Quadrophenia (1979)

Tänaseks juba kultusfilmi staatusesse jõudnud linateos, mida peetakse 1960date noortekultuuri väga tõetruuks kujutajaks.

Tegevustik toimub 1964. aasta Inglismaal, kus Jimmy on tulihingeline Mods'ide kambajõmm.

Need on inimesed, kes sõidavad Vespadega, käivad ohtralt pidudel ja loomulikult ei puudu nende elust ka amfetamiin. Nende vastased on Rockers (ehk rokkarid?), kes eelistavad õigeid motikaid, kuulavad õiget rocki ja kannavad musta nahka.

Film keskendub pigem Jimmyle, kes on oma rutiinsest tööst ja tüütutest vanematest tüdinenud ja oma kambajõmmidega väljas hulkumine on tema ainus pääsetee. Peagi muutub see aga kinnisideeks ja kogu tegevustik leiab kulminatsiooni ühel nädalavahetusel Brightonis kauaoodatud peol, kuhu ilmub nii Jimmy silmarõõm Steph, kui ka kõikide mods'ide eeskuju Ace Face (keda mängib muide Sting).

Jah, see plot tundub esmapilgul juba nii äraleierdatud ja igav. Leian, et Quadrophenia on üks vähestest filmidest, mis suudab suurepäraselt välja tuua selle, mida grupivaim ühe inimesega teha võib ja mis juhtub siis, kui seda gruppi ühel hetkel enam toetamas ei ole. Käsitletakse probleeme, mis on aktuaalsed ka tänapäeval ja just see teebki filmi nii heaks. Huvitav on jälgida kahe subkultuuri (Mods & Rockers) omavahelist võimuvõitlust ja seda, kui sarnased või erinevad nad teineteisest on.

Kahtlemata on tegu filmiga, mis paneb asjade üle järele mõtlema. Ei tasu seepärast filmi "karta". Tean küll ja veel inimesi, kes ei viitsi selliseid "diipe" filme vaadata, kus kogu aeg peab jälgima. See pole päris selline film. Saab möllu, nalja, kaklusi..ühesõnaga sex and drugs and rock'n'roll.

Peale selle lastakse seal ohtrasti The Who muusikat.

I'm Not There (2007)

Alustuseks vabandused minugi poolt pikema eemaloleku pärast. Nüüdsest ehk jõuab jälle siiamaile tihemini. Aga let's get to the point.

I'm not there on film, mis tekitab segaseid emotsioone. Ühest otsast tahaksin ma öelda, et see on tõesti hea film ja igaüks peaks selle ära vaatama, puhtalt juba selle pärast, kuidas see 

üles on võetud, staaridest rääkimata, teisest otsast aga ütlen, et pole 100% my cup of tea, sest kohati on ikka no nii veniv, et pane või kinni. 

Film räägib siis popilegend Bob Dylanist...läbi 6 tegelase loo. Jude, Arthur, Jack, Billy, Woody ja Robbie näitavad meile kahe tunni vältel olulisemaid hetki Bobi elust ja karjäärist. Linateos on äärmiselt huvitavalt üles võetud. Kohati must-valge dokfilmi stiilis intervjueerijate ja kogu kupatusega, siis jälle film nagu mängufilm ikka. 

Vaatamist on film väärt veel seepärast, et see sõna otseses mõttes kubiseb staaridest. Filmi(nagu Filmimöla tegijad öelda armastavad) "varastab"  Cate Blanchett kehastades Jude'i, keda fännid teevad tema ajast ees olemise pärast maha(olid ju 60dad ja electric rock polnud ju kesteabkui populaarne). Naine teenis ka selle eest Oscari nominatsiooni. Veel mainimist väärivad Heath Ledger, kes mängib näitlejat Robbie Clarki. Viimane jutustab oma loo alates kohtumisest oma tuleva naise, Clairega(Claire on mix ühest Dylani kunagisest türuksõbrast ja tema naisest). Christian Bale'i tegelane Jack Rollins on laulja (mis peaks siis kujutama Dylanit '60 aastatel, kuhu jääb tema megaedu folgilauljana), kes lõpetab usuhulluna. Filmis teevad veel kaasa Richard Gere ja Ben Whishaw (ülihead quoted). 

Ühesõnaga long story short...selle filmi jaoks peab meeleolu olema. Häid quote on seal kuhjaga ja nalja saab ka. Film justkui lainetab:just siis, kui mõtled, et nüüd peab küll pausi panema ja järgmisel päeval edasi vaatama, läheb huvitavaks. Jällegi kuna filmis lauldakse palju, siis ei saa viite tärni anda, miinuseks on ka kohatine uimasus. Maitse asi. Dylani fännidele ja neile, kes tema elulooga vähe rohkem kursis, pakub film kindlasti rohkem naudingut. 

Sweeney Todd: The Demon Barber of Fleet Street (2007)

Film, mida minu peas saakski teha ainult Tim Burton. Selline sünge, tõsine, kuid samas naljakas, ebareaalsus reaalsuses. Burotniga käib, nagu viimasel ajal tavaks saanud, kaasas tema hea sõber Johnny Depp ja mängust ei jää välja ka Burtoni naine Helena Bonham Carter. Boratina tuntuks saanud Sacha Baron Coheni kehastatav konkureeriv võltsijast Pirelli paneb vast ka kõige borativastasematel suunurgad tõusma. Hea näitlejatöö ja kogu teostuse ees müts maha! 

Tegevustik toimub viktoriaaniajastu Londonis, kus eksiilist naasnud habemeajaja Sweeney Todd proua Lovettiga oma äri püsti paneb. Sweeney aka Benjamin Parker naaseb, et leida eest korrumpeerunud linn, kus on surnud tema naine ja tema tütar Joanna on lukustatud kohtunik Turpini häärberisse.

 Toosama kohtunik saatis Toddi aastaid tagasi vangi teo eest, mida viimane ei sooritanud. Vihast pimestatuna asub ta nüüd linna kurikaeltest puhastama, eesmärgiks Turpin tappa. Lovetti ja Toddi koostöö on nii edukas, et isegi proua Lovetti "worst pies in London" hakkavad müüma, kui "kuumad saiad". Kas saladus võib peituda lihas, mis on pirukates? Ja kas sellel on mingi seos Sweeney hämara habemeajamisäriga, kus inimesed kaovad kui tina tuhka? Mida arvab kogu asjast kurikael Turpin ise? Kõikidele nendele küsimustele saad vastuse, kui filmi ise ära vaatad.

Ah, et miks ainult neli? Põhiliselt ikka seepärast, et filmis on kole palju laulmist. Näitlejad laulavad küll oma häältega ja väga hästi, on see siiski minu jaoks pisut koormav. Maitse asi! :) Soovitan soojalt, isegi kui üldse selliste "laulufilmide" fänn ei ole.