The Usual Suspects (1995)

IMDb #21 õigustab end täielikult. Asjalik triller, mida teinekordki igavuse peletamiseks vaadata. Pole ka imestada, sest tegu ju Bryan Singeri filmiga, mis kubiseb headest näitlejatest. Klassika.

Kõik algab põlenud kaubaaluse ja 27 laibaga. Loomulikult on ainus ellujääja ja tunnistaja pisut hullumeelne ja ei taha teps mitte midagi välja rääkida. Kui aga mängu astub politseiuurija Dave Kujan, siis on kurikael siiski veidi nõus suud paotama, mida viis nüüdseks surnud "usual suspecti" selle sama põlenud laeva peal tegemas olid ja miks kõik vastu taevast lendas. Hullumeelse (keda mängib Kevin Spacey) jutt tiirleb müstilise türklase Keyser Söze ümber, kes väidetavalt jagas paharetikambale tööotsi, et mehed sellega oma võlad tasa teeksid. Aga kas mees päriselt olemas on, mis laeval tegelikult juhtus, seda saab vaataja alles lõpuminutitel teada.

Hästi sujuv film, mille ainsaks miinuseks on uimane algus, mis muudkui venib ja venib. Siiski ei tasu end sellest heidutada lasta, esimesed pool tunnikest ära kannatada, sest lõpp on see eest vägagi nauditav. Meeldis veel see, et filmis näitas paralleelselt Verbali (Spacey) ülestunnistust ja politsei puzzle kokkupanemist, mis toimus täiesti eraldi.
Näitlejatest mainiks veel ära Gabriel Byrne, kes mängib kamba ninameest ja Sephen Baldwini mängitud McManus oli ka päris meeldejääv tegelane. Mainimata ei saa ka jätta Benicio Del Toro't, kes lõi taaskord omapärase tegelase Fred Fensteri näol.

Kõikidele, kes fännavad krimka-trillereid, soovitan kuumalt!

The Boat That Rocked (2009)

Palju nalja, hea plot ja suurepärased näitlejad - mida veel tahta. Film, mida vaadata siis, kui on isu midagi head vaadata, aga ei viitsi väga süveneda, siis see on see on midagi just Sulle.

Kust alustada...esiteks, suurem osa tegevusest toimub (nagu pealkirigi reedab...) merel, kus tegutseb piraatraadio, mida kuulab suurem osa Suurbritanniast. Ahjaa, tegevus toimub 60date Inglismaal, kus valitsusele sugugi ei meeldi, et kusagil Põhjameres on raadiojaam, mis edastab kaasaegset muusikat, mis omakorda edastab mitte nii väga konservatiivseid vaateid. Laeva meeskonnal pole sellst loomulikult sooja ega külma ja nemad rokivad nii kuis jaksavad. On naeru, nuttu, intriige, armastust ja rivaalitsemist.

Film ei põhine ühelgi konkreetsel reaalselt olemas olnud laeval, kuid fakt on see, et sellised piraatraadiod olid tõesti olemas ja lasid eetrisse muusikat, mille saatel britid tantsu said lüüa.

Meeskond kubiseb vahvatest näitlejatest, esindatud on nii IT-Crowdi Roy ja Jen, Flight of the Conchordsist teada-tuntud Murray, piraadikate Jack Davenport, Emma Thompson, Bill Nighy, Philip Seymour Hoffman jne. Kellele kasvõi üks nimi siit midagi ütles või kes armastavad selliseid sooje briti filme stiilis Love Actually (sama mehe tehtud) siis soovitan kindlasti vaadata. Ja kõikidele naisvaatajatele on seal veidi silmailu kah.

Harry Potter and the Half-Blood Prince (2009)

Arvestatava Harry Potteri fännina (mitte küll nii tulise, mis mind magamiskoti ja telgiga Coca-Cola Plaza ette oleks ajanud) pidin enesestmõistetavalt sellegi osa eepilisest seeriast ära vaatama ja hiljem kohustuslikus korras nähtut eelmiste osadega võrdlema. Tulemus? 1:0 kuuenda osa kasuks.


Harry Potteri nimest pole tõenäoliselt kuulnud vaid isikud, kes on veetnud viimased 10 aastat kivi all elades, või sündinud siia ilma eile. Kuues osa, mille režissööriks on viiendagi osa valmis meisterdanud David Yates, süveneb eelkõige Harry Potteri ja ta sõprade suhetesse ja hingeellu, tuues aeg-ajalt mängu kurikaelu esindavad Surmasööjad ja sünged meenutused minevikust. Kuigi lugu jätkub palju tumedamate nootidega, on selles osas põhikurjam Voldemort esindatud vaid tegelaste mälestustes. See nimetatud melanhoolia ongi antud episoodi võtmeelement, mis defineerib nii sündmustiku arengu, kui ka kulminatsiooni.


Kuna Potteri lugu jätkub ühe katkematu jadana, siis peegeldab seda ka filmi ülesehitus, hüpates tihti ühelt sündmuselt teisele, raiskamata aega niigi tuttavate tegelaste tutvustamisega. Ning ehkki nii viies, kui kuues osa valmisid Yatesi käe all, ühendab neid kahte vaid sama näitlejaskond ja tuttavad sündmuspaigad. Mis puudutab eelmainitud meeleolu, atmosfääri ja kõike muud emotsionaalset, kuulub Half-Blood Prince'i nimeline järg hoopis teise ooperisse, mille dirigendiks on hoopistükis kinematograaf Bruno Delbonnel.


Bruno Delbonnel on vastutav kõige selle eest, mis kuulub silmakommi kategooriasse: ta puhub elu sisse igasse stseeni, valides justkui maalikunstnikuna paletilt meeleoluga ühtiva värvitooni, mille tulemus ei meenuta sugugi mitte mõnda lasteraamatu illustratsiooni. Tulemus on palju tõsiseltvõetavam, kui näiteks Potteri esimesed osad, kus verinoori näitlejaid saatis lihtsameelne sündmustik. Lühidalt kirjeldades kubiseb HPB dramaatilistest lähivõtetest, kullakarva naljastseenidest ja melanhoolilisest näitlemisest.


Näitlemisest rääkides, jäid taaskord silma pigem kõrvalosatäitjad, kui pidevad ekraanivallutajad. Alles teist korda kinolina hõivanud Frank Dillane sobis teismelise Tom Riddle'i rolli nagu valatult. Tema külm ja kaalutletud hoiak ühes enesekindlusest nõretava hääletooniga lõid pildi täpselt sellisest Riddle'ist ehk Voldemortist, nagu ma teda parema fantaasiarikkuse juures oleks ette kujutanud. On raske viia kokku näitleja kogenematust ja ekraanil nähtud osatäitmist. Frank Dillane'i sooviks näha kätt proovimas ka teistsuguste rollidega. Vanadest tegijatest pugesid naha alla Alan Rickmani portreteeritud Severus Snape (kuid siinkohal teeb oma töö ka raamatu-Snape) ning sageli Emma Watsoni ja Daniel Radcliffe'i varju jäänud Rupert Grint naljamehe Ronina. Radcliffe'i ja Watsoni fenomenidest polegi ma varem aru saanud, nende puhul on tegu täiesti keskpärase näitlemisega, kui need kaks parasjagu näo krimpsutamise ja kulmu kortsutamisega ei tegele.


Kiidusõnu väärib ka õelat koolivenda Draco Malfoyd kehastanud Tom Felton, kel õnnestus sammu pidada Rowlingu kirjutatud pisut hüsteerilise, ent kavala Dracoga. Feltoni krooniline ninakirtsutamine ei kuulunud just geniaalsete võtete edetabelisse, kuid sellest hoolimata kuulusid Tomilegi oma hiilgehetked (kraanikausi ääres nutmine oli ju täitsa usutav). Usutavana mõjus ka professor Horace Slughorn (Jim Broadbent), nähtavasti pole mees asjata tituleeritud üheks Suurbritannia mitmekülgseimaks näitlejaks.


Kuigi Michael Gamboni näitlejatöö üle nurisemine oleks liialt ülekohtune, tundus mulle siiski, et Dumbledore'ina jäi seos raamatu- ja filmitegelase vahel kaugeks. Puudus seesama huumorisoon ja rahulikkus, mille järgi on nimetatud karakter kõige paremini tuntud ning millega tuli ehk paremini toime kahes esimeses osas figureerinud Richard Harris. Ainuüksi tema väljanägemine oli veenvam, kui Gamboni kinniseotud habe.


Sellise kiidulaulu järel saab vaid küsida, miks teenis Harry viie asemel vaid neli punkti. Kõik oli justkui paigas: näitlejad on kasvanud koos filmiga, stsenaarium oli nii terviklik, kui seitsmeosaline jutustus seda võimaldab, palju kiidetud kinematograafia oli paigas ning kõik vajalikud elemendid tundusid olevat esindatud. Siiski, ei saa mööda vaadata filmi kaasatud suurtest muudatustest, eelkõige aga originaalist erinevast algusest. Varasemate osade puhul pole eelarve ja aja piiratuse tõttu tehtud muutused mind väga häirinud, kuid selles osas torkasid nii puudujäägid, kui ka improvisatoorsed stseenid liialt hästi silma. Nii mõnigi hea seik oli filmist välja jäänud, kuigi lõppude lõpuks tegid esindatud stseenid needki puudujäägid tasa.


Kes varemgi Harry Potteri tegevustega end kursis on hoidnud, peaks seda tegema nüüdki. See film toob kõige värvikamalt välja niigi armastatud tegelaste erinevad iseloomujooned, süvenedes karakterite arengusse enam, kui ükski varasematest osadest. HPB on peamiselt pühendunud tegelaste eneseotsimisele ja teineteiseleidmisele. Fännid vaatavad filmi niikuinii, teistel on viimane aeg bandwagonile hüpata ja vähemalt seegi film ära vaadata.

Eastern Promises (2007)

Oma ala meistri David Cronenbergi "Eastern Promises" on elav näide režissööri oskusest luua köitvaid ja visuaalselt poeetilisi teoseid, võttes seekord aluseks suhteliselt lihtsakoelise loo hallis Londonis resideeruvast vene maffiaperekonnast.

Ainuüksi filmi süžee kirjeldamiseks on raske leida sõnu ja alguspunkti. Loo epiloog saab jõulise avalöögi juba eos. Londoni tüüpiline hall ilm loob ideaalse, ent masendava atmosfääri kõigele järgnevale: väiksesse "nurgapoodi" siseneb lapseootel ukrainlanna, kelle haiglane väljanägemine annab aimdust saabuvast halvast. Tüdruku elu Londonis pole talle just armuline olnud, seega jääb noorukist järgi vaid laps ja lääne lootusi täis päevik, mis kannab ennas ühtlasi karmi tõde Tatiana-nimelise tüdruku saatuse kohta.

Muidugi leiab päevik peagi endale lugeja, Londoni haiglas Tatiana lapse eest hoolitsenud Anna (Naomi Watts), kes sukeldub eneseteadmata vene maffiaperekonna mustadesse tegudesse. Perekonna pea ja kohaliku restorani omanik Semyon (Armin Mueller-Stahl) teeb päeviku väljailmumisel kõik, et tõde päevavalguse eest varjata. Käepikendustena kasutab ta oma tasakaalutut poega Kirilli (Vincent Cassel) ja tema lähedast sõpra ning ühtlasi maffia isiklikku sohvrit Nikolaid (Viggo Mortensen). Viimane nimetatudest on aga kõikidest karakteritest silmatorkavaim ja just temaga ristub Anna tee kõige tihedamini.


Kaasnäitlejate kõrval oli Viggo roll külma ja kaalutleva Nikolaina täielik meistriteos. Ehkki Viggo karakter ei esindanud filmis eriti laia emotsioonidespektrit, kiirgas näitleja kehastatud tegelaskujust alati teatud karismaatilisust, suhteliselt harvaesinev iseloomuomadus laibakoristajate seas. Ükskõik, kas Nikolai pidas ekraanilinal parasjagu tooret võitlust kahe relvastatud mehega, või kustutas hoopiski hõõguva sigareti oma keelel, kukkus kõik välja sundimatu ja meisterlikuna, pannes täielikult unustama mehe varasema rolli rüütelliku ja armastusväärse Aragornina. Oma läbipaistmatute päikseprillide, jäiga kehahoiaku ja üle pea kammitud juustega tekib mulje läbimurdmatust pealiskoorest, mille lõhkumine näib võimatu. Kuid ometi see nii ei ole.


Just Mortenseni intrigeeriv ümberkehastus on siinkohal element, mis paneb terve tüki justkui metronoomi järgi tuksuma. Kui Cronenbergi ja kinematograaf Suschitzky ülesanne on luua stabiilselt sünge meeleolu, siis karakterite ülesandeks on tuua sel foonil esile kontrast. See ei tähenda muidugi ülevoolavat rõõmsameelsust, vaid hoopiski jõulist hoiakut ühes meeldejääva näitlejatööga. "Eastern Promises" pakub jooksvalt mõlemat, valades vaataja üle õuduse, kaastunde, põnevuse ja samaaegselt kurbusega, nagu lakkamatu vihm Londoni hallidel tänavatel.


Mortenseni kolleege varjutav etteaste on aga piisav, et panna unustama "kõrvalosaliste" raske töö, või mis hullem, tekitada illusiooni, et autojuhi tegelaskuju kõrval figureerinud karakterite kehastajad on lihtsad amatöörid. Kuid selles on eelkõige süüdi ebastabiilse närvikavaga tegelaskujud: Naomi Wattsi üliemotsionaalne haiglaõde ja Vincent Casseli alkoholilembeline Kirill söödavad ette piisavalt materjali, millest pigistada välja enam emotsionaalsust, kui seda Viggo Mortensenile mõeldud mänguruumis ehk võimalik.

Varem mainitud võitlusstseen oli taaskord näide Cronenbergi stiilitunnetusest, tuues näitlejate "maadlemise" ekraanile oma kõige ehedamas valguses - Nikolai võitlusvahenditeks vaid paljad käed ja aukartustäratavad tätoveeringud katmas ta keha. Läbi ekraani võib justkui üleloomulikult tunnetada näitlejate valusaid hoope ja kuuma vere voolamist külmadele põrandaplaatidele. Teine märkimisväärne stseen illustreerimaks režissööri ausat ja otsekohest meelt leiab aset juba suhteliselt alguses, kui selle asemel, et anda vaatajale üksikuid vihjeid toimuvast, näidatakse asetleidvat protseduuri kompleksivabalt ja keerutamata.

Kui millegi üle nuriseda, siis on selleks taaskord vene aktsendi ülevoolav kasutamine, mille kõrval kõlasid üksikud venekeelsed dialoogid aga vägagi viisakalt. Samuti tundusid inglaste ja venelaste kultuurilised erinevused tihtipeale ülepingutatud ja liialt lakoonilised, et luua usutavat pilti nende kahe maailma kooseksisteerimisest. Muidugi on raske öelda, milline näeks välja adekvaatne vene maffia peakorter keset Londoni linnatänavat.

Filmi lõpp, mis kestab vaid mõne sekundi ja on ilmselt tõeline maiuspala mõnele minimalismi-gurmaanile, sobib antud loosse kui valatult, ehkki eos ei oleks ise sellise lahenduse peale osanud tullagi.

The Hangover (2009)

Jon Lucase ja Scott Moore'i "The Hangover" oli värskendav vaheldus Pixari animatsioonidele, kui ainsatele tükkidele, mis suudavad terve oma pikkuse jooksul väsimatult naerutada. Seekordseks müüdimurdjaks oligi palju kiidusõnu teeninud ja imdb-s tervelt 133. kohale tõusnud "Pohmakas", mis näitas, et head komöödiad pole veel päris välja surnud.


Loo süžee on suhteliselt lakooniline ja tutvustus ei ole küll eriline südametevallutaja: neli täiesti erinevate iseloomudega sõpra sõidavad Las Vegasesse, et pidada maha üks raju poissmeeste pidu. Järgmisel hommikul ärgatakse suure oigamisega, sest öistest seiklustest ei mäleta keegi mitte midagi. Hotellituba näeb aga välja kui segipekstud pusle, mille kokkupanemisel moodustub pilt toimunud sündmustest. Iseenesest mõistetavalt saabki sellest kogu linateose põhisündmus. Piisavalt hollywoodilik, kuid siiski mitte lihtlabane, suudab "The Hangover" võita endale kõikide vaatajate südamed. Niisamuti võib palju armastusväärset leida ka tema tegelastest, nagu nägus Phil (Bradley Cooper), tuhvlialusest hambaarst Stu (Ed Helms), kohatu Alan (Zach Galifianakis) ja ratsionaalne Doug (Justin Bartha). Tänu isiksuste mitmekülgusele ei jää ka lugu ise üheplaaniliseks, vaid sõprade erinevuste ühendamisel muutuvad igaühe kiiksud lugu edasikandvaks jõuks.


Vähem värvikamad pole ka loo kõrvaltegelased, tuues peategelaste seiklustesse uusi tuuli ja vaimukaid seiku: kokku joosti koguni Mike Tysoni endaga, kes, tuleb välja, oskab lisaks poksimisele enda üle ka naerda. Kõige tipuks kaasati sündmuste ahelasse ülaloleval pildil figureeriv Mr. Chow, kelle pentslik iseloom ja silmnähtav omapära keeratakse ühel hetkel armutult üle võlli, nii et see muutub juba raskesti seeditavaks. Ülejäänud "The Hangoverist" säilitab aga oma mõõdukuse ja saadab vaatajat võiduka lõpuni. Võit ei tule ilmaasjata, sest filmi parim osa peitubki tegelikult just lõputiitrites: karm reaalsus läbi seebikarbi, ehk pusle ongi koos.

Stu Price: Ew! Alan, did you just eat sofa pizza?
Alan Garner: Yes.

El orfanato (2007)

See omanäoline jutustus on esmapilgul võtnud omaks mitmed teistele tuntud filmidele omased elemendid. Nii 2001. aastal valminud "The Others", kui ka "The Orphanage" uurivad elu ja surma (hilisemal selgumisel) õhkõrna piiri. Kuigi filmis leidub mitmeid adrenaliinitootvaid momente, ei ole tegu pelgalt õudusfilmiga: paljuski loo külmavärinaidtekitavaid elemente pärineb hoopis ainestiku kurbadest nootidest. Tuntumatest nimedest mängib siin ilmselt suuremat rolli Guillermo Del Toro, kelle aasta varem kirjutatud "El laberinto del fauno" viis koju koguni kolm kuldmehikest. Nimetatud film on oluline ka seetõttu, et nii mõnigi kinematograafiline võte ja tekitatud atmosfäär on pärit just sellest linateosest. Mainimist väärivad ka filmi avatiitrid, milles kasutatud paberi rebimine on ilmselgelt inspireeritud disaineri Saul Bassi tööst samuti ühele müsteeriumihõngulisele filmile.


Sarnaselt paljude teiste õudusfilmidega, leiab seegi lugu oma stardipunkti sellega, kuidas pere kolib uude majja elama, milles varitsevaid kummalisi juhtumisi ei oska keegi ette näha: tõsi küll, loo peategelane Laura (Belen Rueda), kes asub majja elama oma noore pojaga, oli kunagi isegi üks orbudest, kuid tänu õnnelikule pääsemisele jäi tal paljugi nägemata. Laura poeg Simon on see-eest üles kasvanud hoopis teistes tingimustes, kuid iroonilisel kombel üksikum, kui tema ema sama noorena. Nii seltsib Simon tihtipeale justkui omaenda väljamõeldud maailmas, kus ainsateks kaaslasteks on tema "nähtamatud sõbrad".


Hirmu ei ärata film mitte aeg-ajalt nurga tagant välja hüppavate pööretega, vaid tasa ja targu kogu jutustust lahti harutavate leidudega, mis ajaga üha enam pinget kogudes kulmineerub kuklakarvu turritavate stseenidega, mis jäävad kunstlikust hirmutekitamisest väga kaugele. Irooniliselt on just see lugu, mis võtab tõsisemalt narratiivi, mitte laipade arvu või arvutiga oskuslikult välja vormitud kurikaelte näitamist, hirmutekitavam, kui eelnevalt ülesloetud tegurid kõik kokku.


Näitlejatöö kohta on seekord keeruline midagi öelda ja ilmselt pole ma piisavalt pädev arvustaja, et hispaanlaste temperamenti sügavuti lahata. Samas saab Laura tegelaskuju kehastanud Beleni kohta lausuda vaid kiidusõnu, sest filmi kandva rolli ja jutu selgrooks olemisega sai naine hakkama pea mängleva kergusega: peavalu ei valmistanud ka finaalis jalust rabav hullumeelsus, mille tagamaad peab iga vaataja ise välja selgitama.


Ehkki mitte nii särav teos, kui "Paani labürint", on "El orfanato" siiski teerajajaks lugematudele teistele omasugustele, sest tänapäeva laia massi õudusfilmi maitsega see lugu väga võrdlust ei kannata.

Six-String Samurai (1998)

Üle pika aja üks üllatavalt hea absurdifilm. Midagi Fear and Loathing in Las Vegas fännidele.

Müstiline peategelane Buddy on teel Lost Vegasesse, et saada Elvise järel uueks kuningaks. Mees pole osav mitte ainult kitarri mängimises, vaid ka samuraimõõga käsitsemises. Oma teel rock'n'rolli pealinna päästab ta kummalise lapse, kes talle ustavalt järgneb ja nii mõneski olukorras kasulikuks kaaslaseks osutub. Põhivaenlaseks kujuneb vana Surm isiklikult, kes on pähe võtnud kõik kitarrituusad oma teel hävitada, et ise uueks kuningaks saada. Võideldakse veel "windmill-meeste" ja paljude teiste ajuvabade tegelastega.

Väga veidras ja kohati absurdses võtmes tehtud film. Ühel hetkel on kaadris veider bänd, kes kasutab laulu asemel häälitsusi ning juba järgmisel sõidab mööda autotäis kiviaegseid koopainimesi. Dialoogi eriti palju ei ole, aga see-eest on see vähene päris meelt lahutav.

Film, mis pole päris igaühele, kuid kes veidigi F&L in LA nautis, sellele peaks täitsa meeldima. Võitlusstseenid on üli old-school, kuid siiski naljakad ja Jeffrey Falcon saab Buddy kehastamisega suurepäraselt hakkama. Ka filmi soundtrack on mainimist väärt, lauludevalik annab filmile tublisti juurde.

Mesh-Head: If I were you, I would run.
Buddy: If you were me, you'd be good-lookin'.

Juno (2007)

Libistanud pilgu üle imdbsse kirjutatud arvustuste, ei paista Diablo Cody kirjutatud loole just eriti sooje sõnu olevat, aga ometi on linateos pigistanud välja täpselt 8 punkti 10st. Arvestades tõsiasja, et "Juno" on Diablo esimene samm filmimaailmas, siis ei julge mina küll naise üllitise kohta ühtki halba sõna öelda.


"Juno" avab vaatepildi täiesti uuest perspektiivist noore tüdruku maailma, kes on küll alles 16, kuid poolkogemata juba lapseootel. Lugu järgib vaimukalt ja irooniamaiguliselt nimitegelase, Juno (Ellen Page) elu nende üheksa kuu jooksul, mil tal tuleb tegeleda probleemidega, millele tavaliselt 16-aastased mõtlema ei peaks. Juno on kadestamisväärselt isepäine ja omanäoline, pisut poisilik tüdruk, kes armastab juua kanistrite viisi mahla. Ometi ei ole teose rõhuasetus teismelise raskel elul, vaid lugu on esitatud vaimukalt, suuresti tänu valitud näitlejatele, Ellen Page'ile ja Michael Cerale (kehastab Paulie Bleekerit). "Juno" teeb eriliseks detailitunnetus, nagu Bleekeri armastus oranžide tic-tacide vastu või Juno poolkatkine hamburgertelefon. Kadestamisväärne on ka tüdruku isiklik tuba, mille kirevus on võrdeline Juno seltsiva ja meeldejääva iseloomuga. Michaeli tegelane on seevastu tagasihoidlik, kuid parema iseloomustuse puudumisel see lahe tüüp, kes on lahe ka siis, kui ta midagi ei tee. Cera kõhetu kere ja kohmetu hoiak on vast just need küljed, mis iseloomustavad näitlejat kõige paremini.


Jennifer Garneri osa "Junos" pedantliku abielunaisena jäi aga kahe eelmainitud noore näitleja kõrval kahvatuks, ehkki ühes Jason Batemaniga (filmis Jenniferi abikaasa Mark) tõid nad sisse vaheldusrikka liini paarist, kelle pealtnäha harmoonilisest elust oli puudu vaid üks väikelaps.


Indie pole vast päris õige sõna iseloomustamaks "Junot", küll aga pole tegu hariliku Hollywoodi toodanguga. Film on ülevoolavalt rikas oma vaimukate dialoogide ja ebaharilike karakterite poolest (ei tasu unustada ka Rainn Wilsoni etteastet sarkastilise poemüüjana nimega Rollo) ja kahtlemata on "Juno" uus vaatenurk komöödiafilmile, mis tõestab veelkord, et "hea" nalja tegemiseks ei ole vaja "American Pie" stiilis dialooge.

Rollo: You better pay for that pee-stick when you're done with it. Don't think it's yours just because you marked it with your urine!

Hunger (2008)

Hungerit pelgalt sõnadega iseloomustada on keeruline, sest Steve McQueen ei teinud filmi, mida võiks kuivalt ette jutustada. Ta tegi teose, mida võib "lugeda" nagu raamatut, hingates igas stseenis sisse visuaali abil jutustatud emotsionaalsust ja tegelaste aimatavaid mõtteid.

"Hunger" ei halastanud juba algusest peale, söötes ette irooniana seose vangivalvuri Ray Lohani (Stuart Graham) rutiinse elu ja linateose pealkirja vahel: valvuri hommikusöögitaldrikult ja leivapuruseselt rätikult liiguvad mõtted tahtmatult näljahädaliste peale, kellest lugu veel pole jõudnud rääkida. Ometi teeb seda pealkiri jutustuse eest ja nii võib ainult aimata, mis edasi saab. Ehkki tegu on võrdlemisi staatilise filmiga (ei tasu otsida kõrgtasemelist kinematograafiat), on linateos visuaalselt väga tugev. Kahtlemata tuleneb see dialoogide vähesusest, mis teeb antud filmi eriliseks ja sunnib kogu tähelepanu pöörama pildis toimuvale. Tulemuseks on tugev näitlejatöö, pikad, peaaegu hüpnotiseerivad stseenid põrandapühkimisest, kärbsega mängimisest jpm.

Eelmainitud iroonia Rayga ei piirdu ainult hommikusöögiga. McQueeni kavalad võtted sunniksid justkui vägisi kaasa tundma mehele, kes seisab valust krimpsus näoga kraanikausi ees ja leotab oma katkiseid nukke. "Miks nii pikk nägu?" on mul kirjutatud ühele post-itile, kuid sellele küsimusele ei pea just kaua vastust ootama, sest režissööri oskuslike võtetega sulanduvad kahe inimese lood üheks. See ühtesulandumine paraku ei soodusta vaataja suhestumist valvuri tegelasega.


Sõnatud, kuid mitte helitud momendid muudavad aeg-ajalt vaatepildi ürgseks, koguni loomalikuks. Hetkeks jääb mulje, et niigi habetunud ja nappides rõivastes tegelased ei oskagi rääkida, tundes üksnes oma kehakeelt. Muidugi ei saa mainimata jätta kurikuulsat dialoogi streikija-vangi Bobby Sandsi (Michael Fassbender) ja Isa Morani vahel, mis on ühtlasi kaasahaarav ja emotsionaalne jutuajamine kahe erineva ellusuhtumisega mehe vahel.

"Hungeri" mõningane agressiivsus vahetus hiljem välja lepliku rahulikkusega. Näljastreigi kulminatsioon esitatakse suurel määral läbi Bobby elu, varjamata näljutamisega kaasnevaid õõvastamapanevaid tõsiasju. Viimased stseenid vaikuses mõjuvad veelgi kõledamalt, kui esimesed.

McQueen on ümber jutustanud köitva loo, millest kumab läbi režissööri pühendumus ja kirg oma projekti. Ehkki "Hungeri" tasemel filme, mis oleks tehtud niivõrd vähese kogemusega mehe poolt leidub vähe, ei tekkinud teosega täielikku suhestumist, et pigistada välja see viimanegi punkt. Ilmselt jäi puudu kõrvaltegelaste panustest, kes tulid ja läksid, loomata mingit erilist seost vaataja ja karakterite endigagi.

organiseerimata mõttelend

Vicky Christina Barcelona (2008)

Mis võiks olla parem, kui veeta suvi maalilises Barcelonas ümbritsetud Gaudi loomingust ja spontaansetest inimestest? Woody Alleni sepistatud käsikirja põhjal ja ühtlasi tema juhendusel sündinud linateos on veennud juba paljusid, et pole paremat paika Maa peal, kui Barcelona.


Vicky Christina Barcelona polnud päris see, millena ma teda kuuldu põhjal ette kujutasin. See oli hoolikalt viimistletud ja nauditava näitlejatööga (mitte küll päris otsast-otsani) tükk, mis ei surunud läbijooksvat armastuse teemat vägisi peale, vaid esitas seda omal imelikul moel, mis ei karjunud kulunud klišeedest. Woody Allen söötis vaatajale filosoofia, et võib-olla ei pea kõik olema nii must-valge, võib-olla on võimalik saavutada täiuslikkus mingil ebatraditsioonilisel, tõsi küll, harjumatul moel. Scarlett Johanssoni kehastatud nimitegelane Christina esindas filmis just seda poolt, kus klišeedele polnud kohta. Boheemlaslik eluviis, sõbrad ja armastatu tegid Christina loo tõeliselt nauditavaks vaatamisväärsuseks.


Christina parim sõbranna Vicky (Rebecca Hall) seevastu usub tulihingeliselt abielusse, ratsionaalsusesse ja kõigesse muusse, mis teda Christinast eristab ja ehk igavakski muudab. Vicky suhtub sõbranna eluviisi üleolevalt, seda muidugi hetkeni, kui nad mõlemad pea ees tundmatusse sukelduvad. Kõige suuremat tunnustust vajab aga Penelope Cruz Maria Elenana, sest näitlejatar paistab kinolinal nagu kala vees. Võib-olla on see emakeele kasutamise ja temperamendi väljaelamise tulemus, mis teevad Maria Elenast unikaalse ja usutava karakteri, kuid mis iganes see on, töötas see 100% linateose kasuks. Läbipõlenud kunstniku Maria Elena inspireerivus ulatusid peategelasest Juanist (Javier Bardem) kaugemalegi, sööbides mällu ilmselt kauemakski, kui nädal või kuu. Film koosnes mitmetest suurepärastest stseenidest, millest meeldejäävamad on näiteks Maria Elena vannilinastseen ning Vicky ja Christina esimene jutuajamine Juaniga.


Filmi visuaalne pool oli hea, kuid ei midagi erilist, sest Barcelona on ilus juba au naturel ja ei ole vaja just palju, et seda ekraanil edasi anda. Filmi põhimuusika ja eelmainitud kitarripalad on ehk põhilised muusikalised elemendid, mis defineerivad Vicky Christina Barcelona.

Kahtlemata kuulub VCB nende filmide hulka, mis tekitavad hea tunde ja inspireerivad aeg-ajalt vooluga kaasa minema.

The Reader (2008)

Viie Oskari nominatsiooniga "The Reader" jutustab loo II maailmasõja järgsel perioodil Saksamaal, kus teevad kummalise randevuu koolipoiss Michael Berg (David Kross / Ralph Fiennes) ja keegi võõras, temast kaks korda vanem Hanna Schmitz (Kate Winslet). Sellest saab alguse kummaline suhe, mängides provokatiivselt moraalsuse piirimail. Lugu saab oma nime aga Hanna armastusest Michaeli ettelugemise vastu, mis peagi muutub oluliseks osaks nende kokkusaamistest. Filmi süžee ei keerle aga pelgalt raamatute lugemise ümber, vaid jutustab loo Winsleti tegelase saatusest, paljastades paratamatult ka Michaeli eluloo.

Kate Winsleti julge rollivalik ei tohiks ühelegi tõelisele austajale just uudisena tulla (pidades eelkõige silmas filme nagu Little Children, Quills ja muidugi Titanic), küll aga üllatas meeldivalt David Kross Michael Bergi nahas, sest IMDB andmetel on noormehe vanuseks vaid 18 ühikut, olles selle aja jooksul mänginud tervelt seitsmes erinevas filmis. Krossi roll Michaelina pole ainult hea, kuid ühtlasi ka võrdväärne partner garanteeritult heale Winsletile, kelle julgus ja loomulikkus teeb silmad ette nii mõnelegi A-listi näitlejatarile. Titanic võis Winsletile küll nime teha, kuid kahtlemata on ülekohus tõmmata kahe eelmainitu vahele võrdusmärki.



Kahjuks polnud Krossi ekraaniaeg võrdeline filmi täispikkusega, sest hiljem vahetus Michaeli noorem osatäitja välja Ralph Fiennesiga, kellega koos saabus ühtlasi ka linateose allakäik (või vähemalt seisak). Täiesti mittemidagiütlev sooritus mehelt, kel selja taga juba mitukümmend filmi (tuletades meelde, et Davidil oli neid alla kümne). Vahest mõjub värske veri Hollywoodile kui kamuflaaž ning nii pea, kui see oli kadunud, kadus ka filmi tõeline võlu.

Ette tuleb heita ka pealesurutud saksa aktsenti, mis ei ole seni ühelegi filmile midagi juurde andnud, vaid tekitanud vähemasti minus pahameelt, justkui oleks filmi režissööril raskusi oma vaatajaskonna intelligentsusesse uskumises (seejuures tuleb kiita Singeri otsust Valküüri osas).


Küll aga tõstatas film mitu häälekat küsimust ja lõi paralleeli Remarque'i "Läänerindel muutuseta" vahel, millest siiani kummitab ühe karakteri küsimus "Miks me üldse sõdime?". Sama natuuriga küsimus puudutas ka Hannat, kes oli vaid üks, masinavärki vägisi kaasatud osaline, kelle peale langes saatuse tahtel kogu süü.

Lõviosa filmist domineerisid aga kuldaväärt näitlejad ja suurepärane käsikiri, mistõttu ei saa hinnata "The Readerit" ainuüksi ühe kehvapoolse näitlejavaliku ja aktsentide kasutamise otsuse põhjal. Loodetavasti läheb Kate'il seekord õnneks ja ta saab lõpuks kätte oma teenitud kulmehikese (kolm olevat kohtuseadus..?)