Kuvatud on postitused sildiga vene. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga vene. Kuva kõik postitused

juuli 07, 2009

Eastern Promises (2007)

Oma ala meistri David Cronenbergi "Eastern Promises" on elav näide režissööri oskusest luua köitvaid ja visuaalselt poeetilisi teoseid, võttes seekord aluseks suhteliselt lihtsakoelise loo hallis Londonis resideeruvast vene maffiaperekonnast.

Ainuüksi filmi süžee kirjeldamiseks on raske leida sõnu ja alguspunkti. Loo epiloog saab jõulise avalöögi juba eos. Londoni tüüpiline hall ilm loob ideaalse, ent masendava atmosfääri kõigele järgnevale: väiksesse "nurgapoodi" siseneb lapseootel ukrainlanna, kelle haiglane väljanägemine annab aimdust saabuvast halvast. Tüdruku elu Londonis pole talle just armuline olnud, seega jääb noorukist järgi vaid laps ja lääne lootusi täis päevik, mis kannab ennas ühtlasi karmi tõde Tatiana-nimelise tüdruku saatuse kohta.

Muidugi leiab päevik peagi endale lugeja, Londoni haiglas Tatiana lapse eest hoolitsenud Anna (Naomi Watts), kes sukeldub eneseteadmata vene maffiaperekonna mustadesse tegudesse. Perekonna pea ja kohaliku restorani omanik Semyon (Armin Mueller-Stahl) teeb päeviku väljailmumisel kõik, et tõde päevavalguse eest varjata. Käepikendustena kasutab ta oma tasakaalutut poega Kirilli (Vincent Cassel) ja tema lähedast sõpra ning ühtlasi maffia isiklikku sohvrit Nikolaid (Viggo Mortensen). Viimane nimetatudest on aga kõikidest karakteritest silmatorkavaim ja just temaga ristub Anna tee kõige tihedamini.


Kaasnäitlejate kõrval oli Viggo roll külma ja kaalutleva Nikolaina täielik meistriteos. Ehkki Viggo karakter ei esindanud filmis eriti laia emotsioonidespektrit, kiirgas näitleja kehastatud tegelaskujust alati teatud karismaatilisust, suhteliselt harvaesinev iseloomuomadus laibakoristajate seas. Ükskõik, kas Nikolai pidas ekraanilinal parasjagu tooret võitlust kahe relvastatud mehega, või kustutas hoopiski hõõguva sigareti oma keelel, kukkus kõik välja sundimatu ja meisterlikuna, pannes täielikult unustama mehe varasema rolli rüütelliku ja armastusväärse Aragornina. Oma läbipaistmatute päikseprillide, jäiga kehahoiaku ja üle pea kammitud juustega tekib mulje läbimurdmatust pealiskoorest, mille lõhkumine näib võimatu. Kuid ometi see nii ei ole.


Just Mortenseni intrigeeriv ümberkehastus on siinkohal element, mis paneb terve tüki justkui metronoomi järgi tuksuma. Kui Cronenbergi ja kinematograaf Suschitzky ülesanne on luua stabiilselt sünge meeleolu, siis karakterite ülesandeks on tuua sel foonil esile kontrast. See ei tähenda muidugi ülevoolavat rõõmsameelsust, vaid hoopiski jõulist hoiakut ühes meeldejääva näitlejatööga. "Eastern Promises" pakub jooksvalt mõlemat, valades vaataja üle õuduse, kaastunde, põnevuse ja samaaegselt kurbusega, nagu lakkamatu vihm Londoni hallidel tänavatel.


Mortenseni kolleege varjutav etteaste on aga piisav, et panna unustama "kõrvalosaliste" raske töö, või mis hullem, tekitada illusiooni, et autojuhi tegelaskuju kõrval figureerinud karakterite kehastajad on lihtsad amatöörid. Kuid selles on eelkõige süüdi ebastabiilse närvikavaga tegelaskujud: Naomi Wattsi üliemotsionaalne haiglaõde ja Vincent Casseli alkoholilembeline Kirill söödavad ette piisavalt materjali, millest pigistada välja enam emotsionaalsust, kui seda Viggo Mortensenile mõeldud mänguruumis ehk võimalik.

Varem mainitud võitlusstseen oli taaskord näide Cronenbergi stiilitunnetusest, tuues näitlejate "maadlemise" ekraanile oma kõige ehedamas valguses - Nikolai võitlusvahenditeks vaid paljad käed ja aukartustäratavad tätoveeringud katmas ta keha. Läbi ekraani võib justkui üleloomulikult tunnetada näitlejate valusaid hoope ja kuuma vere voolamist külmadele põrandaplaatidele. Teine märkimisväärne stseen illustreerimaks režissööri ausat ja otsekohest meelt leiab aset juba suhteliselt alguses, kui selle asemel, et anda vaatajale üksikuid vihjeid toimuvast, näidatakse asetleidvat protseduuri kompleksivabalt ja keerutamata.

Kui millegi üle nuriseda, siis on selleks taaskord vene aktsendi ülevoolav kasutamine, mille kõrval kõlasid üksikud venekeelsed dialoogid aga vägagi viisakalt. Samuti tundusid inglaste ja venelaste kultuurilised erinevused tihtipeale ülepingutatud ja liialt lakoonilised, et luua usutavat pilti nende kahe maailma kooseksisteerimisest. Muidugi on raske öelda, milline näeks välja adekvaatne vene maffia peakorter keset Londoni linnatänavat.

Filmi lõpp, mis kestab vaid mõne sekundi ja on ilmselt tõeline maiuspala mõnele minimalismi-gurmaanile, sobib antud loosse kui valatult, ehkki eos ei oleks ise sellise lahenduse peale osanud tullagi.

oktoober 21, 2008

Admiral (2008)

Võimas ajalooline sõjadraama admiral Koltšakist, kes on külma närvi ja kindla käega kõrgem ohvitser ja ei kohku tagasi mitte millegi ees, et oma isamaad kaitsta. Paraku poeb Venemaa jaoks olulisel ajal mehe hinge armastus. Olles ise korralik perepea ja kõrge auastmega mees, pole võõra mehe naisega kohtumine just kõige lihtsam. Aumehena otsustab admiral afääri mitte jätkata (õieti polnud see ju alanudki) ja Anna Timireva jäetakse oma suure armastusega üksi vihma kätte.
Venemaal puhkeb kodusõda ja Koltšakile, kui auväärt mehele, pakutakse koostööd bolševikega. Mees jääb oma põhimõtetele kindlaks,lahkub admirali kohalt ja selle tulemusena saadetakse auväärt ja imetletud mees maalt välja.
Kuid Venemaa riigikorra taastamine saab nüüd tema südameasjaks ja Koltšak naaseb Venemaale ja asub valgekaartlaste juhiks. Saatus viib ta taas Annaga kokku (kuid ärgem alahinnakem ponnistusi, mida Anna ise selle heaks teeb...ühinemine punase ristiga jne) ja enam ei kavatse naine tema kõrvalt lahkuda, isegi siis kui see tähendab elu täis kannatusi. Nii kaua, kui need kaks on koos, on nende lahutamine vaat et võimatu.
Kui ehk jutust võib jääda mulje, et tegu on mingi ninnu-nännu armastusdraamaga, siis tegelikult pole see üldse nii. Eelarvega pole siin kitsi oldud ja venelased tahavad vägisi näidata, et kui tahavad, siis on ka nemad võimelised võimsaid eriefekte välja võluma. Sõjastseenid nii maal kui merel on ääretult efektsed ja kui Hollywoodi filmis vaat et ei näidatagi heade lüüasaamisi (kui siis, vaid hetkeks näitamaks, et ka nemad on võimelised surema), siis siin lendab verd mõlemal rindel ja üleüldse üllatav, et venelased sellisest teemast filmi on julenud teha. Tegu siiski siiani segase ajaga selle suure riigi ajaloos ja kodusõda nii adekvaatselt näidata on nende poolt suur samm edasi. Näidataksegi, kuidas bolševikud halastamatult süütuid mereväelasi ja nende peresid maha notib. Lõpp jättis eriti sügava mulje (ei hakka siin spoilima, minge ise ja vaadake ära) ja filmi lõppedes ei läinud kinosaalis lahti jutuvadinat, vaid kõik lahkusid mõtlike nägudega. Näitlejatöö on super (tegu siiski Vene kino tippudega) ja kes tõesti Vene kinost pisutki lugu peab, siis soovitan igal juhul minna.

12 (2007)

12 vandekohtunikku peavad Nikita Mikhalkovi linateoses "12" langetama tülika otsuse: Kas tšetšeenlane on süüdi oma kasuisa mõrvas või mitte.

Film algabki nende samade meestega ja põhisüžee leiab aset võimlas. Mehed istuvad ümber laua, igaüks peale ühe kibeleb sealt pääseda, et tegeleda vähem tülikate asjadega. Kõik peale ühe otsustavad, et mainitud tšetšeenlane on kuriteos süüdi, ilma, et nad oleks asitõendeid lähemalt uurinudki.
Mees, kes otsustas poisi süüdimõistmise vastu esitab teistele ulitmaatumi: kui kõik ikka pärast tema juttu leiavad, et poiss on süüdi, siis hääletab ka tema nagu enamik. Juhtub aga ettearvatav ja mees ei jää oma arvamusega üksi. Mööduvad minutid, tunnid ja peagi juba päev ning mehed ikka arutavad mõrvajuhtumi üle, avades üha enam asitõendeid sisaldavaid ümbrikuid ja paljastades killukesi oma elulugudest. Pinge kasvab laeni, kuni ruumi lendab üksik lind ja tasakaalustab kogu valitseva olustiku.

Väidetavalt sisaldab see film kõike venelikku ja sellele rahvusele iseloomulikku. Tegelased ironiseerivad iseenda ja valitseva võimu üle. Ka otsuse langetamine ja selle muutmine lähtub karakterite iseloomust ja rõhutab ilmekalt tõsiasja, et tegelikult on kohtumõistmine suhteline ja emotsionaalne tegevus, eriti kui selle ülesande peavad täitma vene rahvusest inimesed, kes on tuntud just oma üliemotsionaalsuse poolest.

Filmi lõppedes oli saal vaikne ja tiitrite jooksmisel ei söandanud end keegi liigutada, sest "12" jättis vaatajatele hulganisti mõtteainet. Üdini venelik ja seda igas heas mõttes. "12" on üliinimlik ja on raske uskuda, et see võiks kedagi külmaks jätta. On ka räägitud, et film on liiga raskesti mõistetav ja sündmuste areng igavalt aeglane. Ise ma seda filmi vaatamisel ei tundnud, kuid otsustada saab igaüks vaid enda eest.

Siiski, aasta parim film ja igati vääriline oskariomanik.