The Duchess (2008)

Tegu siis filmiga, mis põhineb tõestisündinud lool 18. sajandil elanud aristokraat Georgianast ehk Devonshire'i hertsoginnast, kes oli oma aja moeikoon ja nagu ikka kostüümidraamadele kombeks, väga keerulise saatusega naine. Seepärast samastatakse teda ka Printsess Dianaga, kes on tollesama hertsoginnaga kaugelt isegi sugulane.

Georgiana, ehk G nagu teda filmis kutsutakse,(Knightley) pannakse juba 17aastaselt Devonshire hertsogiga (Fiennes) paari ja naiivne tütarlaps usub tõsimeeli, et abielust saab asja. Hertsogi huvitab loomulikult ainult üks: meessoost järeltulija.

SPOILER: Nagu kiuste sünnivad vaid tütred ja ka paari endi omavahelised suhted pole kõige soojemad, armastusest rääkimata. Asi muutub veelgi keerulisemaks, kui G parimast ja ainsast tõelisest sõbrannast saab hertsogi armuke. Loomulikult ei puudu filmist ka G südame kiiremini põksuma panev noormees (Cooper), kuid tegu ju keelatud armastusega.

Tõesti üle pika aja üks hea kostüümidraama, mida oli nauditav vaadata. Oscari nominatsioon kostüümide osas on auga välja teenitud. Siinkohal kiidaks veel näitlejatööd. Keirale sobivad sedasorti filmid ja kuidagi märkamatult on Bend It Like Beckhami tiinekas Julesist saanud küps ja iseseisev leedi G. Sobis sinna filmi kui valatult. Kahtlemata ei saa kõrvale jätta ka Ralph Fiennes'i, kes tuli tõesti ülihästi emotsioonitu ja ükskõikse hertsogi kehastamisega. Nauditav oli ka filmi atmosfäär, ajastu eripärad olid hästi välja toodud jne. Eriti meeldis see inglise keel, mida filmis räägiti. Midagi veidi lihtsamat, kui Jane Austeni Pride and Prejudice dialoogid.


Kokkuvõttes tugev 4 punkti. Mis häiris oli veidi liiga drama-banana lõpp, muidu filmiga igati rahul. Kostüümikate fännidele täielik MUST.

Hellboy II: The Golden Army (2008)

Nagu varem öeldud, ootasin ma Hellboy järje vaatamist suurema huviga, kui tema eelkäijat. Ainuüksi postrid fantaasiarikkalt disainitud karakteritest mõjusid muljetavaldavalt ja sellise filmi puhul, kus lugu on valmis meisterdatud juba kellegi teise poolt, on visuaalne äärmiselt tähtis osa hindamisest.


Hellboy 2 peategelased jäävad mõistagi suuremas osas samaks: Hellboy (Ron Perlman), Liz (Selma Blair) on kolinud kokku, kalainimest meenutav Abeki (Doug Jones) aitab jätkuvalt maailma päästa ning kõik see toimub Tom Manningu (Jeffrey Tambor) dikteerimisel. Seekord ei valmista peavalu aga neonatsid, vaid maailmapäästjatele erilisuse poolest sarnanev prints, kes ihkab hävitada Maa pealt kõik inimesed ja teha ruumi, siiski, tähtsamatele olenditele.


Prints Nuada (Luke Goss) hävitab ühe õhtuga ja paljaste kätega kõik oma isa õukondlased ning viimase enesegi, jättes ellu vaid oma õe, Nuala (Anna Walton), kes astub ühte leeri Hellboy ja tema seltskonnaga. Nii algabki võidujooks Kuldse Armee suunas, üks sooviga seda dikteerida, teine hävitada. Teel haaratakse kampa ka ratsionaalse mõtlemisega Johann Krauss, kes paneb kangelaste suhted proovile.


Film on üle küllatud fantaasiarikkusega: mainitud rohke kostüümidraamaga tegelased, ulatuslikud ja silmailu pakkuvad maastikupanoraamid ning võimas arhitektuur, mida võib juba kõrvutada LOTRis nähtuga, loovad Hellboy järjest küllusliku "silmakommi". Eriti meeldisid mulle prints Nuada ühes oma võitlusstseenidega ning Surmaingel, kelle väljanägemine oli üpriski hirmuäratav. Lisaks kõigele sellele sai palju huumorit, mida tasakaalustas mõningal määral eksessiivne dramaatika. Kui natuke veel nokkida, siis mõnel üksikul juhul tundus selline fantaasiaküllus liigselt pingutatuna. Kokkuvõttes aga väga mõnus vaatamine.

Johann Krauss: What a lovely baby.
Baby: I'm not a baby. I'm a tumor.

***

Tom Manning: I suppress each photo, cell phone videos, each one costs me a fortune, and then they show up on Youtube... God, I hate Youtube!

***

Johann Krauss: You will obey my orders, follow protocol, and stay focused at all times!
Hellboy: You know, with your accent, that word - "fock-yoosed" - I wouldn't use it that much.

V for vendetta (2005)

Remember, remember the 5th of November, the gun powder treason and plot. I know of no reason why the gun powder treason should ever be forgot.


V for Vendetta jutustab tuleviku-Londonis tegutsevast "terroristist", kelle südameasjaks on kukutada sealne võim. Võim Inglismaal on korrumpeerunud ja võimul on mees, keda saadab hitlerlik maneer, totalitaarsed võtted ja mis kõige aluseks, võimu oma sümboolika. V, mis ongi vandenõulase nimi, on riietatud üleni musta, nägu katab aga Guy Fawkesi mask, mis annab aimu mehe edasistest plaanidest. Kui V kohtab oma teel kaunist tütarlast, Eveyt (Natalie Portman), siis selgub, et on leidnud endale väärilise vastase või hoopiski liitlase. Kas võim nende kahe abil ka kukutatakse, järeldage ise.
Pidin sellegi filmi kahes osas vaatama, sest esimesed 30 minutit ei pakkunud just eriti pinget. Tegelaste suhted tundusid pealiskaudsed, karakterid välja arendamata ja Guy Fawkesi kostüüm lihtsalt cheesy. Filmi uuesti välja võttes aga asjad paranesid. Meeldima hakkasid stiilselt välja töödatud võitlusstseenid, Evey tegelaskuju arenemine, Inglismaa roiskunud võimu portreteerimine, vastanduvad elemendid, erinevad sümbolid ja muidugi linateose lõpp, mis pakkus suursugust tulevärki.Tagasi vaadates võiks öelda, et film oli kui modernne tõlgendus Ooperifantoomist selle erinevusega, et muusika ei tulnud mitte lauljate suust, vaid tänavale asetatud kõlaritest. Kuigi V for Vendetta pakub nii mõnelgi hetkel elavat vaatemängu, jäi see mingil määral ikkagi pealiskaudseks. Võib-olla on ohtlik tõmmata nii tugevaid paralleele '40 aastate genotsiidiga, kui tulemus ähvardab tulla kahvatu. See jättis suhu odava maigu, justkui oleks just vaadanud amatöörlikku etendust II maailmasõjast.

V: ...A building is a symbol, as is the act of destroying it. Symbols are given power by people. A symbol, in and of itself is powerless, but with enough people behind it, blowing up a building can change the world.

***

[after a hail of gunfire doesn't stop V]
Creedy: Die! Die! Why won't you die?... Why won't you die?
V: Beneath this mask there is more than flesh. Beneath this mask there is an idea, Mr. Creedy, and ideas are bulletproof.

***

V: The only verdict is vengeance, a vendetta, held as a votive not in vain.

Apocalypto (2006)

Ei mäleta täpselt, mis ajendas mind filmi vaatama, aga õnneks läks Apocalyptole kulutatud aeg asja ette. "Mitte sinu tüüpiline perekonnadraama maiadest" jäi mulle IMDB arvustustest silma ja omalt poolt jääb vaid lisada, et see väide peab paika. Erinevalt filmidest, kus karakterid on pandud rääkima inglise keelt (olenemata rahvusest, keda kehastatakse), räägivad tegelased filmis omas keeles. Ka selle linateose kostüümidraama on auhinda väärt ja nii mõnelgi hetkel tekkis küsimus, kas pole need tõesti mitte ehtsad maiad. Apocalypto sündmustik on tihe ning hoidis mind kuni lõpuni tooli serval peategelasele kaasa elamas. Kui kaugele ulatuvad inimvõimed?

Pingelised põgenemisstseenid, hiilimised ja vankumatult kannul püsivad vaenlased ei kõlagi ehk nii originaalselt, aga püänt filmi lõpus tõi mängu uue perspektiivi ja 1000 uut filosoofilist küsimust.
Üks võim domineerib teise üle, kuni mängu tuleb miski kolmas, mis domineerib mõlema üle. Game over.
Mel Gibsoni üdini ausat käekirja kumas ka sellest filmist. Võikad surmastseenid, inimlikud ihad ja vihad, kultuur omaette.
Sarnasus "Kärbeste jumalaga".

Penelope (2006)

Muhe pühapäevafilm mõttetöö peatamiseks või siis jätkuvaks seisakuks. Film sai vaadatud suuresti valitud näitlejate tõttu (James McAvoy, Christina Ricci) ja suurt heameelt valmistas ka kostüümidraama oma interjööri dekoratsioonidest kuni kirevate hilpudeni välja. Muinasjutule kohaselt oli filmil õnnelik lõpp ja sisult polnud süžee just kaelamurdev. Silmailu eest 3 punni.

Moraal: Ära hinda inimesi välimuse järgi.