Tulekul: Public Enemies (2009)

Juba teist korda (kala mälu võlud) avastasin, et peagi on tulemas film, kus mängivad koos Johnny Depp ja Christian Bale. Filmisilmakad saavad südamerabanduse.

Public Enemies (2009) - sisust nii palju, et Depp kehastab kurikaela, keda Bale üritab kinni nabida. Ought to be good.

USAs esilinastub 1. juulil, Eesti kohta info veel puudub.
Režissööriks on Michael Mann ("Collateral", "Hancock", "The Aviator")

Pilt pärit siit.

Fear and Loathing in Las Vegas (1998)

Täitsa ulme.


Üldiselt on nii, et kõige lemmikumate filmide arvustamine osutub alati kõige raskemaks ülesandeks. Fear and Loathing kuulub mu lemmikute hulka, ehkki päris täispunkte talle ei annaks. Siiski, tegu on kahtlemata omalaadse ja samaaegselt täiesti hullumeelse linateosega.

F&L põhineb Hunter S. Thompsoni samanimelisel raamatul, mis jutustab kahest tegelasest, ajakirjanikust Raoul Duke'ist (Johnny Depp) ja tema advokaadist Dr. Gonzost (Benicio Del Toro), kes rändavad Las Vegasesse, et veeta seal psühhedeelsete ainete saatel aega. Filmi tegevustik tiirlebki enamasti nende kahe kummaliste ja halenaljakate seikluste ümber Las Vegases, erinevates hotellitubades ja väljas, suuremas seltskonnaski.

Pisut David Lynchi ja Stanley Kubriku laadsed stseenid teevad Fear and Loathingust tõeliselt nauditava filmi. Kiidusõnu väärib ka näitlejavalik, sest peaosadesse valitud Benicio Del Toro ja eelkõige kameeleonmees Johnny Depp suudavad ideaalselt tuua välja karakterite pisut skisofreenilised ja üdini sürrealistlikud iseloomujooned. Sürrealismile aitavad kaasa ka pisut robustselt kujutatud "eriefektid" või "koletised", mida kohtab nii mõneski hallutsinatsioonidega seotud stseenis.


Kahtlemata üks videoteegi klassikutest ja absoluutsetest lemmikutest, kuid millegi pärast ei tõuse käsi viit punkti päris andma. Asi selles, et mingil kummalisel põhjusel ei õnnestunud mul umbes kolm esimest korda seda filmi täies pikkuses ära vaadata. Olgu selleks siis pikale veninud lõpp või mu enda püsimatus, on Fear and Loathing in Las Vegas vähemalt nelja punkti vääriline päris kindlasti.
Muudatus (09/09/09): 4 punkti?! F&L on siiski üks mu lemmikutest.

Dr. Gonzo: Let's give the boy a lift.
Raoul Duke: What? No. We can't stop here. This is bat country.

***

Raoul Duke: There's a uh, big machine in the sky, some kind of, I dunno, electric snake, coming straight at us.
Dr. Gonzo: Shoot it.
Raoul Duke: Not yet, I want to study its habits.

Sweeney Todd: The Demon Barber of Fleet Street (2007)

Film, mida minu peas saakski teha ainult Tim Burton. Selline sünge, tõsine, kuid samas naljakas, ebareaalsus reaalsuses. Burotniga käib, nagu viimasel ajal tavaks saanud, kaasas tema hea sõber Johnny Depp ja mängust ei jää välja ka Burtoni naine Helena Bonham Carter. Boratina tuntuks saanud Sacha Baron Coheni kehastatav konkureeriv võltsijast Pirelli paneb vast ka kõige borativastasematel suunurgad tõusma. Hea näitlejatöö ja kogu teostuse ees müts maha! 

Tegevustik toimub viktoriaaniajastu Londonis, kus eksiilist naasnud habemeajaja Sweeney Todd proua Lovettiga oma äri püsti paneb. Sweeney aka Benjamin Parker naaseb, et leida eest korrumpeerunud linn, kus on surnud tema naine ja tema tütar Joanna on lukustatud kohtunik Turpini häärberisse.

 Toosama kohtunik saatis Toddi aastaid tagasi vangi teo eest, mida viimane ei sooritanud. Vihast pimestatuna asub ta nüüd linna kurikaeltest puhastama, eesmärgiks Turpin tappa. Lovetti ja Toddi koostöö on nii edukas, et isegi proua Lovetti "worst pies in London" hakkavad müüma, kui "kuumad saiad". Kas saladus võib peituda lihas, mis on pirukates? Ja kas sellel on mingi seos Sweeney hämara habemeajamisäriga, kus inimesed kaovad kui tina tuhka? Mida arvab kogu asjast kurikael Turpin ise? Kõikidele nendele küsimustele saad vastuse, kui filmi ise ära vaatad.

Ah, et miks ainult neli? Põhiliselt ikka seepärast, et filmis on kole palju laulmist. Näitlejad laulavad küll oma häältega ja väga hästi, on see siiski minu jaoks pisut koormav. Maitse asi! :) Soovitan soojalt, isegi kui üldse selliste "laulufilmide" fänn ei ole.

Secret Window (2004)

Secret Window on film, mida vaadata igavusest vihmasel laupäeval, kuid mida iga vähegi rohkem Johnny Deppi fänn on näinud.

Secret Window räägib kirjanikust, Mort Raineyst, keda vaevab krooniline uimasus ja kes veedab rohkem aega oma diivanil lesides, kui tegelikult kirjutades või ärkvel olles. Tema unearmastus ei tulene aga põgusalt laiskusest, vaid põhjus on hoopis salapärasem, mis hakkab hargnema pärast rida kummalisi sündmusi. Ühel päeval ilmub Morti ukse taha kummaline mees, John Shooter (John Turturro), kes süüdistab Morti plagiaadis. Sellest hetkest peale pole John ja Mort just suurimad sõbrad ja John võtab appi igasugused abinõud, et Mort avaldaks tõe kirjutiste kohta. Vahepeale on põigitud veel stseenid Morti ja tema eksnaise, Amy Rainey (Maria Bello) ning tolle uue mehe Ted Milneri (Timothy Hutton) keerulistest suhetest. Lõppu ma loomulikult reetma ei hakka, kuid see-eest on tulemus vägagi ettearvatav ja õlgu kehitama panev.

Oma süžeelt ei paku film mitte midagi uut. Seda võiks võrrelda Fight Clubi toorema, vaese mehe versiooniga. Tihti jääb ka sündmustiku areng aeglaseks ja ühekülgseks ning lõpuks jääbki mulje, et filmi ainsaks päästjaks on Johnny Depp, kes suudab mcgyverlikult traadist televiisori meisterdada. Tema osatäitmine Mort Raineyna on taaskord midagi uut tema karakterite galeriis ja nii võib linateoses kohata äärmiselt kummalist ja huvitava, boheemlasliku omaolekuga kirjanikku. Ainuüksi näitleja miimika on väärt vaatamist.

Kel vähegi aega üle ja kes vähegi peab lugu Johnny Deppi tegemistest, siis mingiks ajaks on Secret Window täiesti rahuldav meelelahutus.

Ted: Maybe I should take a walk around the block.
Amy: Yes, that'd be good.
Mort: Aw heck, Ted, live a little - make it two. Rubbernecker.

***

John Shooter: Thought you didn't smoke.
Mort: I took it up recently, for my health.