The Usual Suspects (1995)

IMDb #21 õigustab end täielikult. Asjalik triller, mida teinekordki igavuse peletamiseks vaadata. Pole ka imestada, sest tegu ju Bryan Singeri filmiga, mis kubiseb headest näitlejatest. Klassika.

Kõik algab põlenud kaubaaluse ja 27 laibaga. Loomulikult on ainus ellujääja ja tunnistaja pisut hullumeelne ja ei taha teps mitte midagi välja rääkida. Kui aga mängu astub politseiuurija Dave Kujan, siis on kurikael siiski veidi nõus suud paotama, mida viis nüüdseks surnud "usual suspecti" selle sama põlenud laeva peal tegemas olid ja miks kõik vastu taevast lendas. Hullumeelse (keda mängib Kevin Spacey) jutt tiirleb müstilise türklase Keyser Söze ümber, kes väidetavalt jagas paharetikambale tööotsi, et mehed sellega oma võlad tasa teeksid. Aga kas mees päriselt olemas on, mis laeval tegelikult juhtus, seda saab vaataja alles lõpuminutitel teada.

Hästi sujuv film, mille ainsaks miinuseks on uimane algus, mis muudkui venib ja venib. Siiski ei tasu end sellest heidutada lasta, esimesed pool tunnikest ära kannatada, sest lõpp on see eest vägagi nauditav. Meeldis veel see, et filmis näitas paralleelselt Verbali (Spacey) ülestunnistust ja politsei puzzle kokkupanemist, mis toimus täiesti eraldi.
Näitlejatest mainiks veel ära Gabriel Byrne, kes mängib kamba ninameest ja Sephen Baldwini mängitud McManus oli ka päris meeldejääv tegelane. Mainimata ei saa ka jätta Benicio Del Toro't, kes lõi taaskord omapärase tegelase Fred Fensteri näol.

Kõikidele, kes fännavad krimka-trillereid, soovitan kuumalt!

Whip It (2009)

Kui kõnealust filmi tutvustada igasuguse visuaalita, või sisust üldse mitte rääkida, on oht, et kujutluspilti tekkinud kuvand pole sugugi see, millest linateos tegelikult kõneleb. Nimelt jutustab "Whip It" isepäisest tüdrukust Blissist (Ellen Page), kes ühel heal päeval avastab enda jaoks roller derby, ehk maakeeli rulluisuralli. Mõistagi pole see spordiala, millest vanemad tätoveeritud ihu ja brutaalsete manöövrite tõttu vaimustatud oleks. Lühidalt aga, "whip" on kõikidele rollerderbylastele teada-tuntud manööver, mida demonstreeritakse filmis "Whip it" nii mõnedki korrad.

Selle lõbusa loo muudab eriti värskeks ebatavaline teema, mõnusad näitlejad, kuid eelkõige Drew Barrymore'i läbikumav ja väga sümpaatseks kujunev käekiri. Tegelastest saavad vaatajatega justkui head sõbrad, seda eriti tänu pisidetailidele, nagu näiteks põrsa näoga põlled, või basseinis filmitud visuaalselt väga poeetiline stseen. Näitlejate "multiinstrumentaalsusest" on saanud moe asi, kuid vähe on neid, kes mitmel rindel edu saavutavad. Drewi andekus lavastajana valmistas meeldiva üllatuse.

Palju rõõmu tegi ka mõnda aega kadunud olnud Juliette Lewise ekraanile ilmumine, keda viimastel aastatel peamiselt vaid muusikamaastikul on kohanud. "Whip itis" kehastatud karakter sobis Juliette'i karmi välisilme ja hoiakuga, nagu kinnas kätte. Ellen Page kui üks minu isiklikest lemmikutest ei teeni subjektiivsusest ja niisama andekusest tingituna ühtki halba sõna. Elleni karakterile seltsi pakkunud eelkõige muusikuna tuntud Landon Pigg ei pakkunud aga näitlejannale väärilist konkurentsi ja nii jäi nende kahevaheline liin veenvaks vaid tänu mõlema välisele kokkusobivusele.

Filmi hingestatust võib võrrelda Drew Barrymore'i vikerkaarevärviliste sokkide ja elava iseloomuga; täpselt sellise pildi noor režissöör loost maaliski.

The Boat That Rocked (2009)

Palju nalja, hea plot ja suurepärased näitlejad - mida veel tahta. Film, mida vaadata siis, kui on isu midagi head vaadata, aga ei viitsi väga süveneda, siis see on see on midagi just Sulle.

Kust alustada...esiteks, suurem osa tegevusest toimub (nagu pealkirigi reedab...) merel, kus tegutseb piraatraadio, mida kuulab suurem osa Suurbritanniast. Ahjaa, tegevus toimub 60date Inglismaal, kus valitsusele sugugi ei meeldi, et kusagil Põhjameres on raadiojaam, mis edastab kaasaegset muusikat, mis omakorda edastab mitte nii väga konservatiivseid vaateid. Laeva meeskonnal pole sellst loomulikult sooja ega külma ja nemad rokivad nii kuis jaksavad. On naeru, nuttu, intriige, armastust ja rivaalitsemist.

Film ei põhine ühelgi konkreetsel reaalselt olemas olnud laeval, kuid fakt on see, et sellised piraatraadiod olid tõesti olemas ja lasid eetrisse muusikat, mille saatel britid tantsu said lüüa.

Meeskond kubiseb vahvatest näitlejatest, esindatud on nii IT-Crowdi Roy ja Jen, Flight of the Conchordsist teada-tuntud Murray, piraadikate Jack Davenport, Emma Thompson, Bill Nighy, Philip Seymour Hoffman jne. Kellele kasvõi üks nimi siit midagi ütles või kes armastavad selliseid sooje briti filme stiilis Love Actually (sama mehe tehtud) siis soovitan kindlasti vaadata. Ja kõikidele naisvaatajatele on seal veidi silmailu kah.

Avatar (2009)

"Avatar" ehk James Cameroni teine tulemine. See sissekanne saab olema pisut teistsugune, ei hakka näitlejatöö ja süžee (või selle puudumise) lahkamisega vaeva nägema.

Kõik oluline on kiiremate kaasblogijate poolt juba kirjamustaga üles märgitud: väljaarendamata tegelased, täiesti ebaoriginaalne teemaarendus, millele lisaks on külge poogitud veel kõikmõeldavad hollywoodilikud klišeed. Kui sõnapaar "Hollywoodi film" esineks mõnes filmimaailma leksikonis, seisaks selle järel tõenäoliselt mõni "Avatarist" pärit filmikaader ja James Cameroni pilti kõrvutataks tüüpilisele Hollywoodi filmile omaste dogmadega.


Muidugi oli kõik visuaalselt väga nauditav ja Pandoral elamise vastu poleks endalgi midagi, kuid samas ei saagi selliste neoonvärvide kõrvutamine kuidagi külmaks jätta. Ülekasutatud bioluminestsents ei karju just originaalsuse järele, kuid on kindel minek, kui tahetakse tekitada peadpööritav silmakomm. Ja ma ei ütle, et ma ei langenud nunnude pastelltoonide ja lennukate võitlusstseenide ohvriks, vastupidi.


Puust ja punaseks: linateos ei rabanud jalust ei süžee, ega visuaaliga, ehkki viimane mainitutest just need kolm punkti tõigi. Kellele meeldivad kirkad värvid, Sigourney Weaver, indiaanlased ja kauboid, dinosaurused ja lohed, kõva madistamine, või hoopiski kahemeetrised sinised end loodusega sünkroniseerivad tulnukad, siis tasub "Avatar" igatahes ette võtta.

Julie & Julia (2009)

"Julie & Julia", kaks erinevat naist, kaks erinevat perioodi ja kaks erinevat kööki.

Julia Child on tänapäevalgi tuntud kui naine, kes tutvustas USA naistele prantsuse kokakunsti ja võitis oma telesaadetega miljonite vaatajate südamed. Meeldejääv tegelane oma armastusväärsuse, kuid eelkõige oma iseäraliku hääletämbri poolest. Kuigi Childist on saanud söögivalmistamismaailma kangelanna, ei olnud mina enne Nora Ephroni lavastatud filmi temast mitte midagi kuulnud (nüüd aga tean, et pikema otsimise peale leiab raamatupoest Childi kokaraamatud tagasihoidliku 1000 krooni eest).

Julie Powell on seevastu aga vähetuntud tegelane, omandades omagi kuulsuse puhtalt Julia Childi geniaalsuse arvelt. Julie tutvub blogisfääri arvukate võimalustega ja avastab peagi, et ainuüksi legendi kokaraamatu retsepte järgides ja igapäevaselt truult kirjutades võib lühemagi aja jooksul kuulsaks saada.


Juliet ja Juliat kehastanud dünaamiline duo Amy Adams ja omakorda legend Meryl Streep muutsid linateose taaskord elavaks vaatemänguks (niisamuti nagu täiesti teistsuguse meeleoluga "Doubtis"). Meryl Streepi näitlemisoskuses ei pea ilmselt keegi kahtlema: Julia karismaatiline vaim ja iseloomulikud maneerid (nii palju, kui ma jõudsin nendega vahepeal tutvuda) tulid Streepi kehastuses sundimatult esile ning ilma varasema ettekujutusetagi tegelikust kangelasest, võis enam-vähem selgelt aimata, milline inimene Julia on. Kusjuures naise suure kasvu imiteerimiseks kasutati filmimisel väiksemaid dekoratsioone, moonutatud perspektiivi ja väga kõrgete kontsadega kingi.


Amy Adamsi kehastus naisest, kel oli ebaterve huvi Julia Childi vastu, ei vääri samuti ühtegi halba sõna, kuigi tegelane ise ei äratanud oma egotsentrilisusega just erilist sümpaatiat. Kui see oligi eesmärk, siis ülesanne sai edukalt täidetud.

"Julie & Julia" on süžeeliselt omapärane film, kuid etteantud ainestik ei loo just vundamenti väga intrigeerivale linateosele. Tegelaste arengut, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi oli huvitav jälgida, kuid puudusid meeldejäävad pöördehetked ja seetõttu jäi sündmustik suhteliselt lineaarseks, kohati etteaimatavaks. Teisalt on linateos täiesti arvestatav meelelahutaja ning kujutan ette, et pisut huvitavamgi vaatamine neile, kes kokandusmaailmaga "sina" peal.

The Shawshank Redemption (1994)

Alustuseks tervitused teispoolsusest! Suur vabandus meie pika vaikimise pärast, nüüd oleme jälle tagasi. Aga nüüd filmi juurde.

Kes ei tea, siis tegu on IMDb kasutajate meelest läbi aegade parima filmiga, ehk top250s asub see linateos uhkelt #1 positsioonil.

Lühidalt öelduna on tegu vanglafilmiga, mille tegevustik leiab aset 20. sajandi esimeses pooles. Mees saadetakse vangi teo eest, mida ta ei sooritanud (kõlab kuidagi A-Rühmalikult, aga mis teha) ja raudse kardina taga peab ta veetma täpselt kaks eluaega. Tegu Andy Dufresne'i nimelise kiitsaka pankuriga, kes ei avalda vangla põlisasukatele alguses mitte mingit muljet. Kuid aastate edenedes saavad mehed aru, eesotsas Morgan Freemani poolt mängitud The Redi'ga, et Andy pole mitte papist poiss:ta asub valvurite heaks tööle (kuna viimased ei jaga tuludeklaratsioonidest ja muust paberimajandusest just eriti palju) ja oma vanglasõpradele ta naljalt selga ei pööra. The Red'i ja Andy vahel tekibki sügav sõprus, kui Red'i jääb häirima see, et vaatamata kümnetele aastatele, mis nad koos on istunud, et kaota Andy lootust, et ühel päeval ta pääseb. Seda, kas mehed saavad vabadust nautida või ei, saab juba teada siis, kui filmi ise ära vaatate. (Eeldan, et paljud on seda siiski juba näinud. Tegu ju filmiklassikaga.) Loomulikult on filmis mitmeid nö "kõrvallugusid", millele vaataja tahes-tahtmata kaasa elab.

Filmi oli ääretult nauditav vaadata ja kui nüüd tagasi mõelda, siis hetkekski ei hakanud igav, peas tiirles pidevalt mõte, et mis siis lõpuks saab. Saab näha nii huumorit, vangla karmi elu, kui ka inimese sügavat hingeelu. Silma jäid sarnasused Krahv Monte Cristo looga ja tahes tahtmata tuli ette tuttavaid võtteid Prison Break'ist.

Ei ütleks, et tegu on nüüd läbi aegade parima filmiga, kuid tõesti, tegu on filmiga, mida on ülimalt hea vaadata ja mis pakub ohtrasti mõtlemisainet. Morgan Freeman ja Tim Robbins teevad suurepärase näitlejatöö. Ei kujutakski ette, et neid tegelasi võiks kehastada keegi teine. Enne Robbins'it pakuti rolli Tom Hanks'ile, kes oli Forrest Gump'i pärast sunnitud loobuma. See-eest tegid režissöör Frank Darabont ja Tom Hanks koostööd The Green Mile-nimelises tuntud linateoses.

Nii et kõik, kes veel näinud ei ole, soovitan soojalt!

Eastern Promises (2007)

Oma ala meistri David Cronenbergi "Eastern Promises" on elav näide režissööri oskusest luua köitvaid ja visuaalselt poeetilisi teoseid, võttes seekord aluseks suhteliselt lihtsakoelise loo hallis Londonis resideeruvast vene maffiaperekonnast.

Ainuüksi filmi süžee kirjeldamiseks on raske leida sõnu ja alguspunkti. Loo epiloog saab jõulise avalöögi juba eos. Londoni tüüpiline hall ilm loob ideaalse, ent masendava atmosfääri kõigele järgnevale: väiksesse "nurgapoodi" siseneb lapseootel ukrainlanna, kelle haiglane väljanägemine annab aimdust saabuvast halvast. Tüdruku elu Londonis pole talle just armuline olnud, seega jääb noorukist järgi vaid laps ja lääne lootusi täis päevik, mis kannab ennas ühtlasi karmi tõde Tatiana-nimelise tüdruku saatuse kohta.

Muidugi leiab päevik peagi endale lugeja, Londoni haiglas Tatiana lapse eest hoolitsenud Anna (Naomi Watts), kes sukeldub eneseteadmata vene maffiaperekonna mustadesse tegudesse. Perekonna pea ja kohaliku restorani omanik Semyon (Armin Mueller-Stahl) teeb päeviku väljailmumisel kõik, et tõde päevavalguse eest varjata. Käepikendustena kasutab ta oma tasakaalutut poega Kirilli (Vincent Cassel) ja tema lähedast sõpra ning ühtlasi maffia isiklikku sohvrit Nikolaid (Viggo Mortensen). Viimane nimetatudest on aga kõikidest karakteritest silmatorkavaim ja just temaga ristub Anna tee kõige tihedamini.


Kaasnäitlejate kõrval oli Viggo roll külma ja kaalutleva Nikolaina täielik meistriteos. Ehkki Viggo karakter ei esindanud filmis eriti laia emotsioonidespektrit, kiirgas näitleja kehastatud tegelaskujust alati teatud karismaatilisust, suhteliselt harvaesinev iseloomuomadus laibakoristajate seas. Ükskõik, kas Nikolai pidas ekraanilinal parasjagu tooret võitlust kahe relvastatud mehega, või kustutas hoopiski hõõguva sigareti oma keelel, kukkus kõik välja sundimatu ja meisterlikuna, pannes täielikult unustama mehe varasema rolli rüütelliku ja armastusväärse Aragornina. Oma läbipaistmatute päikseprillide, jäiga kehahoiaku ja üle pea kammitud juustega tekib mulje läbimurdmatust pealiskoorest, mille lõhkumine näib võimatu. Kuid ometi see nii ei ole.


Just Mortenseni intrigeeriv ümberkehastus on siinkohal element, mis paneb terve tüki justkui metronoomi järgi tuksuma. Kui Cronenbergi ja kinematograaf Suschitzky ülesanne on luua stabiilselt sünge meeleolu, siis karakterite ülesandeks on tuua sel foonil esile kontrast. See ei tähenda muidugi ülevoolavat rõõmsameelsust, vaid hoopiski jõulist hoiakut ühes meeldejääva näitlejatööga. "Eastern Promises" pakub jooksvalt mõlemat, valades vaataja üle õuduse, kaastunde, põnevuse ja samaaegselt kurbusega, nagu lakkamatu vihm Londoni hallidel tänavatel.


Mortenseni kolleege varjutav etteaste on aga piisav, et panna unustama "kõrvalosaliste" raske töö, või mis hullem, tekitada illusiooni, et autojuhi tegelaskuju kõrval figureerinud karakterite kehastajad on lihtsad amatöörid. Kuid selles on eelkõige süüdi ebastabiilse närvikavaga tegelaskujud: Naomi Wattsi üliemotsionaalne haiglaõde ja Vincent Casseli alkoholilembeline Kirill söödavad ette piisavalt materjali, millest pigistada välja enam emotsionaalsust, kui seda Viggo Mortensenile mõeldud mänguruumis ehk võimalik.

Varem mainitud võitlusstseen oli taaskord näide Cronenbergi stiilitunnetusest, tuues näitlejate "maadlemise" ekraanile oma kõige ehedamas valguses - Nikolai võitlusvahenditeks vaid paljad käed ja aukartustäratavad tätoveeringud katmas ta keha. Läbi ekraani võib justkui üleloomulikult tunnetada näitlejate valusaid hoope ja kuuma vere voolamist külmadele põrandaplaatidele. Teine märkimisväärne stseen illustreerimaks režissööri ausat ja otsekohest meelt leiab aset juba suhteliselt alguses, kui selle asemel, et anda vaatajale üksikuid vihjeid toimuvast, näidatakse asetleidvat protseduuri kompleksivabalt ja keerutamata.

Kui millegi üle nuriseda, siis on selleks taaskord vene aktsendi ülevoolav kasutamine, mille kõrval kõlasid üksikud venekeelsed dialoogid aga vägagi viisakalt. Samuti tundusid inglaste ja venelaste kultuurilised erinevused tihtipeale ülepingutatud ja liialt lakoonilised, et luua usutavat pilti nende kahe maailma kooseksisteerimisest. Muidugi on raske öelda, milline näeks välja adekvaatne vene maffia peakorter keset Londoni linnatänavat.

Filmi lõpp, mis kestab vaid mõne sekundi ja on ilmselt tõeline maiuspala mõnele minimalismi-gurmaanile, sobib antud loosse kui valatult, ehkki eos ei oleks ise sellise lahenduse peale osanud tullagi.

Marley & Me (2008)

Film, mida ei suuda isegi nimekad näitlejad päästa. Pigem koeraarmastajatele.

Lugu siis lühidalt selline, et ajakirjanikud John ja Jennifer Grogan abielluvad ja võtavad koera, kellele saab nimeks (oh üllatust!) Marley. Koer võetakse majja, sest lasteks pole vastabiellunud paarike veel valmis ja kahekesi on ka nagu veidi igav. Nagu aimata võite, on Marley täiesti võimatu iseloomuga ja mitte miski ei sunni teda peremehele alluma. Sellest hoolimata on ta pereisa poolt palavalt armastatud, sest annab mehele pidevat inspiratsiooni kirjutamiseks ja ka ajalehelugejad on Marley ja tema peremehe seiklustest vaimustuses.
Varsti tuleb aga aeg, kus perre sünnib laps lapse järel, kuid see ei takista Marley't olemast üks võimatumaid koeri maamunal.


Film, mis on ilmselt pigem koeraarmastajatele/omanikele. Kubiseb klišeedest ja midagi väga naljakat seal nüüd ka ei olnud. Vabandan kõigi filmi fännide ees, aga film andis tõesti soovida, seepärast pani ka imestama IMDb reiting, mis on nimelt 7.1 . Mingit taustalugu, kui sellist, iseenesest ju ei olnud. Aga eks aeg-ajalt on selliseid ühe pere lugusid ka hea vaadata.


Hoiatan, lõpp on eriti klišee.

The Hangover (2009)

Jon Lucase ja Scott Moore'i "The Hangover" oli värskendav vaheldus Pixari animatsioonidele, kui ainsatele tükkidele, mis suudavad terve oma pikkuse jooksul väsimatult naerutada. Seekordseks müüdimurdjaks oligi palju kiidusõnu teeninud ja imdb-s tervelt 133. kohale tõusnud "Pohmakas", mis näitas, et head komöödiad pole veel päris välja surnud.


Loo süžee on suhteliselt lakooniline ja tutvustus ei ole küll eriline südametevallutaja: neli täiesti erinevate iseloomudega sõpra sõidavad Las Vegasesse, et pidada maha üks raju poissmeeste pidu. Järgmisel hommikul ärgatakse suure oigamisega, sest öistest seiklustest ei mäleta keegi mitte midagi. Hotellituba näeb aga välja kui segipekstud pusle, mille kokkupanemisel moodustub pilt toimunud sündmustest. Iseenesest mõistetavalt saabki sellest kogu linateose põhisündmus. Piisavalt hollywoodilik, kuid siiski mitte lihtlabane, suudab "The Hangover" võita endale kõikide vaatajate südamed. Niisamuti võib palju armastusväärset leida ka tema tegelastest, nagu nägus Phil (Bradley Cooper), tuhvlialusest hambaarst Stu (Ed Helms), kohatu Alan (Zach Galifianakis) ja ratsionaalne Doug (Justin Bartha). Tänu isiksuste mitmekülgusele ei jää ka lugu ise üheplaaniliseks, vaid sõprade erinevuste ühendamisel muutuvad igaühe kiiksud lugu edasikandvaks jõuks.


Vähem värvikamad pole ka loo kõrvaltegelased, tuues peategelaste seiklustesse uusi tuuli ja vaimukaid seiku: kokku joosti koguni Mike Tysoni endaga, kes, tuleb välja, oskab lisaks poksimisele enda üle ka naerda. Kõige tipuks kaasati sündmuste ahelasse ülaloleval pildil figureeriv Mr. Chow, kelle pentslik iseloom ja silmnähtav omapära keeratakse ühel hetkel armutult üle võlli, nii et see muutub juba raskesti seeditavaks. Ülejäänud "The Hangoverist" säilitab aga oma mõõdukuse ja saadab vaatajat võiduka lõpuni. Võit ei tule ilmaasjata, sest filmi parim osa peitubki tegelikult just lõputiitrites: karm reaalsus läbi seebikarbi, ehk pusle ongi koos.

Stu Price: Ew! Alan, did you just eat sofa pizza?
Alan Garner: Yes.

Terminator Salvation (2009)

Palun võtke arvesse tõsiasi, et järgnev on kõigest ühe inimese arvamus ja seekord juhtus, et minu tagasihoidlikud mõtted ei ühti laia massi positiivse emotsiooniga. Ma ei leia, et ma oleks sellele filmile kuidagi liiga teinud, sest olgugi, et linateos oli visuaalselt väga paeluv, ootasin ma siiski midagi enamat, olgu selleks siis karakteriarendus või midagi muud. Nagu öeldakse, oma silm on kuningas ja lõpliku otsuse langetamiseks tuleb film ise ära vaadata. Ma ei võrrelnud filmi kuidagi tema kurikuulsa eelkäijaga (mis pidavat olema suhteliselt armetu), vaid vaatlesin seda eraldiseisva teosena.

Kui Terminator Salvationi vaarisa seisab filmiajaloo klassikute esirindes, siis Salvationi-nimeline järg jääb sellest häbiväärselt kaugele. Film, mille kord tegi kuulsaks Arnold Schwarzenegger sõnadega "I'll be back", jääb selle 80ndate must-see kõrval suhteliselt lahjaks ja seejuures kõigest meelelahutust pakkuvaks silmakommiks. Mis veel hullem, sild vana ja uue vahel eksisteeris vaid "tänu" mehaanilisele Schwarzeneggerile, mis põgusa huumorinurga asemel tekitas tunde, et Salvationit, erinevalt nimest, ei päästa enam miski.


Pikemalt nuputamata võib piltidest ja muust promomaterjalist lugeda välja, et filmis on arvukalt masinaid ja käputäis ilusaid näitlejaid: Christian Bale valeprohveti John Connori rollis, Sam Worthington katsejänese Marcus Wrighti nahas ja mitmed teised tegelased, kelle hingeellu süveneb filmi tegevustik võimalikult pealiskaudselt: koguni nii minimaalselt, et John Connori lapseootel naist Kate Connorit (Bryce Dallas Howard) näeb ekraanil vaid paar korda, mis on ilmselgelt liiga lühike aeg, et õppida tundma seda pealtnäha olulist karakterit.


Christian Bale erilist pettumust ei valmistanudki, sest temalt ei olnud juba eos suurt midagi oodata. Kui karakteri ülesandeks on juhatada vägesid, röökida end hingetuks, manada näole piinatud ilme, või rögiseda aeg-ajalt raadiosse, siis oskari nominatsiooni vast oodata ei maksa. Küll aga jättis palju kaalutletuma mulje Sam Worthington, kelle eelis härra Bale'i ees oli kahtlemata ka intrigeerivam roll poolrobotina (vabandage mu primitiivset sõnakasutust).


Nõrgale jutustusele ja kesisele näitlejatööle lisaks jääb vaid üle lisada, et pärast filmi vaatamist olen ma ilmselgelt kõvasti kurdim, seda suuresti tänu "feel the difference'i" innovatiivsele helisüsteemile. Ehkki mürtsuvast helist tekitatud toolide vibratsioon tuleb kaasahaaravusfaktorile ainult kasuks, siis mu niigi kannatada saanud kõrvakiled ähvardasid seegi kord lakkamatule pingele alla anda.

Kudoseid kinematograafia, eriti küllastamata värvitoonide eest. Filmi tasuks kõigest hoolimata ikkagi kinos vaadata, sest visuaal ja heli ongi just selle linateose leivanumber.

Six-String Samurai (1998)

Üle pika aja üks üllatavalt hea absurdifilm. Midagi Fear and Loathing in Las Vegas fännidele.

Müstiline peategelane Buddy on teel Lost Vegasesse, et saada Elvise järel uueks kuningaks. Mees pole osav mitte ainult kitarri mängimises, vaid ka samuraimõõga käsitsemises. Oma teel rock'n'rolli pealinna päästab ta kummalise lapse, kes talle ustavalt järgneb ja nii mõneski olukorras kasulikuks kaaslaseks osutub. Põhivaenlaseks kujuneb vana Surm isiklikult, kes on pähe võtnud kõik kitarrituusad oma teel hävitada, et ise uueks kuningaks saada. Võideldakse veel "windmill-meeste" ja paljude teiste ajuvabade tegelastega.

Väga veidras ja kohati absurdses võtmes tehtud film. Ühel hetkel on kaadris veider bänd, kes kasutab laulu asemel häälitsusi ning juba järgmisel sõidab mööda autotäis kiviaegseid koopainimesi. Dialoogi eriti palju ei ole, aga see-eest on see vähene päris meelt lahutav.

Film, mis pole päris igaühele, kuid kes veidigi F&L in LA nautis, sellele peaks täitsa meeldima. Võitlusstseenid on üli old-school, kuid siiski naljakad ja Jeffrey Falcon saab Buddy kehastamisega suurepäraselt hakkama. Ka filmi soundtrack on mainimist väärt, lauludevalik annab filmile tublisti juurde.

Mesh-Head: If I were you, I would run.
Buddy: If you were me, you'd be good-lookin'.

Angels & Demons (2009)

Film sai iseenesest juba mõned nädalad tagasi vaadatud, aga ometi ei osanud selle kohta siia midagi tarka kirja panna. Ei tekitanud päris selliseid emotsioone nagu kinosaali sisenedes lootsin.

Tegu siis sümboliuurija Robert Langdoni järjekordsete "seiklustega". Mees peab koos oma veetleva kaaslase Vittoriaga lahendama väidetavalt naasnud Illuminaatide mõistatuse, et vältida katoliku kiriku allakäiku. Et ikka segadust piisavalt oleks, toimuvad samal ajal paavsti valimised ja see teeb Roberti niigi raske elu veelgi raskemaks. Aega on vähe ja teha on palju ja filmi jooksul selgub nii mõnigi huvitav tõsiasi.

Üldiselt ei tekitanud film eriti mingit tugevat emotsiooni, pidevalt mingi sagimine käis ja vahepeal oli segadust oi kui palju. Ei teagi, kas asi on minus, aga asi kiskus vahepeal päris absurdseks ära. Üks hea asi filmis siiski on: Ewan McGregor. Mees tegi minumeelest päris hea rolli camerlengo kehastamisega.



Film oli siiski parem, kui Da Vinci Code - Ron Howard on oma tööga täitsa hästi hakkama saanud. Nendele, kes loodavad raamatuga üks-ühele filmi, valmistab see linateos kindlasti pettumuse. Kohati on asjad päris teistmoodi, aga täpselt raamatu järgi tehes ei tuleks asjast vast midagi head välja.Ajaviiteks sobib küll.

2001: A Space Odyssey (1968)

Iga isik, kes on näinud vähemalt ühte Kubricku teost, teab enam-vähem, mida teistest töödest oodata. Režissööri käekiri on tuntav selleski filmis, küll mille elementide kirjeldamiseks jääb mul sõnaosavusest vajaka.


Kosmose odüsseia on provokatiivne lugu inimkonna arengust ja selle keerulisest süsteemist, mille mõistmise teeb ehk veelgi filosoofilisemaks just see visuaalselt ja heliliselt rikas jutustus. Loo järgi, mis saab alguse tööriista kasutama õppivatest ahvilistest, on viimase läbimurdes süüdi hoopis mingi kolmas jõud: deus ex machina. Selle kehastuseks ilmub ühel päeval justkui eikusagilt jumalike vormidega monoliidist risttahukas, mis näeb välja pigem kui mingi arvutigraafika abil tekitatud objekt, kui keset robustsena mõjuvat loodust reaalselt kõrguv obelisk.


Lugu teeb suure ajahüppe ja sündmustik areneb edasi varase 70ndate maigulises tänapäevas, aastal 2001. N-ö teaduslikud saavutused mõjuvad ekraanilt pisut võõratena ja siiski kohmakatena, kuid tundes ära Kubrickule iseloomulikud võtted, mõjuvad need aspektid filmist vaid plusspunktidena: seda enam, et iroonia inimkonna tippsaavutuste ja millegi täiesti mõistmatu nagu eelmainitud monoliitkamaka vahel on heaks näiteks sellest, kui vähe me tegelikult kõigest teame.


Seda müsteeriumit saadetakse uurima Dr. Dave Bowman (Keir Dullea) ühes Frank Poole (Gary Lockwood) ning üliintelligentse ja tervet operatsioonisüsteemi juhtiva arvuti HALiga. Nende eepilist reisi läbi kosmose liigendavad ajatu meloodiaga kaadrid otseses mõttes ebamaisest visuaalist ja enam-mitte-eriti-võõralt aeglaselt voolav kinematograafia. Kuigi Dave Bowmani n-ö avastus lõpus jätab otsad pehmelt öeldes lahti, on just see sürrealism osa linateosest, mis intrigeerib ehk kõige rohkem. Kubrickul endal on selle kohta seletus olemas, kuid õhutab siiski filmi näinud inimesi leidma loole oma tõlgendusi. Kuidas iganes tõlgendada kosmoses hõljuvat loodet, kohtumist iseendaga ja hiiglaslikku monoliiti voodi jalutsis on päris kindel see, et tegelikult ei tea mitte keegi ikka mitte midagi. Võib oletada, et sel hetkel, kui Bowman leidis, mille otsis, toimus tööriista kasutuselevõtmisega sarnane läbimurre, kuid lõppude lõpuks jääb see kõigi enda otsustada.