Avatar (2009)

"Avatar" ehk James Cameroni teine tulemine. See sissekanne saab olema pisut teistsugune, ei hakka näitlejatöö ja süžee (või selle puudumise) lahkamisega vaeva nägema.

Kõik oluline on kiiremate kaasblogijate poolt juba kirjamustaga üles märgitud: väljaarendamata tegelased, täiesti ebaoriginaalne teemaarendus, millele lisaks on külge poogitud veel kõikmõeldavad hollywoodilikud klišeed. Kui sõnapaar "Hollywoodi film" esineks mõnes filmimaailma leksikonis, seisaks selle järel tõenäoliselt mõni "Avatarist" pärit filmikaader ja James Cameroni pilti kõrvutataks tüüpilisele Hollywoodi filmile omaste dogmadega.


Muidugi oli kõik visuaalselt väga nauditav ja Pandoral elamise vastu poleks endalgi midagi, kuid samas ei saagi selliste neoonvärvide kõrvutamine kuidagi külmaks jätta. Ülekasutatud bioluminestsents ei karju just originaalsuse järele, kuid on kindel minek, kui tahetakse tekitada peadpööritav silmakomm. Ja ma ei ütle, et ma ei langenud nunnude pastelltoonide ja lennukate võitlusstseenide ohvriks, vastupidi.


Puust ja punaseks: linateos ei rabanud jalust ei süžee, ega visuaaliga, ehkki viimane mainitutest just need kolm punkti tõigi. Kellele meeldivad kirkad värvid, Sigourney Weaver, indiaanlased ja kauboid, dinosaurused ja lohed, kõva madistamine, või hoopiski kahemeetrised sinised end loodusega sünkroniseerivad tulnukad, siis tasub "Avatar" igatahes ette võtta.

Terminator Salvation (2009)

Palun võtke arvesse tõsiasi, et järgnev on kõigest ühe inimese arvamus ja seekord juhtus, et minu tagasihoidlikud mõtted ei ühti laia massi positiivse emotsiooniga. Ma ei leia, et ma oleks sellele filmile kuidagi liiga teinud, sest olgugi, et linateos oli visuaalselt väga paeluv, ootasin ma siiski midagi enamat, olgu selleks siis karakteriarendus või midagi muud. Nagu öeldakse, oma silm on kuningas ja lõpliku otsuse langetamiseks tuleb film ise ära vaadata. Ma ei võrrelnud filmi kuidagi tema kurikuulsa eelkäijaga (mis pidavat olema suhteliselt armetu), vaid vaatlesin seda eraldiseisva teosena.

Kui Terminator Salvationi vaarisa seisab filmiajaloo klassikute esirindes, siis Salvationi-nimeline järg jääb sellest häbiväärselt kaugele. Film, mille kord tegi kuulsaks Arnold Schwarzenegger sõnadega "I'll be back", jääb selle 80ndate must-see kõrval suhteliselt lahjaks ja seejuures kõigest meelelahutust pakkuvaks silmakommiks. Mis veel hullem, sild vana ja uue vahel eksisteeris vaid "tänu" mehaanilisele Schwarzeneggerile, mis põgusa huumorinurga asemel tekitas tunde, et Salvationit, erinevalt nimest, ei päästa enam miski.


Pikemalt nuputamata võib piltidest ja muust promomaterjalist lugeda välja, et filmis on arvukalt masinaid ja käputäis ilusaid näitlejaid: Christian Bale valeprohveti John Connori rollis, Sam Worthington katsejänese Marcus Wrighti nahas ja mitmed teised tegelased, kelle hingeellu süveneb filmi tegevustik võimalikult pealiskaudselt: koguni nii minimaalselt, et John Connori lapseootel naist Kate Connorit (Bryce Dallas Howard) näeb ekraanil vaid paar korda, mis on ilmselgelt liiga lühike aeg, et õppida tundma seda pealtnäha olulist karakterit.


Christian Bale erilist pettumust ei valmistanudki, sest temalt ei olnud juba eos suurt midagi oodata. Kui karakteri ülesandeks on juhatada vägesid, röökida end hingetuks, manada näole piinatud ilme, või rögiseda aeg-ajalt raadiosse, siis oskari nominatsiooni vast oodata ei maksa. Küll aga jättis palju kaalutletuma mulje Sam Worthington, kelle eelis härra Bale'i ees oli kahtlemata ka intrigeerivam roll poolrobotina (vabandage mu primitiivset sõnakasutust).


Nõrgale jutustusele ja kesisele näitlejatööle lisaks jääb vaid üle lisada, et pärast filmi vaatamist olen ma ilmselgelt kõvasti kurdim, seda suuresti tänu "feel the difference'i" innovatiivsele helisüsteemile. Ehkki mürtsuvast helist tekitatud toolide vibratsioon tuleb kaasahaaravusfaktorile ainult kasuks, siis mu niigi kannatada saanud kõrvakiled ähvardasid seegi kord lakkamatule pingele alla anda.

Kudoseid kinematograafia, eriti küllastamata värvitoonide eest. Filmi tasuks kõigest hoolimata ikkagi kinos vaadata, sest visuaal ja heli ongi just selle linateose leivanumber.

Six-String Samurai (1998)

Üle pika aja üks üllatavalt hea absurdifilm. Midagi Fear and Loathing in Las Vegas fännidele.

Müstiline peategelane Buddy on teel Lost Vegasesse, et saada Elvise järel uueks kuningaks. Mees pole osav mitte ainult kitarri mängimises, vaid ka samuraimõõga käsitsemises. Oma teel rock'n'rolli pealinna päästab ta kummalise lapse, kes talle ustavalt järgneb ja nii mõneski olukorras kasulikuks kaaslaseks osutub. Põhivaenlaseks kujuneb vana Surm isiklikult, kes on pähe võtnud kõik kitarrituusad oma teel hävitada, et ise uueks kuningaks saada. Võideldakse veel "windmill-meeste" ja paljude teiste ajuvabade tegelastega.

Väga veidras ja kohati absurdses võtmes tehtud film. Ühel hetkel on kaadris veider bänd, kes kasutab laulu asemel häälitsusi ning juba järgmisel sõidab mööda autotäis kiviaegseid koopainimesi. Dialoogi eriti palju ei ole, aga see-eest on see vähene päris meelt lahutav.

Film, mis pole päris igaühele, kuid kes veidigi F&L in LA nautis, sellele peaks täitsa meeldima. Võitlusstseenid on üli old-school, kuid siiski naljakad ja Jeffrey Falcon saab Buddy kehastamisega suurepäraselt hakkama. Ka filmi soundtrack on mainimist väärt, lauludevalik annab filmile tublisti juurde.

Mesh-Head: If I were you, I would run.
Buddy: If you were me, you'd be good-lookin'.

Hitman (2007)

Selline klassikaline Transporteri stiilis kõmmutamisefilm. Tehtud siis samanimelise arvutimängu järgi. Salapärane mees, kelle ainsaks nimeks on Agent 47 ja kellel kuklal triipkoodi tätoveering, on stiilne palgamõrvar, kellel ei jää ükski detail kunagi kahe silma vahele. Tööots viib mehe Venemaale ja ühel hetkel on mees sündmustekeerises, kus tarvis ohtrasti püssi järele haarata. Poliitiline vandenõu, tagaajav Interpol, venelased ja loomulikult ei puudu ilmist ka kaunis vene naine.

Long story short:plot jäi minu jaoks veidi nõrgaks. Ei olnud sellist ülimat põnevustunnet, mida Bourne'i vaadates päris tihti ette tuli. Ja vahepeal läks jälgimine vähe käest ära.

Peategelase karakteris on midagi häirivat. Ma saan aru jah, et ta peab selline emotsioonitu ja kalkuleeriv killer olema, aga ma ei oskagi defineerida, mis see ülihäiriv tema juures oli. Kuiv kuidagi see näitlemine. Olga Kurilenko saab seekord oma rolliga täitsa tublisti hakkama (samas ega see just mingi ülidiip roll ka ei olnud) ja pani nii mõnigi kord muigama.


Esteetilise poolega on siiski palju vaeva nähtud ja täitsa stiilselt üles võetud ja detailidega viitsitud jännata. Juba seepärast tasuks film korra ära vaadata.

Quantum of Solace (2008)

Ei teagi, mida öelda. Pettumust just ei valmistanud, sest ootused polnud algusest peale eriti kõrged.
Bond jätkab sealt, kus eelmises osas pooleli jäi. Kibestununa Vesperi surmast ihub mees kättemaksu ja M on järjekordselt 007 talitsemisega hädas. Seegi kord ei puudu mängust "ilus ja ohtlik tüdruk", seekord siis Olga Kurilenko. Jäi pisut pinnapealseks, oleksin rohkem oodanud, eriti kuna netis oli naise etteaste eriti kiidetud. Meenutas pigem Ladina-Ameerikast pärit näitlejatari, kui ukrainlast.

Actionit on täie raha eest, aga lõpus muutub asi veel eriti absurdseks. Lõhutakse kalleid autosid, paljud pahad ja head saavad koledal moel surma ja tulistatakse nii mis hirmus.

Peab mainima, et Casino Royale oli kõvasti parem nii stoori, kui üldmõtte poolest. Peakski teise üle vaatama, sest parema hinde, kui "Veidi lohutust", saaks film nüüd vabalt kätte.

Ekspressi telekava filmitutvustus ütleb kõik, mis ma sellest filmist arvan:"22. Bond on isiklikum ja realistlikum, kuid tapab endise hooga."

Üks lisapunkt tuleb paganama hea tunnusloo eest. Kes tõesti, veel näinud/kuulnud pole, siis kae juutuubist.

War of the Worlds (2005)

Olnud, nähtud, tehtud. Ei midagi originaalset, järjekordne film maailmalõpust.

War of the Worlds, nagu pealkirigi viitab, räägib kahe maailma vahelisest sõjast. Peategelane Ray Ferrier (Tom Cruise) tahab olla oma kahele lapsele "normaalne isa", samal ajal, kui tema eksnaine elab koos oma uue mehega. Juba vallandub klišeedelaviin. Ühel päeval juhtub aga midagi täiesti mõeldamatut ja ootamatut. Perekonna väikelinna ründavad maapinda istutatud tulnukate robot-kolmjalad, kes pööravad linna suurema vaevata pahupidi. Kui te nüüd arvate, et Ray asub maailmapäästmismissioonile (kui peategelane kaitseb oma perekonda siis see võrdub maailma päästmisega), siis te ei eksi. Ray peab nüüd kantseldama oma noort tütart Rachelit (Dakota Fanning) ja muretsema ühtlasi oma teismelise poja, Robbie (Justin Chatwin) heaolu üle, sest viimase sooviks on ühineda sõjaväega, et astuda vastu vaenulikele marslastele.

Kuna film põhineb H.G.Wellsi novellil, siis ilmselt jääb üle vaid ette heita seda, et Spielberg antud linateosega paremat tööd ei teinud. War of the Worlds on sünonüümiks kõigele hollywoodilikule ja ka näitlejavalik on alla igasugust arvestust. Muidugi on igati loogiline, et marslastega seotud filmis mängib saientoloogist Tom Cruise ja kangelase pisitütreks on ei keegi muu, kui Dakota Fanning (kes minu arvates on rohkem tulnukas, kui laps). Jääb üle vaid imestada, et War of the Worlds on kühveldanud kokku 12 võitu ja sealhulgas 3 oskari nominatsiooni.

Hellboy II: The Golden Army (2008)

Nagu varem öeldud, ootasin ma Hellboy järje vaatamist suurema huviga, kui tema eelkäijat. Ainuüksi postrid fantaasiarikkalt disainitud karakteritest mõjusid muljetavaldavalt ja sellise filmi puhul, kus lugu on valmis meisterdatud juba kellegi teise poolt, on visuaalne äärmiselt tähtis osa hindamisest.


Hellboy 2 peategelased jäävad mõistagi suuremas osas samaks: Hellboy (Ron Perlman), Liz (Selma Blair) on kolinud kokku, kalainimest meenutav Abeki (Doug Jones) aitab jätkuvalt maailma päästa ning kõik see toimub Tom Manningu (Jeffrey Tambor) dikteerimisel. Seekord ei valmista peavalu aga neonatsid, vaid maailmapäästjatele erilisuse poolest sarnanev prints, kes ihkab hävitada Maa pealt kõik inimesed ja teha ruumi, siiski, tähtsamatele olenditele.


Prints Nuada (Luke Goss) hävitab ühe õhtuga ja paljaste kätega kõik oma isa õukondlased ning viimase enesegi, jättes ellu vaid oma õe, Nuala (Anna Walton), kes astub ühte leeri Hellboy ja tema seltskonnaga. Nii algabki võidujooks Kuldse Armee suunas, üks sooviga seda dikteerida, teine hävitada. Teel haaratakse kampa ka ratsionaalse mõtlemisega Johann Krauss, kes paneb kangelaste suhted proovile.


Film on üle küllatud fantaasiarikkusega: mainitud rohke kostüümidraamaga tegelased, ulatuslikud ja silmailu pakkuvad maastikupanoraamid ning võimas arhitektuur, mida võib juba kõrvutada LOTRis nähtuga, loovad Hellboy järjest küllusliku "silmakommi". Eriti meeldisid mulle prints Nuada ühes oma võitlusstseenidega ning Surmaingel, kelle väljanägemine oli üpriski hirmuäratav. Lisaks kõigele sellele sai palju huumorit, mida tasakaalustas mõningal määral eksessiivne dramaatika. Kui natuke veel nokkida, siis mõnel üksikul juhul tundus selline fantaasiaküllus liigselt pingutatuna. Kokkuvõttes aga väga mõnus vaatamine.

Johann Krauss: What a lovely baby.
Baby: I'm not a baby. I'm a tumor.

***

Tom Manning: I suppress each photo, cell phone videos, each one costs me a fortune, and then they show up on Youtube... God, I hate Youtube!

***

Johann Krauss: You will obey my orders, follow protocol, and stay focused at all times!
Hellboy: You know, with your accent, that word - "fock-yoosed" - I wouldn't use it that much.

Hellboy (2004)

Samanimelisel koomiksil põhinev film viib vaataja fantaasiarikkasse tänapäeva, kus paksude müüride taga peitub sarkastilise loomuga kassiarmastajast Hellboy (Ron Perlman). Mõistagi ei saa ta inimeste sekka jalutada, siis kui süda kutsub, sest Hellboy iseäralik välimus (üks pisut suurem käsi, punane nahk ja viilitud sarved) tõmbaks endale liialt tähelepanu. Niisiis veedabki ta suurema osa ajast nelja seina vahel või siis öösiti laia saatjaskonnaga ringi rännates.

Sellest, kuidas Hellboy alguse sai, pajatab juba film oma esimestel minutitel: natside kuri plaan avada portaal ja kutsuda sellest esile suurim kurjus, mida inimkond näinud läheb vett vedama ja juhuse tahtel (või pigem n-ö heade tegelaste kaasabil) saab koletisest hoopis kangelane. 

Tegu pole tavalise põrguolendiga. Hellboy tugeva kesta all peitub soe süda ja inimlikud emotsioonid. Selle elavaks tõestuseks on HB armastus omasuguse, üleloomulike võimetega Lizi vastu. Mõistagi on nende suhe keeruline ja veelgi komplitseeritumaks muudab olukorra Hellboy uus "lapsehoidja" John (Rupert Evans). Ka natsid pole veel alla andnud ja see ongi filmi sündmustiku keskpunktiks. 

Täiesti keskpärane, vaadatav meelelahutus. Hellboy sai jälle vaadatud eelloo tundmise eesmärgil, sest Hellboy 2 tundub veelgi atraktiivsem oma karakteridisaini poolest. Ka siin mängib suurt rolli filmi visuaalne pool (et mitte öelda kõige suuremat rolli). Filmi sisu mind niivõrd ära ei veennud ja "pahad tegelasedki" jäid pisut lahjaks, kuid filmi selles iseenesest süüdistada ei saa - põhineb see ju siiski koomiksil. Iseenesest peitus loos oma moraal. Kas inimlikkus on ilmtingimata ainuomane inimestele? Visuaal oli aga puhas silmailu.

Abe Sapien: [while stitching up Hellboy's shoulder] How long did he touch you? 
Hellboy: I don't know? About 5 seconds? 
Abe Sapien: [pulls three eggs out of his shoulder] Touched you five seconds, laid three eggs. 
Hellboy: Didn't even buy me a drink. 

***

John Myers: What makes a man a man? A friend of mine once wondered. Is it his origins? The way he comes to life? I don't think so. It's the choices he makes. Not how he starts things, but how he decides to end them. 

Fight Club (1999)

Mis siin ikka leelotada, klassika, mida vist pea igaüks näinud. Sai teine jälle üle vaadatud ja no on hea film. Neile, kes on tõesti kivi all elanud ja ei tea, mis teema on, siis lühidalt sisust..

Näiliselt eluga hästi toime tulev kontoritöötaja vaevleb unepuuduse käes ja isegi pea iga viimse, kui IKEA toote omamine ei paku talle rahulolu. Pärast tööd käib ta anonüümsete alkohoolikute, leukeemia-, vähi ja kes-teab-mis-haigete tugigruppides. Viimatimainitud tegevus aitab tal magada. Kõik muutub, kui ta "kohtab" seebitegijast Tyler Durdenit.

Tyler on kõike, mida peategelane ei ole...naiste seas edukas, "äris" läheb hästi ja kohati ülimalt intelligentne. Isegi kodud on neil vastandid...kui peategelane elab mõnusas moodsas korteris, siis Tyler pesitseb Paper streedi mahajäetud "kummitustemajas", kus vihma ajal lülitatakse isegi elekter välja. Aga neil on midagi ühist:neile meeldib kakelda. Ja nii sünnibki kaklusklubi. Nad pole üksi ja peagi on terve pubi kelder täis igas vanuses kaklushimulisi vennikesi, kes on valmis teineteist klobima, kuni teine ütleb "stop". Kõik läheb hästi, kuni inimesed hakkavad surema ja "Project Mayhem" väljub kontrolli alt. Siis selgub üht-teist huvitavat...nii Tyleri, kui ka peategelase kohta.

Pitt, kes mulle üldiselt inimesena peale ei lähe, näitab jälle, et üht-teist temas ikka leidub. Edward Nortoni hääl sobib nagu valatult peale lugema. Ühesõnaga viiis pluss.

Tyler Durden: Would you like to say a few words to mark the occasion?

Narrator: mumbles...

Tyler Durden: I'm sorry...

Narrator: I still can't think of anything.

Tyler Durden: Ah... flashback humor.

Rescue Dawn (2006)

Üle pika aja ka midagi head. Rescue Dawn oli kosutav vaatamine pärast X Filesi piinlikku läbikukkumist.

Väidetavalt põhineb Herzogi film tõsielulistel faktidel, kuid ometi on raske uskuda, et üks USA õhuväe piloot võiks sattuda vietkongide pantvangi ning sealt peaaegu surma suust end välja rabeleda sellisel viisil, nagu film seda näitab. Peaosas on taaskord Christian Bale, kes eranditult teeb hea rolli ja viib näitlemise järgmisele tasandile. Mehe harjumuseks on saanud erinevate rollide tarvis oma kaaluga mängida ja nagu The Machinistiski, on Bale'i kaal filmi jaoks ohtlikult madalale langetatud. Kõigepealt American Psycho ideaalilähedane vorm, siis The Machinist, kus mees on rekordiväärselt filmi tarvis kaalu kaotanud, Batman, mis eeldab samuti kangelasele iseloomulikku lihasmassi ja viimaks Rescue Dawn Bale'i kummitusliku välimusega. Ka edasised rollid nõudsid palju burgeri vitsutamist. Loodetavasti on Christiani organism kõige selle jaoks piisavalt visa.

Film algab rahulikult. Entusiastlikele pilootidele näidatakse videoklippe sellest, kuidas džunglis ellu jääda, mille üle mehed pahaaimamatult nalja heidavad. Pilge edasisele sündmustikule. Ka stseenid pärast Dieteri (Christian Bale) õnnetust ajavad pigem muigama. Mida aeg edasi, seda tõsisema hoiaku film võtab ja lõpuks muutub film juba emotsionaalselt raskeks, millele aitab kõvasti kaasa meisterlik näitlejatöö ja üleüldine usutavus. 

Kindlasti pole tegu tavalise sõjafilmiga: ohtralt verd ja vägivalda, tulirelvi jms sealt otsida ei maksa. See on ühe mehe ellujäämislugu.

V for vendetta (2005)

Remember, remember the 5th of November, the gun powder treason and plot. I know of no reason why the gun powder treason should ever be forgot.


V for Vendetta jutustab tuleviku-Londonis tegutsevast "terroristist", kelle südameasjaks on kukutada sealne võim. Võim Inglismaal on korrumpeerunud ja võimul on mees, keda saadab hitlerlik maneer, totalitaarsed võtted ja mis kõige aluseks, võimu oma sümboolika. V, mis ongi vandenõulase nimi, on riietatud üleni musta, nägu katab aga Guy Fawkesi mask, mis annab aimu mehe edasistest plaanidest. Kui V kohtab oma teel kaunist tütarlast, Eveyt (Natalie Portman), siis selgub, et on leidnud endale väärilise vastase või hoopiski liitlase. Kas võim nende kahe abil ka kukutatakse, järeldage ise.
Pidin sellegi filmi kahes osas vaatama, sest esimesed 30 minutit ei pakkunud just eriti pinget. Tegelaste suhted tundusid pealiskaudsed, karakterid välja arendamata ja Guy Fawkesi kostüüm lihtsalt cheesy. Filmi uuesti välja võttes aga asjad paranesid. Meeldima hakkasid stiilselt välja töödatud võitlusstseenid, Evey tegelaskuju arenemine, Inglismaa roiskunud võimu portreteerimine, vastanduvad elemendid, erinevad sümbolid ja muidugi linateose lõpp, mis pakkus suursugust tulevärki.Tagasi vaadates võiks öelda, et film oli kui modernne tõlgendus Ooperifantoomist selle erinevusega, et muusika ei tulnud mitte lauljate suust, vaid tänavale asetatud kõlaritest. Kuigi V for Vendetta pakub nii mõnelgi hetkel elavat vaatemängu, jäi see mingil määral ikkagi pealiskaudseks. Võib-olla on ohtlik tõmmata nii tugevaid paralleele '40 aastate genotsiidiga, kui tulemus ähvardab tulla kahvatu. See jättis suhu odava maigu, justkui oleks just vaadanud amatöörlikku etendust II maailmasõjast.

V: ...A building is a symbol, as is the act of destroying it. Symbols are given power by people. A symbol, in and of itself is powerless, but with enough people behind it, blowing up a building can change the world.

***

[after a hail of gunfire doesn't stop V]
Creedy: Die! Die! Why won't you die?... Why won't you die?
V: Beneath this mask there is more than flesh. Beneath this mask there is an idea, Mr. Creedy, and ideas are bulletproof.

***

V: The only verdict is vengeance, a vendetta, held as a votive not in vain.

Kiss Kiss Bang Bang (2005)

Filmimöla poolt kangesti kiidetud KKBB polnud ehk nii hea, kui oodatud, aga siiski piisavalt hea. Mõtlesin tükk aega, et kas panna 3 või 4 tärnikest, sest iseenesest dialoog oli hea ja humoorikat teksti oli jalaga segada. Aga mis filmi kahjuks räägib, on kuidagi uimane storyline. Algus oli nii "igav", et olin sunnitud filmi kahes tükis vaatama. Teine pool on juba päris lõbus.

Lugu siis Harryst,kergetviisi varas, kuid ei ütle ka näitlejarollist ära...töö seegi. Mees kohtab ühel päeval oma lapsepõlvearmastust Harmonyt (kes on ka väikestviisi näitleja, kuid kellel ei lähe just eriti hästi) ja valetab tollele, et on detektiiv...sest tüdruk otsib detektiivi seoses oma õe mõrvaga...vähemalt ta arvab, et see on mõrv. Loost ei puudu ka "päris" detektiiv Gay Perry, kellelt Harry peaks oma uue rolli jaoks "õppima". Ühel hetkel on nad

kolmekesi sündmustekeerises, kus inimesed surevad, koerad söövad sõrmi ja geidel on püssid püksis.

Tjaa...ei oskagi paremini kuidagi kirjeldada, sest kõik oli kuidagi nii ajuvaba..aga tekst oli iseenesest hea..naljakas.