Valkyrie (2008)

Bryan Singeri "Valkyrie" oli ammu juba meie päevakavas kui film, mille ainestik tundus piisavalt huvitav, et seda sügavamalt sondeerida. Tom Cruise pole nüüd päris meie tass teed, aga mine tea, ehk sünnib imesid.


Tõsielulistel sündmustel põhinev Valküür jutustab Teisest maailmasõjast, kus esiplaanile on kergitatud eelkõige natsionaalsotsialistliku Saksamaa sisepoliitilised asjaajamised. Film lükatakse käima Aafrikas kolonel Stauffenbergi (Tom Cruise) kirjakirjutamise saatel. Alguses kõneleb mees saksa keeles, andes vaatajale aimu tegelase rahvusest juhuks, kui mehe nimest üksi jäi väheks. Sujuvalt läheb Cruise'i tegelaskuju üle inglise keelele, mis filmide puhul on võrreldav sellega, kui poole kirjutamise pealt võtta sinise pastapliiatsi asemel must ning jätkata sellega kirjutamist. Tuleks aga usaldada vaataja intelligentsust ja loota tõsiasjale, et linateosest huvitunud isikud on teinud niivõrd paljugi eeltööd, et teavad sündmustiku põhiliini. Bryan usaldas vaatajaid aga nii palju, et ei sundinud näitlejaid vägisi saksa keele aktsenti kasutama. Ka meeste ühesugune vorm peaks andma piisavaid vihjeid tegelaste rahvuse ja kuuluvuse kohta.


Filmi algusjärk arenes sujuvalt ja hoidis üleval pinget neile, kes looga süvitsi pole ajaloos tutvunud (nagu mina). Ehkki Cruise'i tegelaskuju oli kõike muud, kui isikupärane ja veenev, oli näitleja hea/halva näitlemise skaala keskpunktis ja ei liikunud terve linateose vältel mitte kummalegi poole. Vahel on parem isegi üle mängida, kui teha seda üldse mitte. Seega kuulujuttude järgi tugeva karakteriga Stauffenbergi portreerimisest ei olnud Cruise'i kehastuses haisugi. Mis aga kõvasti lehkama jäi, oli pealesurutud hollywoodilikkus niigi dramaatilisele loole. Kui algus oli vaat, et veenev ja isegi tagasihoidlik, siis lõpupoole sattusid mehed hoogu ja süstisid Valküüri kõik ninnu-nännu ja enamgi veel.


Muidugi ei tähenda see veel, et me Zmurffiga kinosaalis aeg-ajalt küüsi ei närinud ja teatud stseene kiidulauluga ei saatnud. "Valküüri" saatnud John Ottmani muusika väärib ainult plusspunkte, andes filmile pea pool tema väärtusest. Üksikutest kongilöökidest kuni võimsate meloodiateni välja, oli tunda, et sel hetkel veel tundmatu mees oli teinud kõik, et hoida vaataja kuklakarvad turris. Tubli, John!

Lõpp, nagu mainitud, varises kokku nagu kaardimaja, ehkki finaalstseeni oli süstitud nii palju pisarakiskumisvõtteid, kui inimkonnale on teada. Tihtipeale lähen ma -küll teadlikult- nende õnge, kuid seekord tundus veelgi võltsim, kui tavaliselt. Mine tea, ehk oleks kümmekonnast timukast dramaatilisuse esiletoomiseks piisanudki. Just a guess.

Oleks ainestik vähem paeluvam, küllap saanuks ka film vähem punkte. Iseenesest polnud tegu ka lahja meelelahutusega, nii et puhtalt actioni nimel võib teda kaeda küll.

Atonement (2007)

Olen juba ammu tahtnud seda filmi näha ja lõpuks avanes võimalus see üle kaeda ja ütleme nii, et pettumiseks polnud põhjust. Joe Wright tõestab veelkord, et oskab teha head filmi ja seda heade näitlejatega.

Film siis tehtud Ian McEwani romaani järgi ja tegu armastusdraamaga. Filmiblogija Soprano ütleb filmi kohta tabavalt, et tegu on pigem naistekaga, kuid see ei tähenda, et ükski mehine mees filmi kohe nurka viskama peaks. Verd ja sõda on filmis küll, kuid põhirõhk on siiski Cecilia ja Robbie vahelisel armastusel ja sellel, kuidas naise õde Briony asju väga vales valguses näeb ja hulga segadust tekitab. Koguni nii palju segadust, et Robbie läheb vangi teo eest, mida ta ei sooritanud ja vastarmunud lahutatakse.

Suurepäraselt tuuakse välja, kui valesti üks 13-aastane inimestevahelistest suhetest aru saab ja kui julmad võidakse oma õe vastu olla, kui mängus on armastus. (Oli ju Briony ise Robbiesse armunud ja nõus kokku valetama ükskõik mida, et need kaks teineteisest lahutada). Ning kui ajapikku hakkabki mõistus "koju tulema", siis ei saa alati kõike heaks teha.

Näitlejatööga jäin eriti rahule. McAvoy ja Knightley teevad puhta töö, ka Brionyt mänginud näitlejad tegid head tööd. Eriti meeldis see efekt, et näidati, kuidas Briony asja näeb ja kuidas asjad tegelikult olid. Ajas "hüppamine" oli hea vaheldus nendele filmidele, kus kõik näidatakse kuidagimoodi ühe joruna ära. Operaatoritööd kiidaks ka, sest see tegi filmi tõesti nauditavaks.

Kokkuvõttes on Atonement üle pika aja selline refreshing film, mis paneb kaasa elama ja järele mõtlema.

Häid pühi kõigile! :)

The Pianist (2002)

3 Oscari ja arvukate muude auhindadega pärjatud Polanski film on tõesti kogu seda nö. fussi väärt.

Film räägib Poola pianisti Wladyslaw Szpilman'i (Brody)  katsumusest II maailmasõjas. Oleme ju nii palju lugenud ja kuulnud, kui raske oli sellel ajal juut olla, aga filmi vaadates jääb suu lahti, kui julmad ja külmaverelised inimesed võivad olla. Juudid polnud sakslaste jaoks isegi inimesed mitte, seega võis nad koondada mingile kindlale maa-alale elama ja siis neid oma lõbuks terroriseerida. See-eest aga leidub ka hulgem inimesi, kes on oma eluga riskides nõus Wladyslaw'i aitama, et viimane peidikutes elades sakslaste eest varju saaks. 

 Masendav film ja hiilgav näitlejatöö. Adrien Brody on oma Oscari tõesti ära teeninud. Ei oskagi midagi muud filmi kohta öelda, kui et vaadake!

Wladyslaw Szpilman:No please! Don't shoot! I'm Polish!
Russian soldier 1:He's Polish!
Russian soldier 2:Yes, he's Polish. Why the fucking coat?
Wladyslaw Szpilman:I'm cold.

Admiral (2008)

Võimas ajalooline sõjadraama admiral Koltšakist, kes on külma närvi ja kindla käega kõrgem ohvitser ja ei kohku tagasi mitte millegi ees, et oma isamaad kaitsta. Paraku poeb Venemaa jaoks olulisel ajal mehe hinge armastus. Olles ise korralik perepea ja kõrge auastmega mees, pole võõra mehe naisega kohtumine just kõige lihtsam. Aumehena otsustab admiral afääri mitte jätkata (õieti polnud see ju alanudki) ja Anna Timireva jäetakse oma suure armastusega üksi vihma kätte.

Venemaal puhkeb kodusõda ja Koltšakile, kui auväärt mehele, pakutakse koostööd bolševikega. Mees jääb oma põhimõtetele kindlaks,lahkub admirali kohalt ja selle tulemusena saadetakse auväärt ja imetletud mees maalt välja.

Kuid Venemaa riigikorra taastamine saab nüüd tema südameasjaks ja Koltšak naaseb Venemaale ja asub valgekaartlaste juhiks. Saatus viib ta taas Annaga kokku (kuid ärgem alahinnakem ponnistusi, mida Anna ise selle heaks teeb...ühinemine punase ristiga jne) ja enam ei kavatse naine tema kõrvalt lahkuda, isegi siis kui see tähendab elu täis kannatusi. Nii kaua, kui need kaks on koos, on nende lahutamine vaat et võimatu.

Kui ehk jutust võib jääda mulje, et tegu on mingi ninnu-nännu armastusdraamaga, siis tegelikult pole see üldse nii. Eelarvega pole siin kitsi oldud ja venelased tahavad vägisi näidata, et kui tahavad, siis on ka nemad võimelised võimsaid eriefekte välja võluma. Sõjastseenid nii maal kui merel on ääretult efektsed ja kui Hollywoodi filmis vaat et ei näidatagi heade lüüasaamisi (kui siis, vaid hetkeks näitamaks, et ka nemad on võimelised surema), siis siin lendab verd mõlemal rindel ja üleüldse üllatav, et venelased sellisest teemast filmi on julenud teha. Tegu siiski siiani segase ajaga selle suure riigi ajaloos ja kodusõda nii adekvaatselt näidata on nende poolt suur samm edasi. Näidataksegi, kuidas bolševikud halastamatult süütuid mereväelasi ja nende peresid maha notib. Lõpp jättis eriti sügava mulje (ei hakka siin spoilima, minge ise ja vaadake ära) ja filmi lõppedes ei läinud kinosaalis lahti jutuvadinat, vaid kõik lahkusid mõtlike nägudega. Näitlejatöö on super (tegu siiski Vene kino tippudega) ja kes tõesti Vene kinost pisutki lugu peab, siis soovitan igal juhul minna.

12 (2007)

12 vandekohtunikku peavad Nikita Mikhalkovi linateoses "12" langetama tülika otsuse: Kas tšetšeenlane on süüdi oma kasuisa mõrvas või mitte.

Film algabki nende samade meestega ja põhisüžee leiab aset võimlas. Mehed istuvad ümber laua, igaüks peale ühe kibeleb sealt pääseda, et tegeleda vähem tülikate asjadega. Kõik peale ühe otsustavad, et mainitud tšetšeenlane on kuriteos süüdi, ilma, et nad oleks asitõendeid lähemalt uurinudki.

Mees, kes otsustas poisi süüdimõistmise vastu esitab teistele ulitmaatumi: kui kõik ikka pärast tema juttu leiavad, et poiss on süüdi, siis hääletab ka tema nagu enamik. Juhtub aga ettearvatav ja mees ei jää oma arvamusega üksi. Mööduvad minutid, tunnid ja peagi juba päev ning mehed ikka arutavad mõrvajuhtumi üle, avades üha enam asitõendeid sisaldavaid ümbrikuid ja paljastades killukesi oma elulugudest. Pinge kasvab laeni, kuni ruumi lendab üksik lind ja tasakaalustab kogu valitseva olustiku.

Väidetavalt sisaldab see film kõike venelikku ja sellele rahvusele iseloomulikku. Tegelased ironiseerivad iseenda ja valitseva võimu üle. Ka otsuse langetamine ja selle muutmine lähtub karakterite iseloomust ja rõhutab ilmekalt tõsiasja, et tegelikult on kohtumõistmine suhteline ja emotsionaalne tegevus, eriti kui selle ülesande peavad täitma vene rahvusest inimesed, kes on tuntud just oma üliemotsionaalsuse poolest.

Filmi lõppedes oli saal vaikne ja tiitrite jooksmisel ei söandanud end keegi liigutada, sest "12" jättis vaatajatele hulganisti mõtteainet. Üdini venelik ja seda igas heas mõttes. "12" on üliinimlik ja on raske uskuda, et see võiks kedagi külmaks jätta. On ka räägitud, et film on liiga raskesti mõistetav ja sündmuste areng igavalt aeglane. Ise ma seda filmi vaatamisel ei tundnud, kuid otsustada saab igaüks vaid enda eest.

Siiski, aasta parim film ja igati vääriline oskariomanik.

Rescue Dawn (2006)

Üle pika aja ka midagi head. Rescue Dawn oli kosutav vaatamine pärast X Filesi piinlikku läbikukkumist.

Väidetavalt põhineb Herzogi film tõsielulistel faktidel, kuid ometi on raske uskuda, et üks USA õhuväe piloot võiks sattuda vietkongide pantvangi ning sealt peaaegu surma suust end välja rabeleda sellisel viisil, nagu film seda näitab. Peaosas on taaskord Christian Bale, kes eranditult teeb hea rolli ja viib näitlemise järgmisele tasandile. Mehe harjumuseks on saanud erinevate rollide tarvis oma kaaluga mängida ja nagu The Machinistiski, on Bale'i kaal filmi jaoks ohtlikult madalale langetatud. Kõigepealt American Psycho ideaalilähedane vorm, siis The Machinist, kus mees on rekordiväärselt filmi tarvis kaalu kaotanud, Batman, mis eeldab samuti kangelasele iseloomulikku lihasmassi ja viimaks Rescue Dawn Bale'i kummitusliku välimusega. Ka edasised rollid nõudsid palju burgeri vitsutamist. Loodetavasti on Christiani organism kõige selle jaoks piisavalt visa.

Film algab rahulikult. Entusiastlikele pilootidele näidatakse videoklippe sellest, kuidas džunglis ellu jääda, mille üle mehed pahaaimamatult nalja heidavad. Pilge edasisele sündmustikule. Ka stseenid pärast Dieteri (Christian Bale) õnnetust ajavad pigem muigama. Mida aeg edasi, seda tõsisema hoiaku film võtab ja lõpuks muutub film juba emotsionaalselt raskeks, millele aitab kõvasti kaasa meisterlik näitlejatöö ja üleüldine usutavus. 

Kindlasti pole tegu tavalise sõjafilmiga: ohtralt verd ja vägivalda, tulirelvi jms sealt otsida ei maksa. See on ühe mehe ellujäämislugu.