Roman Holiday (1953)

Amelie vaimustusest haaratuna ei saanud ma lasta käest võimalust vaadata ka teise armastatud näitlejanna Audrey Hepburni filmi, 1953. aastal valminud Roman Holidayd. Kolme oskariga pärjatud film oli täpselt nii mõnus vaatamine, kui see leitavast pildimaterjalist välja paistab.

Esmapilgul võib Roman Holiday lugu meenutada kangesti tänapäeva Hollywoodi ainestikku, kus mängitakse erinevate muinasjutulike süžeedega: antud filmis on peategelane printsess Ann (Audrey Hepburn) tüdinenud oma kuninglikust elust ja ihkab midagi sootuks lihtsamat, olgu selleks siis Rooma linna külastamine. Ehkki teema võib tunduda leierdatud ja keskpärane, ei paistnud see filmis sugugi imala või kaugena, vaid vastupidi. Audrey energilisus ja nukulik välimus tegid sellest linateosest nauditava ja igati loogilise koosluse jutustatava looga. Olles tänapäeva tehnilistest võimalustest ära hellitatud, tekkis aeg-ajalt soov näha filmi värviliselt, et elada kaasa suvise Rooma külastamisele, kuid mõistagi lisab must-valge pilt filmile omamoodi sarmi.


Ära tuleks mainida ka Gregory Peck ajakirjaniku Joe Bradley nahas, kelle juhuslik randevuu printsessiga ei jää sugugi nii põgusaks, kui esmapilgul võiks Joe käitumisest välja lugeda. Need kaks karakterit ja muidugi ka näitlejat panid filmipildi energiast põlema, tekitades soovi mõned päevad isegi nendega koos Roomas veeta. Hoolimata möödunud aastakümnetest ja tõsiasjast, et tänapäeval tähendab huumor sootuks teistsuguseid dialooge, leidus naljakaid seiku enam kui küll. Komöödia pole aga ainus märksõna, mis iseloomustab seda viiekümnendate filmi: külge on poogitud ka tagasihoidlikumaid ja realistlikumaid hetki, mis toovad nii tegelased, kui ka vaataja muinasjutust tagasi maa peale. Seda aga eelkõige linateose lõpus, mis hoolimata üldisele naiivsele vaatenurgale lisab sootuks uue kihi kogu loole ja tõestab, et lugu ei pea alati lõppema mõttega "happily ever after".

Princess Ann: Is this the elevator?
Joe Bradley: This is my ROOM!

Slumdog Millionaire (2008)

Danny Boyle'i tõlgendus Vikas Swarupi kirjutatud romaanist räägib India slummides üleskasvanud poisist, kel saatuse abiga - nagu seda mitmel korral rõhutatakse - õnnestub saada Miljonimängu saatesse.

Miljonimäng pole aga tegevustiku keskpunktiks, küll aga mängib põhirolli peategelase Jamali armastus lapsepõlve saatusekaaslase Latika vastu. Miljonimängu liini toetavad jällegi stseenid Jamali, tema venna ja Latika minevikust, paljastades samaaegselt tõe Jamali piiramatuna tunduvate teadmiste kohta.

Sündmustik hargneb lahti vendade lapsepõlvest, kus nimitegelased on alles pisikesed põnnid, kes jutustavad esimese peatüki armastusväärse siirusega. Stiilne kinematograafia ja lummav taustamuusika loovad SM-ile tugeva vundamendi, millele ülejäänud, veel nägemata film üles ehitada. Kahjuks ei ole aga ülejäänud linateos niivõrd tugev, kui seda võiks alguses arvata. Juba filmi esimeses järgus hakkab häirima süžee kerglaslik käsitlus, kus tekib mulje, et slummielu raskust on filmi "šokifaktori" eesmärgil mõneti ärakasutatud, sest tegelikult tahab lugu kangesti rääkida armastatu ülesleidmisest, mitte raskest lapsepõlvest prügimäel.


Piisab ainuüksi näitlejate vahetusest (poisid ja tüdruk kasvavad suuremaks), kui film kaotab suure osa oma võlust. Side tegelastega on kadunud, šokeerivad seigad poiste elust on minevik ja nii on järel vaid ilus pilt ja aeg-ajalt kõrvus helisev muusika. Kaasa ei aita ka vendade taaskohtumine ja Jamali venna hilisem saatus (kusjuures veel suurema segaduse tekitas Salimi äkiline meelemuutus, mis jättis pealesurutud mulje).


Mainimist väärivad ka filmis kasutatud keeled, kus puudus täielikult loogiline süsteem: karakterid rääkisid justkui oma suva järgi kas inglise või hindi keeles, sest ilmselgelt eeldab laiale massile orienteeritud film võimalikult vähest subtiitrite lugemist ja võimalikult eksessiivses koguses inglise keelt. Oleksin aga eelistanud näha filmi oma ehedas hindikeelses mahlas. Lõpustseeni tants tänu filmi niigi kesklevale alatoonile ei häirinudki, pigem pani punkti hindele kolm.

Ülekullatuse tõttu ootasin filmilt palju enamat.

The Last King of Scotland (2006)

Giles Fodeni romaanil ja ühtlasi tõsielulistel sündmustel põhinev film on väärt iga osa oma kuldsest oskarist. Võhikule nagu mina võib nimi olla segadusttekitav, sest kui tegu on viimase Šotimaa kuningaga, siis miks leiab tegevus aset Aafrika mandril? Mul polnud aimugi, millega on tegu.

Filmi alatoon on alguses eksitav. Nicholas Garrigani (James McAvoy) ülikoolilõpetamisega jääb mulje, et tegu on rahuliku linateosega noorest mehest, kes tahab kangesti pääseda oma isa kodust, valides uueks sihtkohaks kinnisilmi Uganda. Uganda? Kõlab nagu humanitaarabi. Nii nagu peab paika väide, et raamatut ei tohiks kunagi tema kaane järgi hinnata, sai ka tõestatud fakt, et filmi ei saa hinnata tema esimese paarikümne minuti järgi. Saatuse tahtel juhtub Nicholas kokku Idi Aminiga (Forest Whitaker), kes juhtumisi on suur Šotimaa fänn. Sellest saab alguse Amini ja Nicholase pealtnäha paljulubav sõprus ja enne kui arugi saab, on Nick uue presidendi lähedaseim nõuandja. Kuna stoori püsib Nicholasel tihedalt kannus, jääb ka vaatajale ekslikult mulje, et Amin pole sugugi nii paha tegelane oma kohatute tujumuutuste ja külmavärinattekitava naeratusega. Mitte ainult polnud hirmus diktaator ise, vaid kõik see, mida kinolinal julgeti näidata (R-rated pole just ilma asjata filmile külge poogitud).

Forest Whitaker osatäitmise osas pole ma siiani veel nurinat kuulnud ja ise ei hakka samuti nurisema - vastupidi. Kahepalgelise diktaatori ja pisut skisofreenilise karakteri kujutamisega sai Forest laitmatult hakkama, sest mitte hetkekski ei mõelnud ma mehest kui näitlejast vaid samastasin ta pahaaimamatult oma portreteeritava tegelaskujuga. Hästi sai hakkama ka James, kehastades suhteliselt visa iseloomuga, kuid naiivset noormeest, kes langeb uljalt karismaatilise Amini võrku, lootes teenida "armastatud" riigipead ja elada ühtlasi mõnda aega nagu kuninga kass. Ehkki need kaks tegelast paistavad väga hästi läbi saavat, võib läbivalt tunnetada õhus rippuvat pinget, justkui ootaks vaataja igal hetkel saabuvat plahvatust. 

Võluv, otsekohene, julm.

Nicholas Garrigan: If you're afraid of dying it shows you have a life worth living. 

***

Idi Amin: You came to Africa to play the white man. But we aren't a game. We're real. This room is real. And when you die, it will be the first real thing you have done. 

Apocalypto (2006)

Ei mäleta täpselt, mis ajendas mind filmi vaatama, aga õnneks läks Apocalyptole kulutatud aeg asja ette. "Mitte sinu tüüpiline perekonnadraama maiadest" jäi mulle IMDB arvustustest silma ja omalt poolt jääb vaid lisada, et see väide peab paika. Erinevalt filmidest, kus karakterid on pandud rääkima inglise keelt (olenemata rahvusest, keda kehastatakse), räägivad tegelased filmis omas keeles. Ka selle linateose kostüümidraama on auhinda väärt ja nii mõnelgi hetkel tekkis küsimus, kas pole need tõesti mitte ehtsad maiad. Apocalypto sündmustik on tihe ning hoidis mind kuni lõpuni tooli serval peategelasele kaasa elamas. Kui kaugele ulatuvad inimvõimed?

Pingelised põgenemisstseenid, hiilimised ja vankumatult kannul püsivad vaenlased ei kõlagi ehk nii originaalselt, aga püänt filmi lõpus tõi mängu uue perspektiivi ja 1000 uut filosoofilist küsimust.
Üks võim domineerib teise üle, kuni mängu tuleb miski kolmas, mis domineerib mõlema üle. Game over.
Mel Gibsoni üdini ausat käekirja kumas ka sellest filmist. Võikad surmastseenid, inimlikud ihad ja vihad, kultuur omaette.
Sarnasus "Kärbeste jumalaga".

Babel (2006)

Alejandro González Iñárritu Babel on kindlasti üks viimaste aegade parimaid filme. See teos seob omavahel erinevad kultuurid, rassid keeled ja elukombed. Filmis on põimunud erinevate perekondade tegevustikud sellisel viisil, mida esmasel vaatamisel arvatagi ei võiks.

Filmis mängivad Cate Blanchett ja Brad Pitt silme ees lagunevat abielupaari, kes olid oma probleemide lahendamiseks otsustanud minna puhkusele Marokosse. Esimesed kaadrid leiavadki aset Maroko kõrbes, kuid näidates vaatajaile hoopiski marokolaste perekonda, nende igapäevast elu ja tegemisi. Sel hetkel ei saa veel aru, kuidas need kaks asja seotud on, kuid tõsi, film on oma ülesehituselt pisut ettearvatav. Filmis näidatakse veel kolmandat sündmuspaika, Jaapanit, mis on elupaigaks noorele, pealtnäha normaalsele, kuid hingelt katkisele tüdrukule. Esmapilgul ei tundu need klipid omavahel kokku sobivat. Neljandaks ja viimaseks perekonnaks on mehhiklasest pärit naine, kes töötab lapsehoidjana nendesamade ameeriklaste juures ning tema poeg, kes ise elab Mehhikos. Üksainus püssilask ning nende kõigi elud muutuvad.

Babel oli äärmiselt intrigeeriv ja väga-väga usutav film, millega võib aeg-ajalt end samastada, olenemata rahvusest või kõneldavast keelest, elupaigastki. Sündmus ei tiirle vaid Brad Pitti ja Cate Blanchetti ümber nagu seda võiks mõnelt keskpäraselt Hollywoodi filmilt oodata, vaid tutvustab vaatajatele tegelasi ka Jaapanist või koguni Marokost. Filmis on välja toodud väiksemgi detail, alustades marokolaste omavahelisest kauplemisest, nende arusaamatust keelest kuni Bradi vaidluseni oma turismigrupiga, kelle kõigi empaatiapuudus ja palavuse probleemid kogu selle mäsu juures nii tühised tunduvad. Sündmustik oli üles ehitatud üsnagi ebatavalisel viisil, kuid sugugi mitte võõral, mis sarnanes mõnevõrra Pulp Fictioni ülesehitusele.

Babel on saanud palju kriitikat just tavaliste kinokülastajate poolt väitega, et tegu on liialt sügavamõttelise teosega, mil pole mingit pointi. Ehk ongi tänapäeva inimesed liialt laisad, et seda mõtet leida. Babel on tegelikult paralleel Piibliga, ehkki ma seda pole lugenud. Ka Piiblis on Paabeli torn, mis on suurem Jumalast endastki ning, mis samal ajal teeb Jumalale meelehärmi. Seetõttu muudab ta kõik torni ehitavad mehed erinevat keelt kõnelevateks. Babel, ehk kuula. See ongi terve sisu võti. Tuleb üksteist kuulata, et aru saada. Täpselt sedasi on ka filmis: ignorants osutub saatuslikuks maailma jaoks nii väikesele inimesele ning see kajastub igas kultuuris. Brad Pitti ja Cate Blanchetti näitlemine oli sõnadestki üle. Nende karakterid võivad esmapilgul küll lihtsad tunduda, seda enam, et tegu on hariliku abielupaariga, kuid seda välja mängida, ilma, et kasutatakse palju sõnu, on hulganisti raskem. Veelgi enam, suurem osa nende tegevusest toimus sealsamas Maroko külas, suheldes ja samastudes, isegi vennastudes nende inimestega. Kõik see abi otsimine ning selle mitte saamine ameeriklastelt (poliitilistel põhjustel) oli nii tõetruu, et ma võisin end ise sinnasamasse asemele mõelda. Samal ajal olid marokolased enda nahast nõus välja pugema, et seda abielupaari aidata, nõudes mitte midagi vastutaskuks ja just sel hetkel, kui üks neist Bradi tegelaskuju pakututd raha tagasi lükkas, sain ma aru, kui hästi peab paika see väide, et kel on vähe, see annab endalt kõik.