Whip It (2009)

Kui kõnealust filmi tutvustada igasuguse visuaalita, või sisust üldse mitte rääkida, on oht, et kujutluspilti tekkinud kuvand pole sugugi see, millest linateos tegelikult kõneleb. Nimelt jutustab "Whip It" isepäisest tüdrukust Blissist (Ellen Page), kes ühel heal päeval avastab enda jaoks roller derby, ehk maakeeli rulluisuralli. Mõistagi pole see spordiala, millest vanemad tätoveeritud ihu ja brutaalsete manöövrite tõttu vaimustatud oleks. Lühidalt aga, "whip" on kõikidele rollerderbylastele teada-tuntud manööver, mida demonstreeritakse filmis "Whip it" nii mõnedki korrad.

Selle lõbusa loo muudab eriti värskeks ebatavaline teema, mõnusad näitlejad, kuid eelkõige Drew Barrymore'i läbikumav ja väga sümpaatseks kujunev käekiri. Tegelastest saavad vaatajatega justkui head sõbrad, seda eriti tänu pisidetailidele, nagu näiteks põrsa näoga põlled, või basseinis filmitud visuaalselt väga poeetiline stseen. Näitlejate "multiinstrumentaalsusest" on saanud moe asi, kuid vähe on neid, kes mitmel rindel edu saavutavad. Drewi andekus lavastajana valmistas meeldiva üllatuse.

Palju rõõmu tegi ka mõnda aega kadunud olnud Juliette Lewise ekraanile ilmumine, keda viimastel aastatel peamiselt vaid muusikamaastikul on kohanud. "Whip itis" kehastatud karakter sobis Juliette'i karmi välisilme ja hoiakuga, nagu kinnas kätte. Ellen Page kui üks minu isiklikest lemmikutest ei teeni subjektiivsusest ja niisama andekusest tingituna ühtki halba sõna. Elleni karakterile seltsi pakkunud eelkõige muusikuna tuntud Landon Pigg ei pakkunud aga näitlejannale väärilist konkurentsi ja nii jäi nende kahevaheline liin veenvaks vaid tänu mõlema välisele kokkusobivusele.

Filmi hingestatust võib võrrelda Drew Barrymore'i vikerkaarevärviliste sokkide ja elava iseloomuga; täpselt sellise pildi noor režissöör loost maaliski.

Avatar (2009)

"Avatar" ehk James Cameroni teine tulemine. See sissekanne saab olema pisut teistsugune, ei hakka näitlejatöö ja süžee (või selle puudumise) lahkamisega vaeva nägema.

Kõik oluline on kiiremate kaasblogijate poolt juba kirjamustaga üles märgitud: väljaarendamata tegelased, täiesti ebaoriginaalne teemaarendus, millele lisaks on külge poogitud veel kõikmõeldavad hollywoodilikud klišeed. Kui sõnapaar "Hollywoodi film" esineks mõnes filmimaailma leksikonis, seisaks selle järel tõenäoliselt mõni "Avatarist" pärit filmikaader ja James Cameroni pilti kõrvutataks tüüpilisele Hollywoodi filmile omaste dogmadega.


Muidugi oli kõik visuaalselt väga nauditav ja Pandoral elamise vastu poleks endalgi midagi, kuid samas ei saagi selliste neoonvärvide kõrvutamine kuidagi külmaks jätta. Ülekasutatud bioluminestsents ei karju just originaalsuse järele, kuid on kindel minek, kui tahetakse tekitada peadpööritav silmakomm. Ja ma ei ütle, et ma ei langenud nunnude pastelltoonide ja lennukate võitlusstseenide ohvriks, vastupidi.


Puust ja punaseks: linateos ei rabanud jalust ei süžee, ega visuaaliga, ehkki viimane mainitutest just need kolm punkti tõigi. Kellele meeldivad kirkad värvid, Sigourney Weaver, indiaanlased ja kauboid, dinosaurused ja lohed, kõva madistamine, või hoopiski kahemeetrised sinised end loodusega sünkroniseerivad tulnukad, siis tasub "Avatar" igatahes ette võtta.

Julie & Julia (2009)

"Julie & Julia", kaks erinevat naist, kaks erinevat perioodi ja kaks erinevat kööki.

Julia Child on tänapäevalgi tuntud kui naine, kes tutvustas USA naistele prantsuse kokakunsti ja võitis oma telesaadetega miljonite vaatajate südamed. Meeldejääv tegelane oma armastusväärsuse, kuid eelkõige oma iseäraliku hääletämbri poolest. Kuigi Childist on saanud söögivalmistamismaailma kangelanna, ei olnud mina enne Nora Ephroni lavastatud filmi temast mitte midagi kuulnud (nüüd aga tean, et pikema otsimise peale leiab raamatupoest Childi kokaraamatud tagasihoidliku 1000 krooni eest).

Julie Powell on seevastu aga vähetuntud tegelane, omandades omagi kuulsuse puhtalt Julia Childi geniaalsuse arvelt. Julie tutvub blogisfääri arvukate võimalustega ja avastab peagi, et ainuüksi legendi kokaraamatu retsepte järgides ja igapäevaselt truult kirjutades võib lühemagi aja jooksul kuulsaks saada.


Juliet ja Juliat kehastanud dünaamiline duo Amy Adams ja omakorda legend Meryl Streep muutsid linateose taaskord elavaks vaatemänguks (niisamuti nagu täiesti teistsuguse meeleoluga "Doubtis"). Meryl Streepi näitlemisoskuses ei pea ilmselt keegi kahtlema: Julia karismaatiline vaim ja iseloomulikud maneerid (nii palju, kui ma jõudsin nendega vahepeal tutvuda) tulid Streepi kehastuses sundimatult esile ning ilma varasema ettekujutusetagi tegelikust kangelasest, võis enam-vähem selgelt aimata, milline inimene Julia on. Kusjuures naise suure kasvu imiteerimiseks kasutati filmimisel väiksemaid dekoratsioone, moonutatud perspektiivi ja väga kõrgete kontsadega kingi.


Amy Adamsi kehastus naisest, kel oli ebaterve huvi Julia Childi vastu, ei vääri samuti ühtegi halba sõna, kuigi tegelane ise ei äratanud oma egotsentrilisusega just erilist sümpaatiat. Kui see oligi eesmärk, siis ülesanne sai edukalt täidetud.

"Julie & Julia" on süžeeliselt omapärane film, kuid etteantud ainestik ei loo just vundamenti väga intrigeerivale linateosele. Tegelaste arengut, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi oli huvitav jälgida, kuid puudusid meeldejäävad pöördehetked ja seetõttu jäi sündmustik suhteliselt lineaarseks, kohati etteaimatavaks. Teisalt on linateos täiesti arvestatav meelelahutaja ning kujutan ette, et pisut huvitavamgi vaatamine neile, kes kokandusmaailmaga "sina" peal.

Angels & Demons (2009)

Film sai iseenesest juba mõned nädalad tagasi vaadatud, aga ometi ei osanud selle kohta siia midagi tarka kirja panna. Ei tekitanud päris selliseid emotsioone nagu kinosaali sisenedes lootsin.

Tegu siis sümboliuurija Robert Langdoni järjekordsete "seiklustega". Mees peab koos oma veetleva kaaslase Vittoriaga lahendama väidetavalt naasnud Illuminaatide mõistatuse, et vältida katoliku kiriku allakäiku. Et ikka segadust piisavalt oleks, toimuvad samal ajal paavsti valimised ja see teeb Roberti niigi raske elu veelgi raskemaks. Aega on vähe ja teha on palju ja filmi jooksul selgub nii mõnigi huvitav tõsiasi.

Üldiselt ei tekitanud film eriti mingit tugevat emotsiooni, pidevalt mingi sagimine käis ja vahepeal oli segadust oi kui palju. Ei teagi, kas asi on minus, aga asi kiskus vahepeal päris absurdseks ära. Üks hea asi filmis siiski on: Ewan McGregor. Mees tegi minumeelest päris hea rolli camerlengo kehastamisega.



Film oli siiski parem, kui Da Vinci Code - Ron Howard on oma tööga täitsa hästi hakkama saanud. Nendele, kes loodavad raamatuga üks-ühele filmi, valmistab see linateos kindlasti pettumuse. Kohati on asjad päris teistmoodi, aga täpselt raamatu järgi tehes ei tuleks asjast vast midagi head välja.Ajaviiteks sobib küll.

The Tale of Despereaux (2008)

Üllatavalt hea ja armas animatsioonikas. Tehtud Kate DiCamillo samanimelise muinasjuturaamatu järgi. Ise seda lugenud ei ole, aga internetiavarustes kirjutatakse, et film pole päris raamatu koopia, nii et ka teost lugenud inimesel ei tohiks väga igav hakata.


Olin vaatama minnes veidi skeptiline, sest film on eesti keelde dubleeritud ja reeglina üritan filme ikka originaalkeeles vaadata, aga seekord läks siis nii. Ja ei olnud hullu midagi:näitlejad on oma tööga päris hästi hakkama saanud.


Lugu siis täpselt selline nagu üks muinasjutt olema peab. Võideldakse õigluse, headuse ja armastuse nimel ja selle kõige keskmes on väike armas hiireke Desperaux, kes on väga isemoodi. Nimelt erinevalt teistest hiirtest on ta seiklushimuline, ei karda ega värise ja on kõigeks valmis, et rõõm ja õiglus jälle kodulinna saabuks. Ise ei nimeta ta end hiireks, vaid hoopistükis gentlemaniks.

Lugesin netist erinevaid arvamusi ja üldiselt jäi silma, et inimestele ei meeldi visuaalne pool, ise olen suisa vastupidisel arvamusel: hiirte- ja rottidemaailm ning nende elanikud olid minu meelest täitsa toredasti kujutatud. "Originaal näitlejatöö" kohta ei oska praegu midagi öelda, enne tuleks lugu inglise keeles ära vaadata (mis on lähiajal kindlasti plaanis).


Täpselt selline film, mida noorema õe/vennaga vaatama minna: väikesel on põnev ja endal ei kipu ka igavusest silm kinni. Hea vaheldus.

Bunny Lake Is Missing (1965)

Otto Premingeri "Bunny Lake Is Missing" on Evelyn Piperi romaanil põhinev lugu, mis juba eos meenutab 2000nda aasta filme "The Forgotten" ja "Flightplan". Võrdlus on mõistagi ülekohtune, sest Piperi lugu on serveeritud palju kompleksemal moel, kui see alguses välja võib paista.

Kindlasti tuleb ära mainida legendaarse ja omanäolisema graafilise disaineri Saul Bassi kätetöö, milleks on kahtlemata leidlik lahendus algustiitritele (mida võib alt poolt kaeda) ja üks minu lemmikutest filmiplakatitest, millest peegelduvat stiili on tänapäeval korduvalt üritatud jäljendada.


Kahjuks pühiti Bunny Lake'ilt tolm alles siis, kui Joe Carnahan ("Pride & Glory") otsustas sellest remake'i teha (veel pole see juhtunud). Seletades lahti aga võrdluse "Flightplani" ja "The Forgotteniga", on siingi tegu looga, kus ühel päeval läheb kaduma laps, keda Bunny (nii on tüdruku nimi) ema Ann Lake (Carol Lynley) asub koos venna Stepheniga (Keir Dullea) otsima. Ülesanne ei ole just lihtsate killast, sest tüdrukust poleks keegi justkui kuulnudki. Kas tegu on vandenõuga või on lapse ema hull? Sellele küsimusele saab vastuse alles filmi lõpusirgel, mis on ühtlasi linateose juures üks parimaid osi. See ühendab psühholoogilise näitemängu kaasahaarava looga ja korraks meenub lapsepõlv, kus peitusemängu ja tagaajamisega kaasnes endalgi kättesaamise kartuses närvikõdi.


Ehkki lõpplahendus oli mõnevõrra üllatav, ei tee see tasa "Bunny Lake'i" seletamatult aeglast tempot ja Keiri ning Caroli liialt puist ja mehaanilist näitlemisstiili. Samas filmi üleüldisele kõledusele koos seda võimendanud taustamuusika ja võttekohtadega töötas see mingil määral kaasa ja hoolimata üksikutest kohmakatest üleminekutest oli üldmulje omamoodi värskendav.



Saul Bassi algustriitrid:

Things We Lost in the Fire (2007)

Film, millest ma hoolimata 7,3 IMDb reitingust eriti palju ei oodanud. Ütleme nii, et taanlannast režissöör Susanne Bier suutis positiivselt üllatada.

Long story short on film sellest, kuidas õnnetu juhuse tõttu leseks jäänud Audrey (Halle Berry) üritab oma mehe surmast üle saada ja mehe sõber Jerry(Benicio Del Toro) püüab teda aidata. Õigemini, Audrey ise kutsub sõltlasest Jerry oma majja elama. Asja muudab keerulisemaks see, et kui Brian (Audrey mees) veel elas, vihkas naine Jerryt rohkem kui ükskõik mida muud, sest alailma jooksis Brian keset ööd narkouimas Jerryt aitama. Nüüd liigub naise peas kinnisidee, et surema oleks pidanud hoopis heroiinisõltlasest Jerry. Segane lugu, aga ajapikku saavad mõlemad aru, et üks ei saa ilma teiseta. Õnneks (jah just õnneks) ei lahvata nende vahel meeletu armastus ja nad ei abiellu ega ela elu lõpuni õnnelikult. See oleks lihtsalt liiga klišee.

Mis filmi juures meeldis, oli Benicio Del Toro. Mees saab kaakide ja elu hammasrataste vahele jäänud inimeste kehastamisega suurepäraselt hakkama. Ja ta neutraliseerib veidi närvilist Halle Berryt, kelle roll tuletas (eriti alguses) meelde Koletiste Balli. Ma saan aru jah, et roll on selline, aga karjuv ja skisofreeniale kalduv Berry tegelane ei olnud minu jaoks eriline turn-on. Üleüldse olid Audrey enesekontrollikaotamised veidi liiga liialdatud. Ja Jerry võttis seda kõike eriti tšillilt. Aga humoorikaid hetki jätkus õnneks filmi nii mõnigi.

Üldiselt ütleks, et üle keskmise film, aga teist korda ei vaataks. Liiga palju draamat.

Howard Glassman: So how come Brian never mentioned you?
Jerry Sunborne: Because I'm a recovering heroin addict maybe.
[moment's silence]
Howard Glassman: I hate my wife. I mean, since we're sharing...

Slumdog Millionaire (2008)

Danny Boyle'i tõlgendus Vikas Swarupi kirjutatud romaanist räägib India slummides üleskasvanud poisist, kel saatuse abiga - nagu seda mitmel korral rõhutatakse - õnnestub saada Miljonimängu saatesse.

Miljonimäng pole aga tegevustiku keskpunktiks, küll aga mängib põhirolli peategelase Jamali armastus lapsepõlve saatusekaaslase Latika vastu. Miljonimängu liini toetavad jällegi stseenid Jamali, tema venna ja Latika minevikust, paljastades samaaegselt tõe Jamali piiramatuna tunduvate teadmiste kohta.

Sündmustik hargneb lahti vendade lapsepõlvest, kus nimitegelased on alles pisikesed põnnid, kes jutustavad esimese peatüki armastusväärse siirusega. Stiilne kinematograafia ja lummav taustamuusika loovad SM-ile tugeva vundamendi, millele ülejäänud, veel nägemata film üles ehitada. Kahjuks ei ole aga ülejäänud linateos niivõrd tugev, kui seda võiks alguses arvata. Juba filmi esimeses järgus hakkab häirima süžee kerglaslik käsitlus, kus tekib mulje, et slummielu raskust on filmi "šokifaktori" eesmärgil mõneti ärakasutatud, sest tegelikult tahab lugu kangesti rääkida armastatu ülesleidmisest, mitte raskest lapsepõlvest prügimäel.


Piisab ainuüksi näitlejate vahetusest (poisid ja tüdruk kasvavad suuremaks), kui film kaotab suure osa oma võlust. Side tegelastega on kadunud, šokeerivad seigad poiste elust on minevik ja nii on järel vaid ilus pilt ja aeg-ajalt kõrvus helisev muusika. Kaasa ei aita ka vendade taaskohtumine ja Jamali venna hilisem saatus (kusjuures veel suurema segaduse tekitas Salimi äkiline meelemuutus, mis jättis pealesurutud mulje).


Mainimist väärivad ka filmis kasutatud keeled, kus puudus täielikult loogiline süsteem: karakterid rääkisid justkui oma suva järgi kas inglise või hindi keeles, sest ilmselgelt eeldab laiale massile orienteeritud film võimalikult vähest subtiitrite lugemist ja võimalikult eksessiivses koguses inglise keelt. Oleksin aga eelistanud näha filmi oma ehedas hindikeelses mahlas. Lõpustseeni tants tänu filmi niigi kesklevale alatoonile ei häirinudki, pigem pani punkti hindele kolm.

Ülekullatuse tõttu ootasin filmilt palju enamat.

Valkyrie (2008)

Bryan Singeri "Valkyrie" oli ammu juba meie päevakavas kui film, mille ainestik tundus piisavalt huvitav, et seda sügavamalt sondeerida. Tom Cruise pole nüüd päris meie tass teed, aga mine tea, ehk sünnib imesid.


Tõsielulistel sündmustel põhinev Valküür jutustab Teisest maailmasõjast, kus esiplaanile on kergitatud eelkõige natsionaalsotsialistliku Saksamaa sisepoliitilised asjaajamised. Film lükatakse käima Aafrikas kolonel Stauffenbergi (Tom Cruise) kirjakirjutamise saatel. Alguses kõneleb mees saksa keeles, andes vaatajale aimu tegelase rahvusest juhuks, kui mehe nimest üksi jäi väheks. Sujuvalt läheb Cruise'i tegelaskuju üle inglise keelele, mis filmide puhul on võrreldav sellega, kui poole kirjutamise pealt võtta sinise pastapliiatsi asemel must ning jätkata sellega kirjutamist. Tuleks aga usaldada vaataja intelligentsust ja loota tõsiasjale, et linateosest huvitunud isikud on teinud niivõrd paljugi eeltööd, et teavad sündmustiku põhiliini. Bryan usaldas vaatajaid aga nii palju, et ei sundinud näitlejaid vägisi saksa keele aktsenti kasutama. Ka meeste ühesugune vorm peaks andma piisavaid vihjeid tegelaste rahvuse ja kuuluvuse kohta.


Filmi algusjärk arenes sujuvalt ja hoidis üleval pinget neile, kes looga süvitsi pole ajaloos tutvunud (nagu mina). Ehkki Cruise'i tegelaskuju oli kõike muud, kui isikupärane ja veenev, oli näitleja hea/halva näitlemise skaala keskpunktis ja ei liikunud terve linateose vältel mitte kummalegi poole. Vahel on parem isegi üle mängida, kui teha seda üldse mitte. Seega kuulujuttude järgi tugeva karakteriga Stauffenbergi portreerimisest ei olnud Cruise'i kehastuses haisugi. Mis aga kõvasti lehkama jäi, oli pealesurutud hollywoodilikkus niigi dramaatilisele loole. Kui algus oli vaat, et veenev ja isegi tagasihoidlik, siis lõpupoole sattusid mehed hoogu ja süstisid Valküüri kõik ninnu-nännu ja enamgi veel.


Muidugi ei tähenda see veel, et me Zmurffiga kinosaalis aeg-ajalt küüsi ei närinud ja teatud stseene kiidulauluga ei saatnud. "Valküüri" saatnud John Ottmani muusika väärib ainult plusspunkte, andes filmile pea pool tema väärtusest. Üksikutest kongilöökidest kuni võimsate meloodiateni välja, oli tunda, et sel hetkel veel tundmatu mees oli teinud kõik, et hoida vaataja kuklakarvad turris. Tubli, John!

Lõpp, nagu mainitud, varises kokku nagu kaardimaja, ehkki finaalstseeni oli süstitud nii palju pisarakiskumisvõtteid, kui inimkonnale on teada. Tihtipeale lähen ma -küll teadlikult- nende õnge, kuid seekord tundus veelgi võltsim, kui tavaliselt. Mine tea, ehk oleks kümmekonnast timukast dramaatilisuse esiletoomiseks piisanudki. Just a guess.

Oleks ainestik vähem paeluvam, küllap saanuks ka film vähem punkte. Iseenesest polnud tegu ka lahja meelelahutusega, nii et puhtalt actioni nimel võib teda kaeda küll.

Quantum of Solace (2008)

Ei teagi, mida öelda. Pettumust just ei valmistanud, sest ootused polnud algusest peale eriti kõrged.
Bond jätkab sealt, kus eelmises osas pooleli jäi. Kibestununa Vesperi surmast ihub mees kättemaksu ja M on järjekordselt 007 talitsemisega hädas. Seegi kord ei puudu mängust "ilus ja ohtlik tüdruk", seekord siis Olga Kurilenko. Jäi pisut pinnapealseks, oleksin rohkem oodanud, eriti kuna netis oli naise etteaste eriti kiidetud. Meenutas pigem Ladina-Ameerikast pärit näitlejatari, kui ukrainlast.

Actionit on täie raha eest, aga lõpus muutub asi veel eriti absurdseks. Lõhutakse kalleid autosid, paljud pahad ja head saavad koledal moel surma ja tulistatakse nii mis hirmus.

Peab mainima, et Casino Royale oli kõvasti parem nii stoori, kui üldmõtte poolest. Peakski teise üle vaatama, sest parema hinde, kui "Veidi lohutust", saaks film nüüd vabalt kätte.

Ekspressi telekava filmitutvustus ütleb kõik, mis ma sellest filmist arvan:"22. Bond on isiklikum ja realistlikum, kuid tapab endise hooga."

Üks lisapunkt tuleb paganama hea tunnusloo eest. Kes tõesti, veel näinud/kuulnud pole, siis kae juutuubist.

The Day the Earth Stood Still (2008)

Käisime ka Zmurffiga tunnustatud linateose remake'i kinos vaatamas ja astusime kinosaali suhteliselt tühja lehena (1951. aasta filmi pole kumbki näinud). Film ei inspireerinud aga üldse, ehkki loo potentsiaal oli käega katsutav.

Filmis on kasutatud küll ohtralt eriefekte ning selle kohta ei saagi midagi halba öelda (kui ehk see, et hiiglasliku roboti kehastuses kaitsesüsteem oleks võinud välja näha veenvam, kui purustamatu plastiliinmees), kuid kui terve teos mängida ainult visuaalse ilu peale välja, siis ei jää filmi lõpuks enam midagi järele ning "The Day the Earth Stood Still" on järgmiseks päevaks sama hästi, kui unustatud. Paistab, et sel ajal, kui mehed filmi efektidega tuunisid, unustasid nad filmi sisu tähtsuse sootuks ja nii sündis järjekordne hollywoodi meelelahutus väljalülitunud ajudele. Awesome!

Muidugi oli aeg-ajalt ka põnevust: Keanu Reevesi mängitud Klaatu müstilisus ja pidev arutlus, mis eesmärgil ta inimeste sekka tuli. Keanu saab oma rolliga hästi hakkama (ehkki pisut passiivse ja küllaltki emotsioonitu tegelase mängimine ei ole A-listi näitlejate hulgas just vägitükk) ja Jennifer Connelly roll kasuema ja teadlase rollis ei olnud ka sugugi halb.


Niisiis on Scott Derricksoni versioon antud lühijutust tühi nagu kellavärk, kuigi isegi võhikuna antud teemas oli tunda, et stoorist oleks võinud välja pigistada nii palju enamat, kui Klaatu ja Heleni põgenemismaraton enesehävitusliku inimsoo eest. Need paar mõtet, mida arvati ka laiemale massile peale minevat / aru saadavat, kasutati siiski linateose lõpupoole ära ja kulminatsioon oli ehk ainuke sügavam koht kogu kuivale jäänud sündmustiku kõrval.

Antud versioon on seega üks neist filmidest, mida võib ju korra meelelahutuslikul eesmärgil vaadata, kuid midagi inspireerivat peale mitte-midagi-uut-siin-pole silmailu ei tasu sealt otsida.

Snow Cake (2006)

Polnud filmist "Snow Cake" midagi kuulnud, aga põgusalt Alan Rickmani IMDB profiili uurides sai seegi linateos üles otsitud ja ära vaadatud. Kahjuks ei leidnud ma filmist seda "seda", mida nii paljud teised on leidnud ja mille pärast antud film neile niivõrd meeldib. "Snow Cake'i" on sisse poogitud küll erinevaid karaktereid ja sündmustik võib tunduda millegi värske ja originaalsena (ja ma ei väidagi, et see nii pole), aga millegi pärast ei veennud mind ei näitlejad ega sündmustik ise. Etterutates, näitlejad tegid oma tööd suurepäraselt, aga antud juhul tekkis mingisugune lühis karakterite ja näitlejate endi iseloomujoonte vahel.

Näiteks tean ma Sigourney Weaverit juba titest saati "Tulnuka" filmidest ja nüüd näha näitlejannat ekraanil kehastamas autismi põdevat naist, kes magab narivoodis ja vaimustub paberist tehtud lumehelvestest, on karmi ja külmaverelise "Tulnuka" kangelase kõrval paras kontrast küll. Siinkohal kergitaks paljud ilmselt kulmu, sest anne täita niivõrd erinevaid rolle on vaid kiiduväärt. Selle väitega olen ma nõus, aga ilmselt on viga minus endas, sest häirima hakkas ka Alan Rickmani kehastatud karakter: üksildane ja kättemaksuhimuline inglane, kes "jääb kinnI" kuhugi Ameerika väikekülla. Alanit (vähemasti tema karaktereid) on alati ümbritsenud teatud müstilisus ja sarm, millele lisanduvad näitleja ainulaadne madal hääl ja kelmikas muie. Siinkohal jäi see kõik aga võõraks ja mõningaid stseene oli lihtsalt halb vaadata. Nagu mainitud, on asi suure tõenäosusega minus, sest just eelnimetatud omaduste pärast on Alan üks mu lemmikuid näitlejaid (kui lisada sellele veel alati veenvalt esitatud dialoog). Vastuoluks minu sõnadele, räägitakse IMDBs filmis ainult häid sõnu ning näitlejate valikut kiidetakse taevani. Samuti olevat film emotsionaalselt raske, ehkki nende stseenide ajal, mil oleks võinud käe suu ette lüüa, ma seda ei teinud, vaid kortsutasin pigem kulmu.


Spoiler: Kui Alani karakter istub laua ääres, riietatud roosasse naistekampsunisse ja ühel hetkel murdub ning puhkeb nutma, siis mind see niivõrd ei liigutanud, sest mu mõtted olid pigem selle juures, kuivõrd see roll Alanile...ei sobinud. Veel sehkendab Alex Hughes (Alan Rickman) noore naabrinaise Maggiega (Carrie-Anne Moss), kelle suhe ei veennud mind kohe ü l d s e.

Ootasin rohkemat, polnud päris minu tass teed, aga vähemalt oli Alanil äge lips. Omanäolisuse ja lipsu eest ka punktid.

Superbad (2007)

Sõbra soovitusel sai vahelduseks vaadatud ka törts huumorit ameeriklaste moodi. Viimasel ajal ei kipugi enam selliseid komöödiaid vaatama, aga sel polnudki väga viga. Superbadi eeliseks teiste omasuguste seas on see, et tema peategelased on võrdlemisi sümpaatsed.

Kaks teismelist poissi, Seth (Jonah Hill) ja Evan (Michael Cera) teevad kõik, et tüdrukutele meeldida ja nii võtavad nad enda peale alkoholi varumise ülesande. Linateos kujutab nende eepilist seiklust mõninga irooniamaiguga, seda enam, et karakterid on lühidalt öeldes äpud, kes üritavad kõigest väest oma eluga hakkama saada. Aeg-ajalt meenutab film American Pied ja teisi taoliseid komöödiaid, kuid seegi võrdlus ei kannata kaua välja, sest Superbad on ometi naljakam ja olemuselt siiram. Evani tegelaskuju, kuid eelkõige Michael Cera osatäitmine selles rollis annab Superbadile palju malbema maigu ja tõenäoliselt teeb sellest parema filmi, kui ta oleks võinud olla. Michaelil tundub olevat ka oma nišš, kuidas ta tüüpsituatsioone lahendab ja see teeb temast meeldejääva näitleja (pikemas perspektiivis võib see muidugi ära tüüdata).


Kohati labasuse piiri kompivad naljastseenid tirivad aga Superbadi keskmist tublisti alla, seega ei saa anda rohkem, kui kolm punkti. Ehkki Superbad ei kuulu just väärtfilmide hulka, on ta piisavalt meelelahutuslik, et selle saatel aega surnuks lüüa.

Good Shopper Cashier: How old are you?
Seth: ...22.
Good Shopper Cashier: [looks skeptical for a second, then smiles] You certainly are! That'll be 80 dollars.
Seth: Oh! Okay!
[pulls money out of his sleeve]
Seth: Pssha! Thank you kindly! Will that do?
Good Shopper Cashier: [examines the bill: a crisp 80 dollar bill] It most certainly will! Thank you, Seth!
Seth: Hey, thank YOU!
[double high-fives cashier]

Hellboy (2004)

Samanimelisel koomiksil põhinev film viib vaataja fantaasiarikkasse tänapäeva, kus paksude müüride taga peitub sarkastilise loomuga kassiarmastajast Hellboy (Ron Perlman). Mõistagi ei saa ta inimeste sekka jalutada, siis kui süda kutsub, sest Hellboy iseäralik välimus (üks pisut suurem käsi, punane nahk ja viilitud sarved) tõmbaks endale liialt tähelepanu. Niisiis veedabki ta suurema osa ajast nelja seina vahel või siis öösiti laia saatjaskonnaga ringi rännates.

Sellest, kuidas Hellboy alguse sai, pajatab juba film oma esimestel minutitel: natside kuri plaan avada portaal ja kutsuda sellest esile suurim kurjus, mida inimkond näinud läheb vett vedama ja juhuse tahtel (või pigem n-ö heade tegelaste kaasabil) saab koletisest hoopis kangelane. 

Tegu pole tavalise põrguolendiga. Hellboy tugeva kesta all peitub soe süda ja inimlikud emotsioonid. Selle elavaks tõestuseks on HB armastus omasuguse, üleloomulike võimetega Lizi vastu. Mõistagi on nende suhe keeruline ja veelgi komplitseeritumaks muudab olukorra Hellboy uus "lapsehoidja" John (Rupert Evans). Ka natsid pole veel alla andnud ja see ongi filmi sündmustiku keskpunktiks. 

Täiesti keskpärane, vaadatav meelelahutus. Hellboy sai jälle vaadatud eelloo tundmise eesmärgil, sest Hellboy 2 tundub veelgi atraktiivsem oma karakteridisaini poolest. Ka siin mängib suurt rolli filmi visuaalne pool (et mitte öelda kõige suuremat rolli). Filmi sisu mind niivõrd ära ei veennud ja "pahad tegelasedki" jäid pisut lahjaks, kuid filmi selles iseenesest süüdistada ei saa - põhineb see ju siiski koomiksil. Iseenesest peitus loos oma moraal. Kas inimlikkus on ilmtingimata ainuomane inimestele? Visuaal oli aga puhas silmailu.

Abe Sapien: [while stitching up Hellboy's shoulder] How long did he touch you? 
Hellboy: I don't know? About 5 seconds? 
Abe Sapien: [pulls three eggs out of his shoulder] Touched you five seconds, laid three eggs. 
Hellboy: Didn't even buy me a drink. 

***

John Myers: What makes a man a man? A friend of mine once wondered. Is it his origins? The way he comes to life? I don't think so. It's the choices he makes. Not how he starts things, but how he decides to end them.