Amelie vaimustusest haaratuna ei saanud ma lasta käest võimalust vaadata ka teise armastatud näitlejanna Audrey Hepburni filmi, 1953. aastal valminud Roman Holidayd. Kolme oskariga pärjatud film oli täpselt nii mõnus vaatamine, kui see leitavast pildimaterjalist välja paistab.Esmapilgul võib Roman Holiday lugu meenutada kangesti tänapäeva Hollywoodi ainestikku, kus mängitakse erinevate muinasjutulike süžeedega: antud filmis on peategelane printsess Ann (Audrey Hepburn) tüdinenud oma kuninglikust elust ja ihkab midagi sootuks lihtsamat, olgu selleks siis Rooma linna külastamine. Ehkki teema võib tunduda leierdatud ja keskpärane, ei paistnud see filmis sugugi imala või kaugena, vaid vastupidi. Audrey energilisus ja nukulik välimus tegid sellest linateosest nauditava ja igati loogilise koosluse jutustatava looga. Olles tänapäeva tehnilistest võimalustest ära hellitatud, tekkis aeg-ajalt soov näha filmi värviliselt, et elada kaasa suvise Rooma külastamisele, kuid mõistagi lisab must-valge pilt filmile omamoodi sarmi.
Ära tuleks mainida ka Gregory Peck ajakirjaniku Joe Bradley nahas, kelle juhuslik randevuu printsessiga ei jää sugugi nii põgusaks, kui esmapilgul võiks Joe käitumisest välja lugeda. Need kaks karakterit ja muidugi ka näitlejat panid filmipildi energiast põlema, tekitades soovi mõned päevad isegi nendega koos Roomas veeta. Hoolimata möödunud aastakümnetest ja tõsiasjast, et tänapäeval tähendab huumor sootuks teistsuguseid dialooge, leidus naljakaid seiku enam kui küll. Komöödia pole aga ainus märksõna, mis iseloomustab seda viiekümnendate filmi: külge on poogitud ka tagasihoidlikumaid ja realistlikumaid hetki, mis toovad nii tegelased, kui ka vaataja muinasjutust tagasi maa peale. Seda aga eelkõige linateose lõpus, mis hoolimata üldisele naiivsele vaatenurgale lisab sootuks uue kihi kogu loole ja tõestab, et lugu ei pea alati lõppema mõttega "happily ever after".
Princess Ann: Is this the elevator?
Joe Bradley: This is my ROOM!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar