Marley & Me (2008)

Film, mida ei suuda isegi nimekad näitlejad päästa. Pigem koeraarmastajatele.

Lugu siis lühidalt selline, et ajakirjanikud John ja Jennifer Grogan abielluvad ja võtavad koera, kellele saab nimeks (oh üllatust!) Marley. Koer võetakse majja, sest lasteks pole vastabiellunud paarike veel valmis ja kahekesi on ka nagu veidi igav. Nagu aimata võite, on Marley täiesti võimatu iseloomuga ja mitte miski ei sunni teda peremehele alluma. Sellest hoolimata on ta pereisa poolt palavalt armastatud, sest annab mehele pidevat inspiratsiooni kirjutamiseks ja ka ajalehelugejad on Marley ja tema peremehe seiklustest vaimustuses.
Varsti tuleb aga aeg, kus perre sünnib laps lapse järel, kuid see ei takista Marley't olemast üks võimatumaid koeri maamunal.


Film, mis on ilmselt pigem koeraarmastajatele/omanikele. Kubiseb klišeedest ja midagi väga naljakat seal nüüd ka ei olnud. Vabandan kõigi filmi fännide ees, aga film andis tõesti soovida, seepärast pani ka imestama IMDb reiting, mis on nimelt 7.1 . Mingit taustalugu, kui sellist, iseenesest ju ei olnud. Aga eks aeg-ajalt on selliseid ühe pere lugusid ka hea vaadata.


Hoiatan, lõpp on eriti klišee.

Terminator Salvation (2009)

Palun võtke arvesse tõsiasi, et järgnev on kõigest ühe inimese arvamus ja seekord juhtus, et minu tagasihoidlikud mõtted ei ühti laia massi positiivse emotsiooniga. Ma ei leia, et ma oleks sellele filmile kuidagi liiga teinud, sest olgugi, et linateos oli visuaalselt väga paeluv, ootasin ma siiski midagi enamat, olgu selleks siis karakteriarendus või midagi muud. Nagu öeldakse, oma silm on kuningas ja lõpliku otsuse langetamiseks tuleb film ise ära vaadata. Ma ei võrrelnud filmi kuidagi tema kurikuulsa eelkäijaga (mis pidavat olema suhteliselt armetu), vaid vaatlesin seda eraldiseisva teosena.

Kui Terminator Salvationi vaarisa seisab filmiajaloo klassikute esirindes, siis Salvationi-nimeline järg jääb sellest häbiväärselt kaugele. Film, mille kord tegi kuulsaks Arnold Schwarzenegger sõnadega "I'll be back", jääb selle 80ndate must-see kõrval suhteliselt lahjaks ja seejuures kõigest meelelahutust pakkuvaks silmakommiks. Mis veel hullem, sild vana ja uue vahel eksisteeris vaid "tänu" mehaanilisele Schwarzeneggerile, mis põgusa huumorinurga asemel tekitas tunde, et Salvationit, erinevalt nimest, ei päästa enam miski.


Pikemalt nuputamata võib piltidest ja muust promomaterjalist lugeda välja, et filmis on arvukalt masinaid ja käputäis ilusaid näitlejaid: Christian Bale valeprohveti John Connori rollis, Sam Worthington katsejänese Marcus Wrighti nahas ja mitmed teised tegelased, kelle hingeellu süveneb filmi tegevustik võimalikult pealiskaudselt: koguni nii minimaalselt, et John Connori lapseootel naist Kate Connorit (Bryce Dallas Howard) näeb ekraanil vaid paar korda, mis on ilmselgelt liiga lühike aeg, et õppida tundma seda pealtnäha olulist karakterit.


Christian Bale erilist pettumust ei valmistanudki, sest temalt ei olnud juba eos suurt midagi oodata. Kui karakteri ülesandeks on juhatada vägesid, röökida end hingetuks, manada näole piinatud ilme, või rögiseda aeg-ajalt raadiosse, siis oskari nominatsiooni vast oodata ei maksa. Küll aga jättis palju kaalutletuma mulje Sam Worthington, kelle eelis härra Bale'i ees oli kahtlemata ka intrigeerivam roll poolrobotina (vabandage mu primitiivset sõnakasutust).


Nõrgale jutustusele ja kesisele näitlejatööle lisaks jääb vaid üle lisada, et pärast filmi vaatamist olen ma ilmselgelt kõvasti kurdim, seda suuresti tänu "feel the difference'i" innovatiivsele helisüsteemile. Ehkki mürtsuvast helist tekitatud toolide vibratsioon tuleb kaasahaaravusfaktorile ainult kasuks, siis mu niigi kannatada saanud kõrvakiled ähvardasid seegi kord lakkamatule pingele alla anda.

Kudoseid kinematograafia, eriti küllastamata värvitoonide eest. Filmi tasuks kõigest hoolimata ikkagi kinos vaadata, sest visuaal ja heli ongi just selle linateose leivanumber.

The Happening (2008)

"The Happening", mis meenutab õigusega lugematuid filme, mis juba päevavalgust näinud, jutustab loo sellest, kuidas ühel päeval hakkavad inimestega juhtuma kummalised asjad, mille taga on kõigi arvates mõistagi terroristid. Kabuhirmus inimesed hakkavad linnadest evakueeruma, kuid kummaline katk levib kui kulutuli ja tundub, et sellest ei pääse mitte keegi.

"The Happeningi" puhul oli aga kõige iseäralikum näitlejate esirindesse valitud paar, Mark Wahlberg ja Zooey Deschanel, kellest viimane on pigem nime teinud indifilmide kategoorias. Mitte ainult pole tegu järjekordse Hollywoodi ulmefilmi kondikava külge aheldatud palaga, vaid film on isegi keskmisest meelelahutusest nõrgem ja linateost ei päästa Marki musklis torso, ega Zooey suured silmad. Kuigi tegu on kahe väga karismaatilise näitlejaga, tundub nende kahe kooslus kinolinal pingutatud ja ebaloomulikuna. Nõrgaks jäävad ka tegelastevahelised dialoogid, sündmuste areng ja puudub üleüldine ühtsus. Veelgi vähem usutavam on see, kuidas kaks peategelast (nimeliselt Elliot ja Alma) kummalise katku käest kogu aeg pääsevad ja nagu seriaalile "Lost" on viimasel ajal kombeks saanud, jäävad paljud küsimused vastuseta ja sinna punti kuulub ka neist kõige suurem: Miks?


Selguvate vihjete abil võib halva näitlejatöö ja puhtalt jooksmisele orienteerunud sündmustiku taga aimata õrna moraalinooti inimeste planeedivaenuliku eluviisi kohta, kuid seegi jääb kahvatuks ning aktuaalse teema täielik potentsiaal jääb seega kasutamata. Jääb lausa mulje, et režissöör Shyamalan tahtis teha uue filmi mingil teemal, kus juhtuks midagi kummalist ning nii sündiski "The Happening", mille nimi esindab sedasama abstraktsust, mida näeb terve 91 minuti jooksul.


Filmi püänt jääbki saabumata ning n-ö tõehetk on lükatud edasi epiloogi, mis jätab mulje, justkui tahtnuks Shyamalan kinolinal igasuguse motiivita mõrvata kümmekond inimest, sest kogu selle veresauna põhjus on sama jabur, kui kõik sellele eelnev. Kui tegelased ise toimunust aru ei saa, siis kuidas peaksid veel vaatajad seda mõistma.

Silk (2007)

Tegu siis Alessandro Baricco samanimelise romaani ekraniseeringuga. Lugu armastuse tugevusest ja sellest, kui kaugele selle nimel ollakse valmis minema.

Tegevus toimub 19. sajandi teisel poolel Prantsusmaal, kui sõjaväelasele Hervé Joncour'ile tehakse ettepanek sõita Jaapanisse ülihinnatud siidiussimune tooma. Jaapan on veel sellel ajal "maailma äärel" ja juba sinna jõudmine on paras ettevõtmine. Jättes maha armastatud naise ja äripartneri asubki mees pikale teekonnale ja jõuab isegi kohale. Seal ootab teda aga ees uus katsumus:end jaapanlastele selgeks teha ja ise siidist mitte midagi teades mitte petta saada pole ka päris lihtne. Long story short mees jõuab kohale, saab munad ja kohtub imeilusa konkubiiniga, kes annab talle võõras keeles teate. Ka kodumaale naasnuna mõtleb mees kaunist idamaa neiust. Hervé ei saa enne rahu, kui on välja uurinud, mis sedelil kirjas. Tol ajal polnud Prantsusmaa külades just palju jaapani keele rääkijaid. Peagi tahab mees ise uuesti raske reisi ette võtta...seekord omal algatusel. Kas tal läheb kõik õnneks? Kas konkubiin on see, kelleks Hervé teda peab? Mida arvab kõigest Hervé naine, kellel tekivad juba kerged kahtlused?
Iseenesest oli film minu jaoks kerge pettumus. Rohkem on rõhku pandud kaunitele maastikuvaadetele kui tegelaste arendamisele ja ka filmimuusika polnud suurem asi. Hervé naine oli justkui mingi objekt, kes oli kunstlikult loodud, et mehel oleks keegi, kelle juurde tagasi minna ja keda "petta". (Võib olla jäi mulle asjast väga vale mulje ja ehk olen liiga skeptiline, aga just selline mulje mulle jäi). Lõpus saab siiski üht-teist seletatud. Üks asi, mis veel häiris oli see, et jaapanikeelsete dialoogide ajal puudusid mingisugusedki subtiitrid. Ehk püüti enda Hervé'ga samastamine lihtsamaks teha, sest temagi ju ei saanud sõnagi aru, mida temalt taheti. Siiski jääb mulje nagu osa olulisest infost läheks kaotsi. Aga hästi on kujutatud seda, kuidas inimene uue täiesti tundmatu ja arusaamatu kultuuriga kohaneda püüab ja seda mõista üritab.
Ilus film, pigem naistekas.

Borat: Cultural Learnings of America for Make Benefit Glorious Nation of Kazakhstan (2006)

Huuh...sattusin üle pika aja jälle kurikuulsat Boratit vaatama ja võib öelda, et tundus parem kui varem. Kui filmi esimest korda nägin, siis pettusin. Filmi ümber oli meeletu melu ja ei leidunud inimest, kes sellest ei rääkinud ja seepärast ootasin päris palju. Kahtlemata on tegu filmiga, mida on targem suurema seltskonnaga vaadata, üksinda vaadates tundub Borat ja kogu tema tegemised pisut liiga labased...seltskonnas vähemalt naerdakse tema naljade üle, üksi pööritan silmi ja raputan pead.

Sisu on ilmselt kõigile teada, kus tahumatu ja rumal kasahh Borat läheb Ameerikasse kultuuri õppima, et oma kodumaa kriisist välja aidata. Along the way armub ta Pamelasse ja seiklused võivad alata.

Nagu eelnevalt mainitud, on minu jaoks tegemist filmiga, mida kannatab ainult kord üle väga pika aja vaadata ja seda ka mitte üksi. Asi on viidud absurdist samm edasi ja kohati on ikka tublisti üle piiri mindud. Aga võib-olla ongi see hea viis näidata, kui rumalad ameeriklased ise on, samal ajal, kui Borat kehastab meie maailma kultuuritust ja naiivsust. Tihti ongi ju vaja üle piiri minna, et inimesed pointist aru saaksid. IMDb 7,6 punkti pean siiski liialduseks.
Ja miks just Kasahstan? Film ei tundu enam pooltki nii naljakas, kui mõelda, et samahästi oleks võinud seal olla keegi Jaan Eestist. Ja tasuta reklaami on film riigile toonud küll ja veel. Isegi Eestile, on ju filmi lõputiitrite taustaks Harri Egipti reklaamid.

Jah, asja peab huumoriga võtma, muidu pole filmi mõtet vaatama hakatagi ja let's face it, mõni koht ajab ikka naerma küll.

Azamat: [arguing with Borat] What's in California?
Borat: [making it up] Pearl Harbor is there. So is Texas.

Hitman (2007)

Selline klassikaline Transporteri stiilis kõmmutamisefilm. Tehtud siis samanimelise arvutimängu järgi. Salapärane mees, kelle ainsaks nimeks on Agent 47 ja kellel kuklal triipkoodi tätoveering, on stiilne palgamõrvar, kellel ei jää ükski detail kunagi kahe silma vahele. Tööots viib mehe Venemaale ja ühel hetkel on mees sündmustekeerises, kus tarvis ohtrasti püssi järele haarata. Poliitiline vandenõu, tagaajav Interpol, venelased ja loomulikult ei puudu ilmist ka kaunis vene naine.

Long story short:plot jäi minu jaoks veidi nõrgaks. Ei olnud sellist ülimat põnevustunnet, mida Bourne'i vaadates päris tihti ette tuli. Ja vahepeal läks jälgimine vähe käest ära.

Peategelase karakteris on midagi häirivat. Ma saan aru jah, et ta peab selline emotsioonitu ja kalkuleeriv killer olema, aga ma ei oskagi defineerida, mis see ülihäiriv tema juures oli. Kuiv kuidagi see näitlemine. Olga Kurilenko saab seekord oma rolliga täitsa tublisti hakkama (samas ega see just mingi ülidiip roll ka ei olnud) ja pani nii mõnigi kord muigama.


Esteetilise poolega on siiski palju vaeva nähtud ja täitsa stiilselt üles võetud ja detailidega viitsitud jännata. Juba seepärast tasuks film korra ära vaadata.

Twilight (2008)

Tundus ainult loogiline rääkida Twilightist kohe pärast rootslaste vampiirifilmi. Kui nüüd oskaks ka kuskilt alustada.

Film "Twilight" põhineb Stephenie Meyeri samanimelisel romaanil, mis räägib peategelasest Bellast, kes armub absoluutselt täiuslikku vampiiripoissi. Antud juhul olen raamatut ka lugenud (et ikka teada saada, millest kõik see fuzz) ja pean ütlema, et hullemat teost annab otsida. Linateose kasuks vaid nii palju, et viimane oli isegi parem, kui raamat ise, sest peategelase monoloogi ja korduvaid mõtteid kuuleb vaid põgusalt alguses. Etterutates mainin, et selle võrdluse tõttu annan filmile punkti rohkem, kui ta seda väärt on.

Alustades halva käsikirjaga (sitast saia ei tee) ja lõpetades ebasümpaatse Robert Pattinsoni näitlemisega, ei olnud olnud just palju järel, millele loota. Kuna raamatus on "sündmustikuks" vaid Bella ja Edwardi suhted ja teised tegelased koos kõrvaliste sündmustega täiesti tagaplaanile lükatud, siis ei erinenud see kuigivõrd filmis toimuvast. Bella (Kristen Stewart) isa oli ikka suvaline hobo, kelle juures Bella elas, tüdruku "sõbrad" olid lihtsalt mingid tüütud ja uudishimulikud tüübid, kelle nime ma veel lõpupoolegi üritasin meenutada ning Edward oli ikka samasugune stalker, nagu raamatus võib tema käitumisest välja lugeda.


Kui Kristeni näitlejatöö üle pole eriti midagi nuriseda (polnud Bellat mängida nüüd teab mis vägitükk ka), siis seevastu Robertil oli selline nägu peas nagu "võitleks ta igas stseenis justkui kõhukinnisusega" tsiteerides Sopranot. Sellist nähtust on esinenud ka teiste näitlejate puhul ja ma nimetaks seda Daniel Radcliffe'i või Orlando Bloomi sündroomiks.

Film juba iseenesest nägi odav välja, mille üle ei saa ka just imestada, sest kuuldavasti oli selle eelarve suhteliselt väike. "Twilightis" puudus igasugune stiilitunnetus ja paistis, et linateos ei üritanudki midagi innovatiivset teha, vaid täiesti kuivalt materjal "ette lugeda". Ka eriefektid nägid odavad välja ning stseenid, kus Edward demostreeris oma kiirust, tundus see lihtsalt maapinna kohal jalgade siputamisena.


Ja filmi soundtrack?! Iga kord, kui Edward plaanile ilmus, hakkas taustaks "kõlama" parema kirjelduse puudumisel stalkeri muusika. Omamoodi täiesti sobiv arvestades Edwardit ennast, aga muusika püüdis pildi arvelt liiga palju tähelepanu, mis pole just raske, kui pilt ise pole suurt midagi väärt.

Minnes tagasi filmi käsikirja juurde, siis nii mõneski stseenis tundus, et näitlejad on oma repliigid ära unustanud või poldud lihtsalt suudetud antud lõiku mingit otstarbekat rida sokutada. Raamatule truuks jäämisest ei saa siin aga rääkida, sest sündmustikuareng oli kohati raamatus toimuvast täiesti erinev.

Nii mõnigi "Twilighti" fänn on võrrelnud teost Harry Potteri seeriaga, väites, et esimene on palju sügavamõttelisem, kui mingi stoori võluripoisist. Kui Harry Potterist välja jätta absoluutselt kõik muu tegevustik peale Harry ja Ginny sebimise, küllap siis oleks ta ka "Twilighti" fännide vääriline. HP ja "Twilighti" võrdlemine on aga enam kui ülekohtune, sest erinevalt Stephenie Meyerist on Rowlingul stiili.

Kinopileti peale ei soovita raha raisata.

War of the Worlds (2005)

Olnud, nähtud, tehtud. Ei midagi originaalset, järjekordne film maailmalõpust.

War of the Worlds, nagu pealkirigi viitab, räägib kahe maailma vahelisest sõjast. Peategelane Ray Ferrier (Tom Cruise) tahab olla oma kahele lapsele "normaalne isa", samal ajal, kui tema eksnaine elab koos oma uue mehega. Juba vallandub klišeedelaviin. Ühel päeval juhtub aga midagi täiesti mõeldamatut ja ootamatut. Perekonna väikelinna ründavad maapinda istutatud tulnukate robot-kolmjalad, kes pööravad linna suurema vaevata pahupidi. Kui te nüüd arvate, et Ray asub maailmapäästmismissioonile (kui peategelane kaitseb oma perekonda siis see võrdub maailma päästmisega), siis te ei eksi. Ray peab nüüd kantseldama oma noort tütart Rachelit (Dakota Fanning) ja muretsema ühtlasi oma teismelise poja, Robbie (Justin Chatwin) heaolu üle, sest viimase sooviks on ühineda sõjaväega, et astuda vastu vaenulikele marslastele.

Kuna film põhineb H.G.Wellsi novellil, siis ilmselt jääb üle vaid ette heita seda, et Spielberg antud linateosega paremat tööd ei teinud. War of the Worlds on sünonüümiks kõigele hollywoodilikule ja ka näitlejavalik on alla igasugust arvestust. Muidugi on igati loogiline, et marslastega seotud filmis mängib saientoloogist Tom Cruise ja kangelase pisitütreks on ei keegi muu, kui Dakota Fanning (kes minu arvates on rohkem tulnukas, kui laps). Jääb üle vaid imestada, et War of the Worlds on kühveldanud kokku 12 võitu ja sealhulgas 3 oskari nominatsiooni.

Starter for 10 (2006)

Nägin selle filmi nägemise nimel roppu vaeva, või noh, rohkem, kui oleks võinud. Kas asi ka seda väärt oli, sellest räägib hinne ise. Tegu on filmiga '80 aastate Londonis õppivate noortega, eelkõige räägib aga peategelasest Brianist, keda mängib James McAvoy (aimatavalt põhjus, miks film tuli ära vaadata). Brian kuulub nende noorte hulka, kelle IQ on keskmisest kõvasti kõrgem ning keda saadab lause "just something I know". Süžeelt ei midagi uut, väheste üllatustega, kui üldse ja üdini klišeerikas. Miks? Noh, Brian armub ilusasse blondiini, armastab oma ema, vihkab tema peigmeest, leiab boheemlasliku tüdrukust sõbranna (kellelt küsib ka sõbralikku nõu, kui tarvis), omab parimat sõpra, kes magab tolle blodi tüdruksõbraga ja lõpuks lepivad kõik ära, kusjuures ette arvatult armub oma boheemlasest sõbrannasse.

Vähemalt oli filmis karaktereid, kes pakkusid head meelelahutust, nagu näiteks Benedict Cumberbatchi tegelane Patrick, kelle neurootiline käitumine pani aeg-ajalt muigama ja muidugi Brian ise, kes tundus parasjagu eneseotsimise retkel olevat. Teiste tegelaste kohta kahjuks sama ei saa öelda. Ei tekkinud seda kaasaelamise momenti või tuttavat sooja sisetunnet, kui üks või teine tegelane ekraanile ilmus.

Brian Jackson: Can you tell me what year it is?
Waiter: 1985.
Brian Jackson: [laughing] No, I know what year it is. I meant, what year is the wine?
Waiter: 1985.

Paras pettumus ja kui imdb keskmist vaadata, siis minu arvates suhteliselt üle hinnatud film. Kes teab, võib-olla tõesti oli filmis midagi enamat, mis mul märkamata jäi, kuid...
Kuid siiski, miks selline nimi? Vähe sellest, et see filmi alguses kulmu pani kortsutama, ei saanud ma oma küsimusele ka filmi lõppedes vastust. Oh well.
Ajastu ja McAvoy eest 2 punkti.

007 Casino Royale (2006)

Tegu esimese Bondi filmi uusversiooniga, kus näeme uut Bondi ja tema nimi on Daniel Craig. Blondi "tšikk" on seekord Eva Green (Kingdom of Heaven'i Sibylla) ja teeb seda suhteliselt veenvalt, aga ega seal minu arvates palju vaja pole ka.
Kuna see on Bondi esimene film, siis pole Jamesil alguses isegi "double 0" staatust, aga nagu igagi terasem vaataja arvata võib, saab ta selle ka lõpuks kätte.
Pean mainima, et film jätab suhteliselt külmaks, kuna Bond ise pole eriti atraktiivne (kes siis enne kuulnud on, et Bond blond on?), liiga palju on ka ringisahmimist ja niisama kõmmutamist. Aga see on ilmselt suht-koht igas 007 filmis.

Lugu tiirleb siis selle ümber, kuidas mässajast James läheb omavoliliselt Le Chiffre nimelist paha meest otsima ja kohtab oma teel veetlevat Vesperit. Mängitakse palju pokkerit ja mängus on suured summad, loomulikult ei puudu veel hulgem ilusaid naisi ja autosid. Iseenesest täitsa keskmine action-film.

2 tärni puhtalt näitleja ebasümpaatsuse pärast ja see "tühjakõmmutamine" ei istunud ka. Sai teist küll suhteliselt ammu vaadatud, peaks ehk üle vaatama. Aga praegu 2.

Indiana Jones and the Kingdom of the Crystal Skull (2008)

Indiana Jonesi viimased seiklused valmistasid kahtlemata ühe aasta suurima pettumuse filmimaailmas. Ma võin leppida ebarealistlike tagaajamisstseenide ja külmkapis tuumaplahvatuse üleelamisega (need olid isegi nauditavad), aga kohe kindlasti ei lepi ma sellega, et igast kitsast situatsioonist päästakse end kristallpealuuga, olgu see kui võimas tahes. Nagu pealuust oleks üksi vähe olnud, pidi loo lõpp samuti nägema välja nagu varastel '90 aastatel tehtud arvutiefektide katseprogramm. 2 punkti seikluse, näitlejate ja Indiana Jonesi nime eest, aga come on, you can do better than that!