Antichrist (2009)

Kui üldse mõnest filmist praegusel kiirel perioodil muljetada, siis peab selleks olema taanlase Lars von Trieri ilus, aga hirmus "Antichrist", mille otsekohesus saaks külmaks jätta vaid vähesed.

Esimest korda trailerit vaadates tundus linatükk täiesti keskpärase õudusfilmina, jutustades loo külmades toonides ja õudusttekitavates paikades, peategelasteks paar, kes peavad paremaks põgeneda oma probleemide eest maamajja.


Film oma täies hiilguses ei meenuta aga ühtegi teist seni nähtud linateost, ega matki mõnda samasse žanrisse kuuluvat sugulast. Näiteks ei juhtu eriti tihti, et terve aja jooksul figureerib kinolinal vaid kaks tegelast. Ka graafiliste stseenide hulk ületab "Antikristuses" mängeldes kujuteldava keskmise, ning kohe kindlasti ei meenuta film kõriauguni leierdatud "The Ringi" või mõnda teist samast puust stsenaariumiga linateost. Trieri ausus oma vaatajate vastu mõjub muidugi värskendavalt, kuid paljude arvates on paljastavate stseenide hulk põhjendamatult suur ja hale üritus teha kunsti. Pingutatud, või mitte, sobisid minu arvates kõik osad mosaiiki liigse pressimiseta - tegelaste suurim vaenlane oli siiski emake loodus, mille toonitamiseks kulusid ära just kõige ürgsemad elemendid, olgu siis selleks näiliselt Aadamit ja Eevat portreteerivad Willem Dafoe ning Charlotte Gainsbourg.


"Antikristuses" leidub küllaga kananahka ihule toovaid momente, kasutamata selleks juba kulunud "kapi tagant välja hüppamise" võtteid. Veelgi enam, õudustekitavad hetked kuuluvad eelkõige tavalistele metsaelanikele endile (ehk küll mitte nii traditsioonilises võtmes, kui me neid oleme harjunud nägema). Kooslus nähtud loomadest, sürrealistlikest momentidest ühes aegluubis stseenidega, kus filmi meeskangelane seisab silmitsi loodusega, kui mingi võika tõega, moodustab kokku suhteliselt kummalise vaatepildi. Kuigi kogu loo sõnum on lihtne ja ühetimõistetav, ei tasu Trieri sõnumit liialt tõsiselt võtta. Tähtis on vaid "Antikristuse" fiktsionaalne maailm ja selle atmosfääriline, ent kummitav võlu.

Finding Nemo (2003)

Hiljuti nähtud WALL-Est hoolimata on ja loodetavasti jääb "Finding Nemo" mu absoluutseks lemmikuks animatsioonide seas. Mõned arvavad aga, et antud film on Pixari üks halvemaid (mis muidugi ei tähenda, et film on halb) ja tema karakterite armastuväärsus ülehinnatud. Kindel on see, et latt on seatud kõrgele.


Loo peategelasteks on kaks klounkala (isa Marvin ja poeg Nemo) ning kalamäluga Paracanthurus hepatus (kui keegi teab eestikeelset nimetust, laske tulla) nimega Dory. Ühel päeval püütakse Nemo akvaariumisse panekuks kinni ja nii saabki alguse Marvini ja Dory kirev saaga Sydneysse.


Üks peamiseid põhjuseid, miks "Finding Nemo" on nii südamelähedane, on see, et kõik tema karakterid - ka kõige pisema ekraaniajaga tegelased - on meeldejäävad ja omanäolised. Nimekirja eesotsa kuulub aga eelmainitud Dory, kellele andis hääle Ellen DeGeneres ja mille üle jääb vaid rõõmustada, sest Ellen on ühtlasi üks mu lemmikkoomikuid. Teine meeldejääv kangelane on 150-aastane austraallasest kilpkonn Crush (gotta love seda keelekasutust), kes lisab stoorisse mitmekülgsust oma aktsendi ja iseloomuga. Ning muidugi peategelane Nemo, kes on sõnade jaoks lihtsalt liiga nunnu ja asub pjedestaalil WALL-E kõrval teisel kohal. Kõige tipuks aga - kuidas sain ma unustada? - taimetoitlastest briti haikalad!


Nagu Pixarile iseloomulik, on maastik ja kogu olustik tervikuna perfektselt välja rendertatud. Erilist tähelepanu on pööratud detailidele ja stseenid korallriifidel on kergelt öeldes maagilised. Disney või mitte, on "Finding Nemo" üks nauditavamaid animatsioonifilme, mis iial tehtud. Tavaliselt ei ole ma eriline ninnu-nännu lõpplahenduse fänn, aga antud linateose puhul ei hakanud see väga kriipima.

Gurgle: So, which one is it?
Nemo: I'm from the ocean.
Gurgle: Oh, the ocean. THE OCEAN? AAAH! He hasn't been decontaminated yet! Jacques!
Jacques: Oui.
Gurgle: Clean up!
Jacques: Oui.
Gurgle: Ocean!
Jacques: Oo, la mer! Bon!
[Spins Nemo around as he cleans him]
Jacques: Voilà. He is clean.

***

Bruce: [reciting] I am a nice shark, not a mindless eating machine. If I am to change this image, I must first change myself. Fish are friends, not food.

American Psycho (2000)

Tegu siis Bret Easton Ellis'e samanimelise romaani filmiversiooniga. Peab kohe alustuseks ära ütlema, et endal see film juba mitmekordselt ära vaadatud ja tegu ühe tõelise lemmikuga.
On 70date lõpp ja Patrick Batemanil on kõik, mida hing võib ihaldada. Ta on noor, nägus, tark, töötab Wall Streetil, teda ümbritsevad ilusad naised ja vend on pururikas - võib öelda, et mees elab oma Ameerika unelmat.
Keegi ei oska aimatagi, et selle "kena" kesta all peitub nartsissistlik hullumeelne, kes eksperimenteerib "veidi" surma ja vägivallaga. Ja mis kõige hullem: ta ise ei saa sinna mitte midagi parata (sest ta on ju haige for cryin out loud) ja iga kord õnnestub tal mingil mõistatuslikul viisil pääseda. Kuid kas ka seekord?

Ei, tegu pole mingi mõttetu mahanottimisega, tegemist on tõeliselt hea, mustast huumorist ja satiirist nõretava, kõvasti alahinnatud filmiga. Kriitikud ei eksi, kui ütlevad, et Bale teeb Batemanina ühe elu parima esituse. Mingil hetkel leidsin end kõht kõveras naervana, kuigi teema tõsine ja julm. Must see kõigile "haige huumori" fännidele.

Aa ja for the record: film on alates 17. eluaastast.

Mõned tsitaadid ka siia, aga nagu ikka, et neist paremini aru saada, peaks filmi kindlasti ära vaatama:

Patrick Bateman: I have all the characteristics of a human being: blood, flesh, skin, hair; but not a single, clear, identifiable emotion, except for greed and disgust. Something horrible is happening inside of me and I don't know why. My nightly bloodlust has overflown into my days. I feel lethal, on the verge of frenzy. I think my mask of sanity is about to slip.
----
Victoria: [referring to the bloodstains on Bateman's sheets] What are those?
Patrick Bateman: Oh, uh, it's - cranberry juice. Uh, cran-apple.
----
Jean: What's that?
Patrick Bateman: Duct tape. I need it for... taping something.
---
Courtney Rawlinson: Stop it, I'm...
Patrick Bateman: - on a lot of lithium?