Borat: Cultural Learnings of America for Make Benefit Glorious Nation of Kazakhstan (2006)

Huuh...sattusin üle pika aja jälle kurikuulsat Boratit vaatama ja võib öelda, et tundus parem kui varem. Kui filmi esimest korda nägin, siis pettusin. Filmi ümber oli meeletu melu ja ei leidunud inimest, kes sellest ei rääkinud ja seepärast ootasin päris palju. Kahtlemata on tegu filmiga, mida on targem suurema seltskonnaga vaadata, üksinda vaadates tundub Borat ja kogu tema tegemised pisut liiga labased...seltskonnas vähemalt naerdakse tema naljade üle, üksi pööritan silmi ja raputan pead.

Sisu on ilmselt kõigile teada, kus tahumatu ja rumal kasahh Borat läheb Ameerikasse kultuuri õppima, et oma kodumaa kriisist välja aidata. Along the way armub ta Pamelasse ja seiklused võivad alata.

Nagu eelnevalt mainitud, on minu jaoks tegemist filmiga, mida kannatab ainult kord üle väga pika aja vaadata ja seda ka mitte üksi. Asi on viidud absurdist samm edasi ja kohati on ikka tublisti üle piiri mindud. Aga võib-olla ongi see hea viis näidata, kui rumalad ameeriklased ise on, samal ajal, kui Borat kehastab meie maailma kultuuritust ja naiivsust. Tihti ongi ju vaja üle piiri minna, et inimesed pointist aru saaksid. IMDb 7,6 punkti pean siiski liialduseks.
Ja miks just Kasahstan? Film ei tundu enam pooltki nii naljakas, kui mõelda, et samahästi oleks võinud seal olla keegi Jaan Eestist. Ja tasuta reklaami on film riigile toonud küll ja veel. Isegi Eestile, on ju filmi lõputiitrite taustaks Harri Egipti reklaamid.

Jah, asja peab huumoriga võtma, muidu pole filmi mõtet vaatama hakatagi ja let's face it, mõni koht ajab ikka naerma küll.

Azamat: [arguing with Borat] What's in California?
Borat: [making it up] Pearl Harbor is there. So is Texas.

Snow Cake (2006)

Polnud filmist "Snow Cake" midagi kuulnud, aga põgusalt Alan Rickmani IMDB profiili uurides sai seegi linateos üles otsitud ja ära vaadatud. Kahjuks ei leidnud ma filmist seda "seda", mida nii paljud teised on leidnud ja mille pärast antud film neile niivõrd meeldib. "Snow Cake'i" on sisse poogitud küll erinevaid karaktereid ja sündmustik võib tunduda millegi värske ja originaalsena (ja ma ei väidagi, et see nii pole), aga millegi pärast ei veennud mind ei näitlejad ega sündmustik ise. Etterutates, näitlejad tegid oma tööd suurepäraselt, aga antud juhul tekkis mingisugune lühis karakterite ja näitlejate endi iseloomujoonte vahel.

Näiteks tean ma Sigourney Weaverit juba titest saati "Tulnuka" filmidest ja nüüd näha näitlejannat ekraanil kehastamas autismi põdevat naist, kes magab narivoodis ja vaimustub paberist tehtud lumehelvestest, on karmi ja külmaverelise "Tulnuka" kangelase kõrval paras kontrast küll. Siinkohal kergitaks paljud ilmselt kulmu, sest anne täita niivõrd erinevaid rolle on vaid kiiduväärt. Selle väitega olen ma nõus, aga ilmselt on viga minus endas, sest häirima hakkas ka Alan Rickmani kehastatud karakter: üksildane ja kättemaksuhimuline inglane, kes "jääb kinnI" kuhugi Ameerika väikekülla. Alanit (vähemasti tema karaktereid) on alati ümbritsenud teatud müstilisus ja sarm, millele lisanduvad näitleja ainulaadne madal hääl ja kelmikas muie. Siinkohal jäi see kõik aga võõraks ja mõningaid stseene oli lihtsalt halb vaadata. Nagu mainitud, on asi suure tõenäosusega minus, sest just eelnimetatud omaduste pärast on Alan üks mu lemmikuid näitlejaid (kui lisada sellele veel alati veenvalt esitatud dialoog). Vastuoluks minu sõnadele, räägitakse IMDBs filmis ainult häid sõnu ning näitlejate valikut kiidetakse taevani. Samuti olevat film emotsionaalselt raske, ehkki nende stseenide ajal, mil oleks võinud käe suu ette lüüa, ma seda ei teinud, vaid kortsutasin pigem kulmu.


Spoiler: Kui Alani karakter istub laua ääres, riietatud roosasse naistekampsunisse ja ühel hetkel murdub ning puhkeb nutma, siis mind see niivõrd ei liigutanud, sest mu mõtted olid pigem selle juures, kuivõrd see roll Alanile...ei sobinud. Veel sehkendab Alex Hughes (Alan Rickman) noore naabrinaise Maggiega (Carrie-Anne Moss), kelle suhe ei veennud mind kohe ü l d s e.

Ootasin rohkemat, polnud päris minu tass teed, aga vähemalt oli Alanil äge lips. Omanäolisuse ja lipsu eest ka punktid.

The Last King of Scotland (2006)

Giles Fodeni romaanil ja ühtlasi tõsielulistel sündmustel põhinev film on väärt iga osa oma kuldsest oskarist. Võhikule nagu mina võib nimi olla segadusttekitav, sest kui tegu on viimase Šotimaa kuningaga, siis miks leiab tegevus aset Aafrika mandril? Mul polnud aimugi, millega on tegu.

Filmi alatoon on alguses eksitav. Nicholas Garrigani (James McAvoy) ülikoolilõpetamisega jääb mulje, et tegu on rahuliku linateosega noorest mehest, kes tahab kangesti pääseda oma isa kodust, valides uueks sihtkohaks kinnisilmi Uganda. Uganda? Kõlab nagu humanitaarabi. Nii nagu peab paika väide, et raamatut ei tohiks kunagi tema kaane järgi hinnata, sai ka tõestatud fakt, et filmi ei saa hinnata tema esimese paarikümne minuti järgi. Saatuse tahtel juhtub Nicholas kokku Idi Aminiga (Forest Whitaker), kes juhtumisi on suur Šotimaa fänn. Sellest saab alguse Amini ja Nicholase pealtnäha paljulubav sõprus ja enne kui arugi saab, on Nick uue presidendi lähedaseim nõuandja. Kuna stoori püsib Nicholasel tihedalt kannus, jääb ka vaatajale ekslikult mulje, et Amin pole sugugi nii paha tegelane oma kohatute tujumuutuste ja külmavärinattekitava naeratusega. Mitte ainult polnud hirmus diktaator ise, vaid kõik see, mida kinolinal julgeti näidata (R-rated pole just ilma asjata filmile külge poogitud).

Forest Whitaker osatäitmise osas pole ma siiani veel nurinat kuulnud ja ise ei hakka samuti nurisema - vastupidi. Kahepalgelise diktaatori ja pisut skisofreenilise karakteri kujutamisega sai Forest laitmatult hakkama, sest mitte hetkekski ei mõelnud ma mehest kui näitlejast vaid samastasin ta pahaaimamatult oma portreteeritava tegelaskujuga. Hästi sai hakkama ka James, kehastades suhteliselt visa iseloomuga, kuid naiivset noormeest, kes langeb uljalt karismaatilise Amini võrku, lootes teenida "armastatud" riigipead ja elada ühtlasi mõnda aega nagu kuninga kass. Ehkki need kaks tegelast paistavad väga hästi läbi saavat, võib läbivalt tunnetada õhus rippuvat pinget, justkui ootaks vaataja igal hetkel saabuvat plahvatust. 

Võluv, otsekohene, julm.

Nicholas Garrigan: If you're afraid of dying it shows you have a life worth living. 

***

Idi Amin: You came to Africa to play the white man. But we aren't a game. We're real. This room is real. And when you die, it will be the first real thing you have done. 

Children of Men (2006)

Phyllis Dorothy Jamesi düstoopiline Children of Men on järjekordne teos, mis sai filmitegijatele inspiratsiooniks ja nii sündiski kolmele oskarile kandideerinud visuaalne tõlgendus kirjaniku romaanist.

London. Aasta on 2027, linn ilmselgelt heitgaasidest saastunud, nii mõnelgi pool maja fassaadidel vihjed arengu teinud ühiskonnast. Inimesed on kaotanud võime reprodutseerida ja inimkonda ähvardab väljasuremine, sest 18 aasta jooksul pole sündinud ainsatki last. Ühesõnaga igapäevased probleemid, millega üritatakse hakkama saada. Demokraatiast on tasapisi arenenud välja totalitaarne ühiskond: juba filmi alguses ripub tänaval elektrooniline reklaam "viljakustestide vältimine on kuritegu", mis määrab linateose edasise tooni.


Theo (Clive Owen), endine aktivist ja elu mõtte kaotanud londonlane haaratakse juhuse tahtel "võidujooksu", kus kaalul on uue elu saatus ja terve inimkonna tulevik. Natsionalistidele ja anarhistidele vastu astudes peab Theo kindlustama ühe erilise naise turvalisuse ja viima ta läbi tule ja vee, et inimkond võiks näha veel vähemalt ühe põlvkonna sündi.


Kui P. D. Jamesi lugu oli vaade 20 aastat hilisemasse tulevikku, siis olenemata sündmustiku toimumise aastast, ei ole enam sugugi tegu millegi haaramatuga. Kui midagi läheb drastiliselt valesti, on kaos lihtne tulema ja nii võibki meie ühiskond lõpetada samasuguses kaoses, nagu seda on Children of Menis.


Äärmiselt liigutav film, mis suunab mõneti valusa, kuid see-eest realistliku pilgu tulevikku ja esitab meelevaldse küsimuse, mis saab meie planeedi tulevikust? Olenemata sellest, kas parasjagu näidati pingelisi tulevahetusstseene või üksikuid emotsionaalseid seiku surmvaikuse saatel, oli tooli serval istumine läbivalt garanteeritud. Need üksikud ja üldinimlikud hetked moodustasid kokku millegi suurema ja tähendusrikkama, kuni kõik kulmineerus ühes sõjaväelastega stseenis: kui Trooja Helena võis panna liikuma 1000 laeva, siis kas on võimalik, et imiku nägemine võib vakatada kogu sõjastseeni? On küll.

Neli punkti vaid põhjusel, et karakterite arengule oli pandud oodatust vähem rõhku ja nii ei tekkinud tegelastega n-ö samastumist.

Miriam: As the sound of the playgrounds faded, the despair set in. Very odd, what happens in a world without children's voices.

Flourish (2006)

Hea dialoogiga suhteliselt ajuvaba süžeega indie-film. Gabrielle on koduõpetaja, kes peab ühe õhtu oma õpilast, 16-aastast Lucyt, hoidma. Põhjus selles, et Lucy vanemad peavad minema salapärasele matusele (justnimelt...öösel). Kuid tohutus sündmustekeerises läheb Lucy kaduma ja leitakse hiljem avalikust basseinist uppununa. Kadunud on ka tema boyfriend Carter. Gaby on ainus tunnistaja, kes suudaks "pusletükid" kokku panna, kuid ainus probleem on see, et ta on hull. Selles hoolimata jutustab ta oma loo(paneb isegi prillid ette, et kaamera ees asjalikum välja näha), kus muu seas on oluline roll salapärasel ümbrikul, milles peitub justkui kogu loo lahendus. Inimesi röövitakse, otsitakse taga, leitakse, tapetakse ja lõpus minnakse koju. Kuid kas Gaby räägib oma loo piisavalt usutavalt?

Kui keegi on (peale minu) veel põline House MD vaataja, siis näitlejate seast tunneb ära Jennifer Morrisoni (Cameron, siin mängib peategelast Gabrielle'i) ja Jesse Spenceri (Chase, siin filmis karate-hull Eddie). Gossip Girls'i vaatajatele tuleb tuttav ette Lucyt mängiv Leighton Meester. Olin filmis positiivselt üllatunud ja kui kellelgi veel meeldivad naljakad absurdimüsteeriumid, siis film on just nendele. 4 punkti, sest lõpp jättis kuidagi kripeldama, muidu igati muhe film.

Gabrielle Winters: I lost the girl I was babysitting... technically, of course. But it doesn't really matter... I mean, fuck it, people lose their kids all the time, right?

***

Gabrielle Winters: See..logicalistically I can tell from your eyes that you're lying. How does that make you and Jesus feel?

***

Eddie Gator: Bridget! This towel is weird!

Rescue Dawn (2006)

Üle pika aja ka midagi head. Rescue Dawn oli kosutav vaatamine pärast X Filesi piinlikku läbikukkumist.

Väidetavalt põhineb Herzogi film tõsielulistel faktidel, kuid ometi on raske uskuda, et üks USA õhuväe piloot võiks sattuda vietkongide pantvangi ning sealt peaaegu surma suust end välja rabeleda sellisel viisil, nagu film seda näitab. Peaosas on taaskord Christian Bale, kes eranditult teeb hea rolli ja viib näitlemise järgmisele tasandile. Mehe harjumuseks on saanud erinevate rollide tarvis oma kaaluga mängida ja nagu The Machinistiski, on Bale'i kaal filmi jaoks ohtlikult madalale langetatud. Kõigepealt American Psycho ideaalilähedane vorm, siis The Machinist, kus mees on rekordiväärselt filmi tarvis kaalu kaotanud, Batman, mis eeldab samuti kangelasele iseloomulikku lihasmassi ja viimaks Rescue Dawn Bale'i kummitusliku välimusega. Ka edasised rollid nõudsid palju burgeri vitsutamist. Loodetavasti on Christiani organism kõige selle jaoks piisavalt visa.

Film algab rahulikult. Entusiastlikele pilootidele näidatakse videoklippe sellest, kuidas džunglis ellu jääda, mille üle mehed pahaaimamatult nalja heidavad. Pilge edasisele sündmustikule. Ka stseenid pärast Dieteri (Christian Bale) õnnetust ajavad pigem muigama. Mida aeg edasi, seda tõsisema hoiaku film võtab ja lõpuks muutub film juba emotsionaalselt raskeks, millele aitab kõvasti kaasa meisterlik näitlejatöö ja üleüldine usutavus. 

Kindlasti pole tegu tavalise sõjafilmiga: ohtralt verd ja vägivalda, tulirelvi jms sealt otsida ei maksa. See on ühe mehe ellujäämislugu.

Starter for 10 (2006)

Nägin selle filmi nägemise nimel roppu vaeva, või noh, rohkem, kui oleks võinud. Kas asi ka seda väärt oli, sellest räägib hinne ise. Tegu on filmiga '80 aastate Londonis õppivate noortega, eelkõige räägib aga peategelasest Brianist, keda mängib James McAvoy (aimatavalt põhjus, miks film tuli ära vaadata). Brian kuulub nende noorte hulka, kelle IQ on keskmisest kõvasti kõrgem ning keda saadab lause "just something I know". Süžeelt ei midagi uut, väheste üllatustega, kui üldse ja üdini klišeerikas. Miks? Noh, Brian armub ilusasse blondiini, armastab oma ema, vihkab tema peigmeest, leiab boheemlasliku tüdrukust sõbranna (kellelt küsib ka sõbralikku nõu, kui tarvis), omab parimat sõpra, kes magab tolle blodi tüdruksõbraga ja lõpuks lepivad kõik ära, kusjuures ette arvatult armub oma boheemlasest sõbrannasse.

Vähemalt oli filmis karaktereid, kes pakkusid head meelelahutust, nagu näiteks Benedict Cumberbatchi tegelane Patrick, kelle neurootiline käitumine pani aeg-ajalt muigama ja muidugi Brian ise, kes tundus parasjagu eneseotsimise retkel olevat. Teiste tegelaste kohta kahjuks sama ei saa öelda. Ei tekkinud seda kaasaelamise momenti või tuttavat sooja sisetunnet, kui üks või teine tegelane ekraanile ilmus.

Brian Jackson: Can you tell me what year it is?
Waiter: 1985.
Brian Jackson: [laughing] No, I know what year it is. I meant, what year is the wine?
Waiter: 1985.

Paras pettumus ja kui imdb keskmist vaadata, siis minu arvates suhteliselt üle hinnatud film. Kes teab, võib-olla tõesti oli filmis midagi enamat, mis mul märkamata jäi, kuid...
Kuid siiski, miks selline nimi? Vähe sellest, et see filmi alguses kulmu pani kortsutama, ei saanud ma oma küsimusele ka filmi lõppedes vastust. Oh well.
Ajastu ja McAvoy eest 2 punkti.

The Butterfly Effect 2 (2006)

Loogiline samm The Butterfly Effecti esimesest osast oli vaadata ära ka teine, sest eelmisel polnud väga vigagi. Kui nüüd järele mõelda, siis milline ajaraisk! Siiani nutan taga seda aega, mis kulus filmi vaatamisele. TBE 2 oli nagu film omaette ja ei omanud mitte mingit seost esimese osaga, millele sai vähemalt kaasa elada oma süžee originaalsuse tõttu. Teine osa oli aga nagu esimese episoodi järele tehtud, kuid miljon korda halvem variant. Kuna teise osa vaatamisest on möödas omajagu aega, siis ei mäleta ma kahjuks loo pisiasju (isegi tervikuna meenub vaid läbi udu), kuid paraku ei meelita mind miski ka seda mälu värskendamise nimel üle vaatama. Filmi arenemise käigus (kui seda üldse nii saab nimetada) ei toimu mingit emotsionaalset sidet karakteritega ning näitlejatöögi on üle kivide ja kändude. Veel vähem on vaeva nähtud olustikuga ja kõige vähem, nagu mainitud, loo endaga. Mis muud siin veel öelda, kui soovitan soojalt mitte vaadata.

007 Casino Royale (2006)

Tegu esimese Bondi filmi uusversiooniga, kus näeme uut Bondi ja tema nimi on Daniel Craig. Blondi "tšikk" on seekord Eva Green (Kingdom of Heaven'i Sibylla) ja teeb seda suhteliselt veenvalt, aga ega seal minu arvates palju vaja pole ka.
Kuna see on Bondi esimene film, siis pole Jamesil alguses isegi "double 0" staatust, aga nagu igagi terasem vaataja arvata võib, saab ta selle ka lõpuks kätte.
Pean mainima, et film jätab suhteliselt külmaks, kuna Bond ise pole eriti atraktiivne (kes siis enne kuulnud on, et Bond blond on?), liiga palju on ka ringisahmimist ja niisama kõmmutamist. Aga see on ilmselt suht-koht igas 007 filmis.

Lugu tiirleb siis selle ümber, kuidas mässajast James läheb omavoliliselt Le Chiffre nimelist paha meest otsima ja kohtab oma teel veetlevat Vesperit. Mängitakse palju pokkerit ja mängus on suured summad, loomulikult ei puudu veel hulgem ilusaid naisi ja autosid. Iseenesest täitsa keskmine action-film.

2 tärni puhtalt näitleja ebasümpaatsuse pärast ja see "tühjakõmmutamine" ei istunud ka. Sai teist küll suhteliselt ammu vaadatud, peaks ehk üle vaatama. Aga praegu 2.

Apocalypto (2006)

Ei mäleta täpselt, mis ajendas mind filmi vaatama, aga õnneks läks Apocalyptole kulutatud aeg asja ette. "Mitte sinu tüüpiline perekonnadraama maiadest" jäi mulle IMDB arvustustest silma ja omalt poolt jääb vaid lisada, et see väide peab paika. Erinevalt filmidest, kus karakterid on pandud rääkima inglise keelt (olenemata rahvusest, keda kehastatakse), räägivad tegelased filmis omas keeles. Ka selle linateose kostüümidraama on auhinda väärt ja nii mõnelgi hetkel tekkis küsimus, kas pole need tõesti mitte ehtsad maiad. Apocalypto sündmustik on tihe ning hoidis mind kuni lõpuni tooli serval peategelasele kaasa elamas. Kui kaugele ulatuvad inimvõimed?

Pingelised põgenemisstseenid, hiilimised ja vankumatult kannul püsivad vaenlased ei kõlagi ehk nii originaalselt, aga püänt filmi lõpus tõi mängu uue perspektiivi ja 1000 uut filosoofilist küsimust.
Üks võim domineerib teise üle, kuni mängu tuleb miski kolmas, mis domineerib mõlema üle. Game over.
Mel Gibsoni üdini ausat käekirja kumas ka sellest filmist. Võikad surmastseenid, inimlikud ihad ja vihad, kultuur omaette.
Sarnasus "Kärbeste jumalaga".

Penelope (2006)

Muhe pühapäevafilm mõttetöö peatamiseks või siis jätkuvaks seisakuks. Film sai vaadatud suuresti valitud näitlejate tõttu (James McAvoy, Christina Ricci) ja suurt heameelt valmistas ka kostüümidraama oma interjööri dekoratsioonidest kuni kirevate hilpudeni välja. Muinasjutule kohaselt oli filmil õnnelik lõpp ja sisult polnud süžee just kaelamurdev. Silmailu eest 3 punni.

Moraal: Ära hinda inimesi välimuse järgi.

Babel (2006)

Alejandro González Iñárritu Babel on kindlasti üks viimaste aegade parimaid filme. See teos seob omavahel erinevad kultuurid, rassid keeled ja elukombed. Filmis on põimunud erinevate perekondade tegevustikud sellisel viisil, mida esmasel vaatamisel arvatagi ei võiks.

Filmis mängivad Cate Blanchett ja Brad Pitt silme ees lagunevat abielupaari, kes olid oma probleemide lahendamiseks otsustanud minna puhkusele Marokosse. Esimesed kaadrid leiavadki aset Maroko kõrbes, kuid näidates vaatajaile hoopiski marokolaste perekonda, nende igapäevast elu ja tegemisi. Sel hetkel ei saa veel aru, kuidas need kaks asja seotud on, kuid tõsi, film on oma ülesehituselt pisut ettearvatav. Filmis näidatakse veel kolmandat sündmuspaika, Jaapanit, mis on elupaigaks noorele, pealtnäha normaalsele, kuid hingelt katkisele tüdrukule. Esmapilgul ei tundu need klipid omavahel kokku sobivat. Neljandaks ja viimaseks perekonnaks on mehhiklasest pärit naine, kes töötab lapsehoidjana nendesamade ameeriklaste juures ning tema poeg, kes ise elab Mehhikos. Üksainus püssilask ning nende kõigi elud muutuvad.

Babel oli äärmiselt intrigeeriv ja väga-väga usutav film, millega võib aeg-ajalt end samastada, olenemata rahvusest või kõneldavast keelest, elupaigastki. Sündmus ei tiirle vaid Brad Pitti ja Cate Blanchetti ümber nagu seda võiks mõnelt keskpäraselt Hollywoodi filmilt oodata, vaid tutvustab vaatajatele tegelasi ka Jaapanist või koguni Marokost. Filmis on välja toodud väiksemgi detail, alustades marokolaste omavahelisest kauplemisest, nende arusaamatust keelest kuni Bradi vaidluseni oma turismigrupiga, kelle kõigi empaatiapuudus ja palavuse probleemid kogu selle mäsu juures nii tühised tunduvad. Sündmustik oli üles ehitatud üsnagi ebatavalisel viisil, kuid sugugi mitte võõral, mis sarnanes mõnevõrra Pulp Fictioni ülesehitusele.

Babel on saanud palju kriitikat just tavaliste kinokülastajate poolt väitega, et tegu on liialt sügavamõttelise teosega, mil pole mingit pointi. Ehk ongi tänapäeva inimesed liialt laisad, et seda mõtet leida. Babel on tegelikult paralleel Piibliga, ehkki ma seda pole lugenud. Ka Piiblis on Paabeli torn, mis on suurem Jumalast endastki ning, mis samal ajal teeb Jumalale meelehärmi. Seetõttu muudab ta kõik torni ehitavad mehed erinevat keelt kõnelevateks. Babel, ehk kuula. See ongi terve sisu võti. Tuleb üksteist kuulata, et aru saada. Täpselt sedasi on ka filmis: ignorants osutub saatuslikuks maailma jaoks nii väikesele inimesele ning see kajastub igas kultuuris. Brad Pitti ja Cate Blanchetti näitlemine oli sõnadestki üle. Nende karakterid võivad esmapilgul küll lihtsad tunduda, seda enam, et tegu on hariliku abielupaariga, kuid seda välja mängida, ilma, et kasutatakse palju sõnu, on hulganisti raskem. Veelgi enam, suurem osa nende tegevusest toimus sealsamas Maroko külas, suheldes ja samastudes, isegi vennastudes nende inimestega. Kõik see abi otsimine ning selle mitte saamine ameeriklastelt (poliitilistel põhjustel) oli nii tõetruu, et ma võisin end ise sinnasamasse asemele mõelda. Samal ajal olid marokolased enda nahast nõus välja pugema, et seda abielupaari aidata, nõudes mitte midagi vastutaskuks ja just sel hetkel, kui üks neist Bradi tegelaskuju pakututd raha tagasi lükkas, sain ma aru, kui hästi peab paika see väide, et kel on vähe, see annab endalt kõik.

Little Children (2006)

Little Children - häirivalt paljastav, perverssne, kuid omapärane ja tuttav. Ehk jutt lasteahistajast, kelle tegevus on kõige taustaks ning mille esiplaanil ringlevad segaduses pereema, Sarah (Kate Winslet) ja hoopiski teisest perest nägus isa, Brad (Patrick Wilson) oma pojaga. Tegevus leiab aset nende kodukandis, mis just tolle perverdi Ronnie (Jackie Earle Haley) tõttu on kõikide elanike seas pahameelt ja hirmu külvanud. Sarah ja Brad leiavad üksteist laste mänguväljakult, millest saab alguse nende afäär. Kumbki pole oma abieluga rahul: Sarahi mees tegeleb parema meelega netipornoga, kusjuures Bradi naine on tema sõnul rabavalt ilus, kuid mingil põhjusel paelub teda Sarahi omapärasus.

Kindlasti üks ebatavalisemaid filme, mida ma viimasel ajal vaadanud olen. Tõttöelda poleks ma ilmselt selle peale sattunudki, kui poleks seda golden globe nominendina näinud. Samas on mul alati Kate Winsleti vastu suur respekt olnud. Ka selles filmis oli tema roll Sarahina, antropoloogist pereemana suurepärane. Mingil hetkel ma tundsin, et see meenutab mulle madame Bovaryd, sest ka Sarah tundis, et ei suuda oma rutiinset pereelu enam elada, see ei rahuldanud enam teda. Filmi oli põimitud ka erinevaid jutustusi ja detailseid klippe, mis on tihti omased just inglise komöödiatele. Ülesehituselt oli mõningalt sarnane the hitchhiker's guide to the galaxyle.

Kuigi Sarahit tutvustati juba filmi alguses antropoloogina, ei räägitud sellest filmi jätkudes enam kordagi, vähemalt ei mänginud see mingit olulist rolli. Ainuke antropoloog selles filmis oli stsenarist. Ja tõesti, iga kord, kui ma arvasin, et tuleb klassikaline hollywoodi stseen, juhtus midagi ootamatut. Tegelased selles filmis olid ettearvamatud, et lõpu ennustamine oli pea võimatu. Isegi lapseahistajast vaimsete häiretega (võiks arvata, et need sõnad tähenavavad sama) naabrimeest kujutati filmis pigem memmepojana kui selle esimesena, kuid samas näidati temast pisut häirivaid stseene, mis tõestasid, et mehega polnud kõik korras. Alguses pettis ära küll.

Lõpp oli mõnevõrra pettumust valmistav, kuid mitte piisavalt, et tühistada kõike head, mis sellele eelnes.