võitjate seas, kui ka Oscari nominentide hulgas – „Palgamõrvarid Brügges“, „Pimeduse rüütel“ ja „WALL-E“.

Samuti kasutame võimalust, et heita pilku ka kinoajalukku – selleks otstarbeks oleme meie arhiividest välja toonud filmid „Kolm kuningat“, „Seitse“ ja „Kaklusklubi“.

HÄÄ FILMI NÄDALA väärikaks lõpufilmiks on aga Bryan Singeri tõestisõündinud lool põhinev ajalooline põnevusfilm „Operatsioon „Valküür““, mille kesksetes osades Tom Cruise, Kenneth Branagh, Tom Wilkinson, Bill Nighy, Eddie Izzard jpt.

Piletid HÄÄ FILMI NÄDALA seanssidele maksavad 75 krooni!

Meeldivaid filmielamusi HÄÄ FILMI NÄDALAL!

Forum Cinemas

75 krooni pole nüüd teab mis imeodav hind, aga 120 asemel maksta 75 krooni on siiski hea vaheldus. Pileteid on ühtlasi võimalik osta siit. Kindlasti peaks 5. veebruaril hüppama läbi "Operatsioon "Valküüri"" esilinastuselt.

Avatare filmidest #3

Zmurff saatis mulle hiljuti paar avatari, mis ma 100 aastat tagasi olin teinud ja omal olid arvutist kaduma läinud. Kuna graafika paistab hetkel filmiblogides kuum teema olevat siis mõtlesin, et postitan ka siia mõned piinlikud šedöövrid. Ausalt öeldes ei tea ma isegi, miks Secret Window temaatilisi avatare tervelt kolm on.

Changeling (2008)

Tõsilugu? My god.

Clint Eastwoodi filmitegemisoskus ei peaks tulema just uudisena, kuid sellest hoolimata peab ära mainima, et film naisest, kes teeb kõik, et oma poeg tagasi saada, on lugu, mis on ekraanil saanud väärilise visuaali. Linateose headus ei tähendanud aga seda, et ma kinosaalist hea tujuga oleks lahkunud. "Changelingi" depressiivne lugu ja kinematograafia hallid toonid lõid suhteliselt morbiidse atmosfääri ja ei olnud enam palju vaja, et kaasata vaataja peategelase südamevalusse.


Tegevustik leiab aset 1920ndate lõpuaastatel. Loodud on vastav miljöö, ajastule kohase kõnepruugi ja jututeemadega. Selline piinlik täpsus tundub kohati isegi ülepingutatud, justkui oleks dialoogide kirjutamisel lahti löödud "1920s for dummies". Seevastu olid aeglaselt liikuvad punased trammid väga nunnu vaatepilt.

Angelina Jolie osa Christine Collinsi rollis oli küll täiesti uus vaatepilt kõikide nende naisheroiinide kõrval, keda Angie on kehastanud, kuid seda enam tuleb teda keerulise rolli eest kiita. Pole vast lihtne 90% filmist kehastada ahastavat ema, ilma et see tunduks võltsi ja ülemängituna. Nutmist ja kõõksumist oli küll palju, kuid kordagi ei tundunud see pingutatuna (küllap Angelina midagi ka lastekasvatamisest teab, köhh). Vastupidi, kahelda võis ainult algusstseenides, kus Christine veedab kodus aega oma poja Walteriga, keda ta -võib oletada, et ajastule omaselt- sportiks kutsub. Need lühikesed read välja arvatud, tegi Angelina puhta töö hullumeelsena paistva, kuid see-eest täiesti loomuliku käitumisega ema portreteerimisega. Ekraanil polnud näha ainult pisarad, vaid iga hoiak ja liigutus peegeldas tema piinu.

Kuna mu eelteadmised filmist piirdusid Angelina rolliga, siis oli meeldivaks üllatuseks kohata kõrvalosas ka John Malkovichi oma garanteeritud headuses. Malkovichi osa reverend Gustav Brieglebina (kusjuures sellise nimega meest saakski ainult tema mängida) tundus alguses ta kõnemaneeri pärast koomiline, kuid seda ei saa Johnile ette heita, sest see töötas ainult tema karakteri kasuks. Silma jäi ka Jeffrey Donovan kapten Jonesina, kes sobis oma rolli kui valatult: pisut maffialikku ja ühtlasi ajastukohast hõngu kandev "kurikael". Donovani kõrval figureerinud Michael Kelly (filmis detektiiv Lester Ybarra) ei jäänud samuti kaugelt maha. Temaga seoses meenub mulle filmist ülekuulamisstseen (vt pilti all), kus detektiiv jääb ennastunustavalt ja šokeeritult ülestunnistust kuulama ja unustab juba pikemat aega sigareti oma sõrmede vahel, misjärel tuhk aegluubis lauale kukub. See lähivõte on üks parimaid osi "Changelingi" kinematograafiast.


"Changeling" on aga film, mis vaatamise hetkel üllatab oma headusega, kuid ajapikku kaob ta mälust ja järele jäävad üksikud osad. Eastwood on ühtlasi lati juba nii kõrgele seadnud, et "Changeling" sellest kahjuks päris üle ei hüppa, kuid jätab siiski endast maha muljetavaldava märgi. Jutt sai edukalt ümber jutustatud, kuid kogu selle kõhtulöömismaratoni (aka masendushõngu) ei leidunud filmist sellist kõrgpunkti, mis lükanuks vaataja jalaga üle ääre (jah, nagu "this is Sparta" stseenis). Vaadatav linateos, seda kindlasti, kuid positiivseid emotsioone ei tasu oodata, sest näitlejatöö on piisavalt tasemel, et kurb lugu truult ette kanda.

81. Oscari nominendid

Selle aasta nominendid leiab siit. Oscari gala toimub 22. veebruaril, mille õhtujuhiks saab Hugh Jackman.

The Saw (2004)

Film, mis ilmselt ei vaja tutvustamist. Sai hiljuti teine jälle ära vaadatud ja mõtlesin, et kannan ta siis Filmisilma arhiivi ka sisse. Minu arvates üks kõige mõjuvamaid ja paremaid Sae filme, ilmselt asi selles, et tegu siiski esimese filmiga. Liigitaks isegi klassikate alla. Mäletan, et kui seda esimest korda nägin, siis oli päris parajalt hirm nahas, et kusagil keski Jigsaw oma haigeid mänge mängib.
Saag ongi film, mis pani mind jälle "õudukaid" vaatama. Vahepeal jätsin žanri täiesti unarusse, sest ei viitsinud enam neid kolle vaadata. Until Saw came along. Alguses ei oodanud midagi erilist, aga mida minutid edasi, seda huvitavamaks kogu plot muutus.

Lühidalt sisust: 2 meest leiavad end kinnisest ruumist jalgupidi toru külge aheldatuna. Mehed asuvad koostööd tegema ja leiavad lindi, kus neid tervitab Jigsaw, kes tahab nendega "üht väikest mängu mängida". Kui mehed mängu reegleid järgivad ja mõistatuse lahendada suudavad, pääsevad nad eluga ja väärivad edasi elada. Samal ajal näidatakse politseirühma, kes leiab üha uusi inimesi, kes Jigsaw "mängus" kaotajaks jäänud.

Filmi teebki heaks tema low-budget. Ei ole mingeid eriefekte ja kõik on võimalikult lihtsalt tehtud. Pean tunnistama, et erinevad paroodiad (kasvõi Scary Movie oma) on filmi mõnevõrra minu jaoks ära rikkunud, aga pärast kolme aastat mõjub ikka sama "värskendavalt" kui esimest korda vaadates.

The Curious Case of Benjamin Button (2008)

Mainin kohe ära, et käsikirja autor on "Forrest Gumpi" kirjutanud Eric Roth. See on põnev tõsiasi just selle pärast, et Ericu käekiri paistab selles filmis hästi välja. Juba enne IMDbsse sukeldumist mõtlesin, et film meenutab ülesehituselt kangesti Forrestit. Teades, milline edu saatis Forrest Gumpi, võib vaid oletada, mis tasemele küündib TCCOBB.


Ainuüksi loo põhiplot on põnevusttekitav: mees, kes vananemise asemel aastatega nooreneb. Noor vaim vanas kehas tekitab inimeste seas segadust, sest raugana oodatakse temalt elukogemusi ja omavanused peavad teda lihtsalt erandlikult heaks mängukaaslaseks. Benjamin kohtub juba lapseeas noore tüdruku, Daisyga (Cate Blanchett) ning on põnev jälgida nende mõlema kasvamist: Daisy muutub aastatega üha vanemaks, Benjamin aga nooremaks, kuid viimase iseäralikust arengust hoolimata, leidub nende vahel mingisugune eriline side, mis kuskil keskel areneb suureks armastuseks. Nende silmnähtav erinevus tekitab filmi jooksul mitmeid moraalseid ja filosoofilisi küsimusi Benjamini vana keha ja noore ea kohta, kuid see ongi tema karakteri eripära: kogeda kõike lapseeas (näiteks kasvas Ben üles seltskonnas, kus keskmine iga on 60ish).


Näitlejate kiitmisega ei jõua peale hakatagi, sest siis tuleks postitus ilmselt lõputult pikk. Cate Blanchett oli hea nagu alati ja nauditav oli ka Brad Pitti osa Benjaminina, sest erinevates vanustes ilmnevate iseloomujoonte väljatoomine pole mingi lapsemäng ja sellega saavadki hakkama vaid andekamad oma erialal. Ühtlasi keeldun ma uskumast, et Brad Pitt on järjekordne hollywoodi ilus nägu ja väikeste tüdrukute tulevane abikaasa, sest tegu on tõepoolest andeka näitleja ja sealhulgas veel humanistiga. Tuleb kiita ka Cate'i tantsuoskust, sest kuuldavasti tegi ta suure osa tantsimisest ise ja seda saab filmis selgelt nähagi. Vaid mõned kiiremad pöörded olevat tehtud dublandi poolt. Põgusalt näidatakse ekraanil ka Tilda Swintonit, kelle kohta ei ole samuti ühtegi halba sõna öelda, kuid seekord ei avaldanud tema karakter just eriti sügavat muljet.

Visuaalselt oli film puhas silmakomm kõikide oma toonide, võttepaikade, olustiku ja muu kinematograafiaga, mis meenutas aeg-ajalt filmi "Big Fish" visuaalset poolt (ootuspäraselt soovitab ka IMDb Benjamini vaatajatele suure kala filmi).

Häirima jäi vaid metafoor tagurpidi käiva kella ja Benjamini elu vahel, sest nende kahevaheline seos jäi väga häguseks. Kella valmistas mees, kes tahtis oma sõjas hukkunud poega tagasi, Benjamin polnud aga nende kahega kuidagi seotud, ühendab vaid mõte tagurpidi suunast. Teoreetiliselt võiks see rikkuda filmi, aga kõik muu on lihtsalt liiga hea, et selle üle pead valutada.

The Wrestler (2008)

Showmaadlus (WWE jms) jättis mulle sügava mulje juba päris väiksena, kui seda näidati õhtuti pärast Cartoon Networki programmi. Ma vaatasin seda alati haiglase huviga ja imestasin, kui hirmuäratavana ja ebainimlikuna võivad need maadlejad välja näha. Ma olin lausa kindel, et nad ongi sellised, hirmsad koletised, kelle hääl on kärisev ja hoiak rünnakuvalmis. See oli üks jubedamaid, kuid samas põnevamaid asju, mida ma telekast olin näinud. Darren Aronofsky tõlgendus ühe maadleja elust on siiras ja kaasakiskuv.


Ja nüüd "The Wrestler", mis äratas üles kõik lapsepõlve mälestused sellest valdkonnast ja vastas mitmetele küsimustele, millele ma polnud mõelnudki vastust leida. Juba esimestel minutitel võib tutvuda maadluse lavatagusega ja selle peategelase The Ramiga (Mickey Rourke). Tuleb välja, et Randy on täiesti terve inimese närvikavaga ja ehk heasüdamlikumgi, kui mõni vähem muljetavaldava väljanägemisega tüüp. Maadlus on kõik, mida Randy elab ja hingab, sest elust väljaspool maadlusringi ei ole järel just palju: Sõbra Cassidy (Marisa Tomei) amet teeb lähedasema suhte keeruliseks, kuid on värvikaks kontrastiks Randy ametile; ning maadleja tütar Stephanie (Evan Rachel Wood) ei taha isast kuuldagi.

The Ram ja Mickey.

On raske kujutada ette kedagi teist The Rami rollis, sest mees sobis sellesse kui valatult ning iga stseen oli veelgi veenvam kui eelmine (olin lõpuks juba kindel, et olen Mickeyt isiklikult varastel 90ndatel maadlusringis näinud). Lihaleti stseen on lihtsalt nii geniaalne, et ma lausa ootasin seda viimast piiska Randy karikasse. Ja kui rääkida Randy välimusest üldiselt, siis oli tema 80ndatesse kinnijäänud imidž täpselt naelapea pihta (kiitus ka baari stseeni eest, kus taustamuusikana lasti Guns 'n' Rosesi "Sweet Child o' Mine'i", mis kinnitas peaosalise nostalgilisust 80ndate suhtes veelgi). Stseen, kus The Ram valmistub tulevaks showks, värvides protsessi käigus juukseid ja võttes ette muidki ilunippe, meenus mulle koht filmist "Memoirs of a Geisha", kus peaosaline kasutab samuti n-ö koduseid vahendeid, et riietuda veel viimast korda geishaks, kelle kultuur on selleks ajaks juba väljasurnud kunst. Kaks niivõrd erinevat eluvaldkonda, kuid niivõrd sarnased situatsioonid.


Geniaalsus ei hülga ka filmi lõppu, kus must ekraan viibib ehk kauemgi, kui tavaliselt ja jätab vaatajaile mõtteruumi. Linateosele jääb vaid ette heita, et ta pikem ei olnud, sest aeg möödus lausa lennates.

Golden Globes 2009

Selleks korraks siis jagatud ja tulemusi näeb SIIN.

Ise ei oska veel suurt kaasa rääkida, kuna suurem osa nomineeritud filmidest nägemata. Siiski Heath Ledgeri võit kõrvalosatäitja kategoorias (Best Performance by an Actor in a Supporting Role in a Motion Picture) oli rõõmustav ja igati välja teenitud.
Veel jäid silma WALL·E võit animatsioonikategoorias ja Kate Winslet sai kah The Readeri eest Gloobuse kätte.

Balls Out: Gary the Tennis Coach (2009)

Esimene 2009. aasta film ja kohe ühe tärni film Filmisilmas juures. Tegu siis tennisefilmiga, kus peaosas Seann William Scott (suuremale vaatajaskonnale vast tuntud, kui American Pie paharett Steve Stifler). Film kategoriseerub "Dude, where's my car" (režissöör on muide sama) stiilis linateoste sekka ja seepärast ei pakkunud erilist pinget.

Lugu iseenesest on lihtne: peategelane Gary elab vagunelamus ja on kohalikus koolis koristaja. Tennisega on ta juba ammu lõpparve teinud ja ei kavatse enam kunagi reketit kätte võtta. Kõik muutub päeval, kui ta kohtab kohaliku tennisemeeskonna treenerit Lev Tuttle't, kellest saab kohe noormehe iidol. Mõned labased naljad hiljem peab Gary tiimi (kes on loomulikult viimased kobakäpad) juhtimise üle võtma ja nad üleriigilistele võistlustele viima, et täita Lev'ile antud lubadus. Miski ei suuda teda peatada ja ta on kõigeks valmis, isegi tiimi vanade võistlustulemuste peale oksendamine ei valmista Garyle probleeme.

Süžee, nagu selliste filmide puhul ikka, on nõrgavõitu ja sündmused arenevad kõige ajuvabamas suunas.(Scott'i tihedad vuntsid ei aita Filmi arenedes, muutuvad naljad üha nilbemaks ja dialoog ajuvabamaks. IMDB reiting 5,7 on isegi aukartustäratav, sest isiklikult ootasin palju madalamat hinnangut.

Ei saa salata, et mõni nali võttis suu naerule, aga selliseid filme saab vaadata ainult siis, kui on tuju vaadata sellist "no-brain" filmi. Seltskond oleks ka soovitatav, ei kujuta ette, et midagi sellist üksi vaatan. Nii, et kui kellelgi poolteist tundi tõesti midagi teha pole, siis võib vaadata küll. William Scotti fännidele kindlasti must-see, sest mees seal end juba tagasi ei hoia.

Varia: United States of Tara

Kõikidele "Weedsi" ja "Californicationi" fännidele, siit järjekordne puhang värsket õhku. 18ndast jaanuarist läheb käima uus sari "United States of Tara", mis räägib omapärasest perekonnast, kus pereema kannatab lõhestunud isiksuse sündroomi all ja nii külastab perekonda tihtipeale mõni värvikas karakter pereema kujul. Mis veel parem, sari vorbitakse valmis "Juno" autori Diablo Cody ja Steven Spielbergi käe all isiklikult.

Nüüd sellest veel parem uudis oleks see, et pilootosa on netis täies pikkuses vaadatav (mis on tõsi), aga showtime'i leht ei ole eestlastele oma videot eriti lahke jagama. Ise sain sarjast teada üldsegi facebookist, kuhu video oli mugavalt ka üles laetud, aga arvata võib, et kõikidel kontot seal ei ole ja nii võib vaatamisega raskusi tulla (kel on konto ja huvi sarja vastu, tehke kisa).

Trailerit vaata siit.

Quantum of Solace (2008)

Ei teagi, mida öelda. Pettumust just ei valmistanud, sest ootused polnud algusest peale eriti kõrged.
Bond jätkab sealt, kus eelmises osas pooleli jäi. Kibestununa Vesperi surmast ihub mees kättemaksu ja M on järjekordselt 007 talitsemisega hädas. Seegi kord ei puudu mängust "ilus ja ohtlik tüdruk", seekord siis Olga Kurilenko. Jäi pisut pinnapealseks, oleksin rohkem oodanud, eriti kuna netis oli naise etteaste eriti kiidetud. Meenutas pigem Ladina-Ameerikast pärit näitlejatari, kui ukrainlast.

Actionit on täie raha eest, aga lõpus muutub asi veel eriti absurdseks. Lõhutakse kalleid autosid, paljud pahad ja head saavad koledal moel surma ja tulistatakse nii mis hirmus.

Peab mainima, et Casino Royale oli kõvasti parem nii stoori, kui üldmõtte poolest. Peakski teise üle vaatama, sest parema hinde, kui "Veidi lohutust", saaks film nüüd vabalt kätte.

Ekspressi telekava filmitutvustus ütleb kõik, mis ma sellest filmist arvan:"22. Bond on isiklikum ja realistlikum, kuid tapab endise hooga."

Üks lisapunkt tuleb paganama hea tunnusloo eest. Kes tõesti, veel näinud/kuulnud pole, siis kae juutuubist.

Tulekul: Public Enemies (2009)

Juba teist korda (kala mälu võlud) avastasin, et peagi on tulemas film, kus mängivad koos Johnny Depp ja Christian Bale. Filmisilmakad saavad südamerabanduse.

Public Enemies (2009) - sisust nii palju, et Depp kehastab kurikaela, keda Bale üritab kinni nabida. Ought to be good.

USAs esilinastub 1. juulil, Eesti kohta info veel puudub.
Režissööriks on Michael Mann ("Collateral", "Hancock", "The Aviator")

Pilt pärit siit.

The Day the Earth Stood Still (2008)

Käisime ka Zmurffiga tunnustatud linateose remake'i kinos vaatamas ja astusime kinosaali suhteliselt tühja lehena (1951. aasta filmi pole kumbki näinud). Film ei inspireerinud aga üldse, ehkki loo potentsiaal oli käega katsutav.

Filmis on kasutatud küll ohtralt eriefekte ning selle kohta ei saagi midagi halba öelda (kui ehk see, et hiiglasliku roboti kehastuses kaitsesüsteem oleks võinud välja näha veenvam, kui purustamatu plastiliinmees), kuid kui terve teos mängida ainult visuaalse ilu peale välja, siis ei jää filmi lõpuks enam midagi järele ning "The Day the Earth Stood Still" on järgmiseks päevaks sama hästi, kui unustatud. Paistab, et sel ajal, kui mehed filmi efektidega tuunisid, unustasid nad filmi sisu tähtsuse sootuks ja nii sündis järjekordne hollywoodi meelelahutus väljalülitunud ajudele. Awesome!

Muidugi oli aeg-ajalt ka põnevust: Keanu Reevesi mängitud Klaatu müstilisus ja pidev arutlus, mis eesmärgil ta inimeste sekka tuli. Keanu saab oma rolliga hästi hakkama (ehkki pisut passiivse ja küllaltki emotsioonitu tegelase mängimine ei ole A-listi näitlejate hulgas just vägitükk) ja Jennifer Connelly roll kasuema ja teadlase rollis ei olnud ka sugugi halb.


Niisiis on Scott Derricksoni versioon antud lühijutust tühi nagu kellavärk, kuigi isegi võhikuna antud teemas oli tunda, et stoorist oleks võinud välja pigistada nii palju enamat, kui Klaatu ja Heleni põgenemismaraton enesehävitusliku inimsoo eest. Need paar mõtet, mida arvati ka laiemale massile peale minevat / aru saadavat, kasutati siiski linateose lõpupoole ära ja kulminatsioon oli ehk ainuke sügavam koht kogu kuivale jäänud sündmustiku kõrval.

Antud versioon on seega üks neist filmidest, mida võib ju korra meelelahutuslikul eesmärgil vaadata, kuid midagi inspireerivat peale mitte-midagi-uut-siin-pole silmailu ei tasu sealt otsida.