Oma ala meistri David Cronenbergi "Eastern Promises" on elav näide režissööri oskusest luua köitvaid ja visuaalselt poeetilisi teoseid, võttes seekord aluseks suhteliselt lihtsakoelise loo hallis Londonis resideeruvast vene maffiaperekonnast.
Ainuüksi filmi süžee kirjeldamiseks on raske leida sõnu ja alguspunkti. Loo epiloog saab jõulise avalöögi juba eos. Londoni tüüpiline hall ilm loob ideaalse, ent masendava atmosfääri kõigele järgnevale: väiksesse "nurgapoodi" siseneb lapseootel ukrainlanna, kelle haiglane väljanägemine annab aimdust saabuvast halvast. Tüdruku elu Londonis pole talle just armuline olnud, seega jääb noorukist järgi vaid laps ja lääne lootusi täis päevik, mis kannab ennas ühtlasi karmi tõde Tatiana-nimelise tüdruku saatuse kohta.
Muidugi leiab päevik peagi endale lugeja, Londoni haiglas Tatiana lapse eest hoolitsenud Anna (Naomi Watts), kes sukeldub eneseteadmata vene maffiaperekonna mustadesse tegudesse. Perekonna pea ja kohaliku restorani omanik Semyon (Armin Mueller-Stahl) teeb päeviku väljailmumisel kõik, et tõde päevavalguse eest varjata. Käepikendustena kasutab ta oma tasakaalutut poega Kirilli (Vincent Cassel) ja tema lähedast sõpra ning ühtlasi maffia isiklikku sohvrit Nikolaid (Viggo Mortensen). Viimane nimetatudest on aga kõikidest karakteritest silmatorkavaim ja just temaga ristub Anna tee kõige tihedamini.
Kaasnäitlejate kõrval oli Viggo roll külma ja kaalutleva Nikolaina täielik meistriteos. Ehkki Viggo karakter ei esindanud filmis eriti laia emotsioonidespektrit, kiirgas näitleja kehastatud tegelaskujust alati teatud karismaatilisust, suhteliselt harvaesinev iseloomuomadus laibakoristajate seas. Ükskõik, kas Nikolai pidas ekraanilinal parasjagu tooret võitlust kahe relvastatud mehega, või kustutas hoopiski hõõguva sigareti oma keelel, kukkus kõik välja sundimatu ja meisterlikuna, pannes täielikult unustama mehe varasema rolli rüütelliku ja armastusväärse Aragornina. Oma läbipaistmatute päikseprillide, jäiga kehahoiaku ja üle pea kammitud juustega tekib mulje läbimurdmatust pealiskoorest, mille lõhkumine näib võimatu. Kuid ometi see nii ei ole.
Just Mortenseni intrigeeriv ümberkehastus on siinkohal element, mis paneb terve tüki justkui metronoomi järgi tuksuma. Kui Cronenbergi ja kinematograaf Suschitzky ülesanne on luua stabiilselt sünge meeleolu, siis karakterite ülesandeks on tuua sel foonil esile kontrast. See ei tähenda muidugi ülevoolavat rõõmsameelsust, vaid hoopiski jõulist hoiakut ühes meeldejääva näitlejatööga. "Eastern Promises" pakub jooksvalt mõlemat, valades vaataja üle õuduse, kaastunde, põnevuse ja samaaegselt kurbusega, nagu lakkamatu vihm Londoni hallidel tänavatel.
Mortenseni kolleege varjutav etteaste on aga piisav, et panna unustama "kõrvalosaliste" raske töö, või mis hullem, tekitada illusiooni, et autojuhi tegelaskuju kõrval figureerinud karakterite kehastajad on lihtsad amatöörid. Kuid selles on eelkõige süüdi ebastabiilse närvikavaga tegelaskujud: Naomi Wattsi üliemotsionaalne haiglaõde ja Vincent Casseli alkoholilembeline Kirill söödavad ette piisavalt materjali, millest pigistada välja enam emotsionaalsust, kui seda Viggo Mortensenile mõeldud mänguruumis ehk võimalik.
Varem mainitud võitlusstseen oli taaskord näide Cronenbergi stiilitunnetusest, tuues näitlejate "maadlemise" ekraanile oma kõige ehedamas valguses - Nikolai võitlusvahenditeks vaid paljad käed ja aukartustäratavad tätoveeringud katmas ta keha. Läbi ekraani võib justkui üleloomulikult tunnetada näitlejate valusaid hoope ja kuuma vere voolamist külmadele põrandaplaatidele. Teine märkimisväärne stseen illustreerimaks režissööri ausat ja otsekohest meelt leiab aset juba suhteliselt alguses, kui selle asemel, et anda vaatajale üksikuid vihjeid toimuvast, näidatakse asetleidvat protseduuri kompleksivabalt ja keerutamata.
Kui millegi üle nuriseda, siis on selleks taaskord vene aktsendi ülevoolav kasutamine, mille kõrval kõlasid üksikud venekeelsed dialoogid aga vägagi viisakalt. Samuti tundusid inglaste ja venelaste kultuurilised erinevused tihtipeale ülepingutatud ja liialt lakoonilised, et luua usutavat pilti nende kahe maailma kooseksisteerimisest. Muidugi on raske öelda, milline näeks välja adekvaatne vene maffia peakorter keset Londoni linnatänavat.
Filmi lõpp, mis kestab vaid mõne sekundi ja on ilmselt tõeline maiuspala mõnele minimalismi-gurmaanile, sobib antud loosse kui valatult, ehkki eos ei oleks ise sellise lahenduse peale osanud tullagi.
12 vandekohtunikku peavad Nikita Mikhalkovi linateoses "12" langetama tülika otsuse: Kas tšetšeenlane on süüdi oma kasuisa mõrvas või mitte. 
