Kuvatud on postitused sildiga David Fincher. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga David Fincher. Kuva kõik postitused

jaanuar 16, 2009

The Curious Case of Benjamin Button (2008)

Mainin kohe ära, et käsikirja autor on "Forrest Gumpi" kirjutanud Eric Roth. See on põnev tõsiasi just selle pärast, et Ericu käekiri paistab selles filmis hästi välja. Juba enne IMDbsse sukeldumist mõtlesin, et film meenutab ülesehituselt kangesti Forrestit. Teades, milline edu saatis Forrest Gumpi, võib vaid oletada, mis tasemele küündib TCCOBB.


Ainuüksi loo põhiplot on põnevusttekitav: mees, kes vananemise asemel aastatega nooreneb. Noor vaim vanas kehas tekitab inimeste seas segadust, sest raugana oodatakse temalt elukogemusi ja omavanused peavad teda lihtsalt erandlikult heaks mängukaaslaseks. Benjamin kohtub juba lapseeas noore tüdruku, Daisyga (Cate Blanchett) ning on põnev jälgida nende mõlema kasvamist: Daisy muutub aastatega üha vanemaks, Benjamin aga nooremaks, kuid viimase iseäralikust arengust hoolimata, leidub nende vahel mingisugune eriline side, mis kuskil keskel areneb suureks armastuseks. Nende silmnähtav erinevus tekitab filmi jooksul mitmeid moraalseid ja filosoofilisi küsimusi Benjamini vana keha ja noore ea kohta, kuid see ongi tema karakteri eripära: kogeda kõike lapseeas (näiteks kasvas Ben üles seltskonnas, kus keskmine iga on 60ish).


Näitlejate kiitmisega ei jõua peale hakatagi, sest siis tuleks postitus ilmselt lõputult pikk. Cate Blanchett oli hea nagu alati ja nauditav oli ka Brad Pitti osa Benjaminina, sest erinevates vanustes ilmnevate iseloomujoonte väljatoomine pole mingi lapsemäng ja sellega saavadki hakkama vaid andekamad oma erialal. Ühtlasi keeldun ma uskumast, et Brad Pitt on järjekordne hollywoodi ilus nägu ja väikeste tüdrukute tulevane abikaasa, sest tegu on tõepoolest andeka näitleja ja sealhulgas veel humanistiga. Tuleb kiita ka Cate'i tantsuoskust, sest kuuldavasti tegi ta suure osa tantsimisest ise ja seda saab filmis selgelt nähagi. Vaid mõned kiiremad pöörded olevat tehtud dublandi poolt. Põgusalt näidatakse ekraanil ka Tilda Swintonit, kelle kohta ei ole samuti ühtegi halba sõna öelda, kuid seekord ei avaldanud tema karakter just eriti sügavat muljet.

Visuaalselt oli film puhas silmakomm kõikide oma toonide, võttepaikade, olustiku ja muu kinematograafiaga, mis meenutas aeg-ajalt filmi "Big Fish" visuaalset poolt (ootuspäraselt soovitab ka IMDb Benjamini vaatajatele suure kala filmi).

Häirima jäi vaid metafoor tagurpidi käiva kella ja Benjamini elu vahel, sest nende kahevaheline seos jäi väga häguseks. Kella valmistas mees, kes tahtis oma sõjas hukkunud poega tagasi, Benjamin polnud aga nende kahega kuidagi seotud, ühendab vaid mõte tagurpidi suunast. Teoreetiliselt võiks see rikkuda filmi, aga kõik muu on lihtsalt liiga hea, et selle üle pead valutada.

september 21, 2008

Fight Club (1999)

Mis siin ikka leelotada, klassika, mida vist pea igaüks näinud. Sai teine jälle üle vaadatud ja no on hea film. Neile, kes on tõesti kivi all elanud ja ei tea, mis teema on, siis lühidalt sisust..
Näiliselt eluga hästi toime tulev kontoritöötaja vaevleb unepuuduse käes ja isegi pea iga viimse, kui IKEA toote omamine ei paku talle rahulolu. Pärast tööd käib ta anonüümsete alkohoolikute, leukeemia-, vähi ja kes-teab-mis-haigete tugigruppides. Viimatimainitud tegevus aitab tal magada. Kõik muutub, kui ta "kohtab" seebitegijast Tyler Durdenit.
Tyler on kõike, mida peategelane ei ole...naiste seas edukas, "äris" läheb hästi ja kohati ülimalt intelligentne. Isegi kodud on neil vastandid...kui peategelane elab mõnusas moodsas korteris, siis Tyler pesitseb Paper streedi mahajäetud "kummitustemajas", kus vihma ajal lülitatakse isegi elekter välja. Aga neil on midagi ühist:neile meeldib kakelda. Ja nii sünnibki kaklusklubi. Nad pole üksi ja peagi on terve pubi kelder täis igas vanuses kaklushimulisi vennikesi, kes on valmis teineteist klobima, kuni teine ütleb "stop". Kõik läheb hästi, kuni inimesed hakkavad surema ja "Project Mayhem" väljub kontrolli alt. Siis selgub üht-teist huvitavat...nii Tyleri, kui ka peategelase kohta.
Pitt, kes mulle üldiselt inimesena peale ei lähe, näitab jälle, et üht-teist temas ikka leidub. Edward Nortoni hääl sobib nagu valatult peale lugema. Ühesõnaga viiis pluss.


Tyler Durden: Would you like to say a few words to mark the occasion?
Narrator: mumbles...
Tyler Durden: I'm sorry...
Narrator: I still can't think of anything.
Tyler Durden: Ah... flashback humor.