I'm Not There (2007)

Alustuseks vabandused minugi poolt pikema eemaloleku pärast. Nüüdsest ehk jõuab jälle siiamaile tihemini. Aga let's get to the point.

I'm not there on film, mis tekitab segaseid emotsioone. Ühest otsast tahaksin ma öelda, et see on tõesti hea film ja igaüks peaks selle ära vaatama, puhtalt juba selle pärast, kuidas see 

üles on võetud, staaridest rääkimata, teisest otsast aga ütlen, et pole 100% my cup of tea, sest kohati on ikka no nii veniv, et pane või kinni. 

Film räägib siis popilegend Bob Dylanist...läbi 6 tegelase loo. Jude, Arthur, Jack, Billy, Woody ja Robbie näitavad meile kahe tunni vältel olulisemaid hetki Bobi elust ja karjäärist. Linateos on äärmiselt huvitavalt üles võetud. Kohati must-valge dokfilmi stiilis intervjueerijate ja kogu kupatusega, siis jälle film nagu mängufilm ikka. 

Vaatamist on film väärt veel seepärast, et see sõna otseses mõttes kubiseb staaridest. Filmi(nagu Filmimöla tegijad öelda armastavad) "varastab"  Cate Blanchett kehastades Jude'i, keda fännid teevad tema ajast ees olemise pärast maha(olid ju 60dad ja electric rock polnud ju kesteabkui populaarne). Naine teenis ka selle eest Oscari nominatsiooni. Veel mainimist väärivad Heath Ledger, kes mängib näitlejat Robbie Clarki. Viimane jutustab oma loo alates kohtumisest oma tuleva naise, Clairega(Claire on mix ühest Dylani kunagisest türuksõbrast ja tema naisest). Christian Bale'i tegelane Jack Rollins on laulja (mis peaks siis kujutama Dylanit '60 aastatel, kuhu jääb tema megaedu folgilauljana), kes lõpetab usuhulluna. Filmis teevad veel kaasa Richard Gere ja Ben Whishaw (ülihead quoted). 

Ühesõnaga long story short...selle filmi jaoks peab meeleolu olema. Häid quote on seal kuhjaga ja nalja saab ka. Film justkui lainetab:just siis, kui mõtled, et nüüd peab küll pausi panema ja järgmisel päeval edasi vaatama, läheb huvitavaks. Jällegi kuna filmis lauldakse palju, siis ei saa viite tärni anda, miinuseks on ka kohatine uimasus. Maitse asi. Dylani fännidele ja neile, kes tema elulooga vähe rohkem kursis, pakub film kindlasti rohkem naudingut. 

The Dark Knight (2008)

Tegu siis Batmani uuema versiooni teise osaga, kus Bruce Wayne jätkab Gothamis õigluse jalule seadmist. Herr Nolani ees müts maha, sest see järg teeb seda, millega kõik järjed hakkama ei saa, nimelt on teine osa (minu arvates) esimesest tunduvalt parem. Suure tõenäosusega on asi Ledgeri kehastatud Jokkeris, kes teeb tõelist meistritööd. Siin on Jokker nõrgamõistuslik, haiglane tegelane, kes teeb kõik, mis tema võimuses, et Batman kõrvaldada ja Gotham "üle võtta".
Üldiselt ei ole minagi selline superkangelaste film, aga "Pimeduse Rüütel" on kindlasti vaatamist väärt. (Vähemalt minu jaoks) on selles kõike, mida ühes heas filmis olema peab...huumorit, draamat, eyecandyt, häid näitlejaid, actionit jne. Käivad isegi kõlakad, et film peaks Oscarile kandideerima.
Ei väsi kordamast, et minumeelest on Butler Alfred ääretult sümpaatne tegelinski, nagu ka Lucius Fox (Morgan Freeman). Batman on võrreldes eelmise osaga läbi teinud väikese arengu, ja Jokker/Ledger annab täie rauaga. Puudu pole ka good-turned-bad vend. Lõpus tunneb ilmselt enamik Batmanile kaasa, kui ta oma ülim-motikaga põgeneb ja keegi ei tea, et tegelikult oli tema see, kes "päeva päästis".

Isegi keskmisest kõrgemate ootustega fänn peaks igal juhul rahule jääma. Hindeks jääb neli tärni, et Nolanil oleks, mida ületada (loodan, et ikka kolmaski tulemata ei jää).

Lizzahy: Eelnevale lisaks jääb üle vaid rõhutada, et Heath Ledgeri näitlejatöö Jokkerina ei olnud puhtalt ülespuhutud haip, vaid tegu on tõesti oskariväärilise (nii palju, kui selle auhinna väärikusest veel järel on) osatäitmisega. Kuna mul pole selle filmi kohta mitte midagi halba öelda, siis hindan mina seda viiega.