Venemaal puhkeb kodusõda ja Koltšakile, kui auväärt mehele, pakutakse koostööd bolševikega. Mees jääb oma põhimõtetele kindlaks,lahkub admirali kohalt ja selle tulemusena saadetakse auväärt ja imetletud mees maalt välja.
Kuid Venemaa riigikorra taastamine saab nüüd tema südameasjaks ja Koltšak naaseb Venemaale ja asub valgekaartlaste juhiks. Saatus viib ta taas Annaga kokku (kuid ärgem alahinnakem ponnistusi, mida Anna ise selle heaks teeb...ühinemine punase ristiga jne) ja enam ei kavatse naine tema kõrvalt lahkuda, isegi siis kui see tähendab elu täis kannatusi. Nii kaua, kui need kaks on koos, on nende lahutamine vaat et võimatu.
Kui ehk jutust võib jääda mulje, et tegu on mingi ninnu-nännu armastusdraamaga, siis tegelikult pole see üldse nii. Eelarvega pole siin kitsi oldud ja venelased tahavad vägisi näidata, et kui tahavad, siis on ka nemad võimelised võimsaid eriefekte välja võluma. Sõjastseenid nii maal kui merel on ääretult efektsed ja kui Hollywoodi filmis vaat et ei näidatagi heade lüüasaamisi (kui siis, vaid hetkeks näitamaks, et ka nemad on võimelised surema), siis siin lendab verd mõlemal rindel ja üleüldse üllatav, et venelased sellisest teemast filmi on julenud teha. Tegu siiski siiani segase ajaga selle suure riigi ajaloos ja kodusõda nii adekvaatselt näidata on nende poolt suur samm edasi. Näidataksegi, kuidas bolševikud halastamatult süütuid mereväelasi ja nende peresid maha notib. Lõpp jättis eriti sügava mulje (ei hakka siin spoilima, minge ise ja vaadake ära) ja filmi lõppedes ei läinud kinosaalis lahti jutuvadinat, vaid kõik lahkusid mõtlike nägudega. Näitlejatöö on super (tegu siiski Vene kino tippudega) ja kes tõesti Vene kinost pisutki lugu peab, siis soovitan igal juhul minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar