Ping-pongkingen (2008)

PÖFFi raames ping-pongi kuninga seiklused nüüd ka ära nähtud. Rille on keskmisest kogukam 16 aastane Põhja-Rootsi nooruk. Tema suur kirg on, nagu aimatagi võite, ping pong ja selles spordis tahab ta teistest rohkem kui peaajagu üle olla. Rillel on noorem vend Erik, kes on tema täielik vastand. Erikul on palju sõpru, ta on sportlik ja tihti impulsiivne. Rille on juba harjunud, et Eriku sõbrad teda kiusavad ja mõnitavad, tal on sellest suhteliselt ükskõik. Vähemalt ping pongis lööks ta neid iga kell.
Kõigest hoolimata hoiavad vennad teineteist ja saavad võrdlemisi hästi läbi. Seda hetkeni, kui Rille kuuleb pealt ema vestlust "Maantee Gunnariga" (ema uus poiss-sõber), et üks poistest on hoopis viimase laps. Rille arvab automaatselt, et jutt käib temast. See paneb ta asjade üle järele mõtlema, sest on ju tema isa alati see suur eeskuju, kellest oma vähestele tuttavatele jutustada. Ta pole milleski kindel, aga on liiga arg, et kellegi käest otse midagi küsida. Ühel hetkel ilmub ka isa kaugelt komandeeringust tagasi. Vennad veedavad isaga toredalt aega, kuid peagi selgub, et mees on ikka seesama joodik, kes aastate eest lahkus. Sellest hoolimata üritab "pappa" poisse õpetada ja üritab kaotatud aega tasa teha.
Rille murrab pead, kas isa on ikka isa ja kuidas uue pigem veidra olukorraga toime tulla. Tõe selgudes pole mitte üksi ping-pongi kuningas üllatunud. Järgnevad sündmused panevadki vendade suhted proovile.
Hea huumoriga film. Ja absurdnaljakad on just sellised pisidetailid. Näiteks üks Rille väheseid nohiku olekuga sõbrannasid joonistab musklis torsodega väljakutsuvates poosides mehi. Või näiteks fakt, et poiste kodu on kasse täis. Neid on absoluutselt igal pool, isegi sahtlites. Film, mis lihtsalt kutsub vaatama. Filmi fenomen ongi minu arvates see, kui tõetruult põhjamaise ülekaalulise nooriku mõttemaailma näidatakse. Mitte, et ma sellest midagi väga teaksin, aga it sure looks real.

Burn After Reading (2008)

Järjekordne õnnestunud vendade Cohenite linateos. Ausaltöeldes suhtusin filmi enne veidi umbusuga, kuna olin eelnevalt seinast seina arvamusi kuulnud ja filmi vaadates olin positiivselt üllatunud.
Sisust siis niipalju, et Osbourne Cox (Malkovich) on CIA agent, kes vallandatakse juba enne, kui algustiitrid lõppedagi jõuavad. Õigemini talle pakutakse madalamat kohta, aga "Ozzy" ei taha sellest mitte midagi kuulda ja pehmelt öeldes saadab ta kõik pikalt. Nimelt olla mehel alkoholiga probleeme.
Uue töökoha otsimise asemel otsustab vasttöötu hoopis oma kirevast karjäärist memuaare kirjutama hakata. Härra Coxi veetlev naine Katie (Tilda Swinton) naerab vaid abikaasa idee peale ja mure gurmeejuustudega tundub talle tähtsam kui abikaasa tööst ilmajäämine.
Katiel on aga armuke Harry (Clooney), kes on huvitatud nii abielumeheks olemisest kui ka armukesega lustimisest, ta lihtsalt ei suuda otsustada. Peale selle on tema suur kirg jooksmine. Ta kannab oma relva endaga alati kaasas, kuigi pole 20 aasta jooksul seda kordagi kasutanud.
Härra Cox'i teadmata küpsevad tema naise peas ka lahutusplaanid. Seepärast on tal lahutusadvokaadile vaja "Ozzy" finantsseisust ülevaade anda, et mees lahutuse käigus rahast paljaks koorida. Kõik andmed kõrvetatakse plaadile ja õnnetu juhuse tahtel leitakse just see CD kohaliku jõusaali riietusruumist.
Nüüd tulevad mängu Chad (Pitt) ja Linda (Frances McDormand), kes näevad plaadis viisi lisaraha teenimiseks . Linda on keskeakriisis vaevlev naine, kes leiab, et vajab mõnda turgutavat iluoperatsiooni ja Osbourne plaat on just see, mis teda aitaks. Chad...Chad on lihtsalt üks "hea samariitlane", kes on CD nõus väikese vaevatasu eest tagastama.
Kummalgi pole aimu, millesse end mässivad, sest härra Cox pole teatavasti papist poiss. Ja kui see mees juba vihastab, siis ei kohku ta tagasi isegi mitte aluspesu väel kirves käes tänaval jõlkumise ees.
Aga ka Linda ja Chad pole niisama "jobud". Nad on valmis isegi Venemaaga koostööd tegema, peaasi, et raha saada.

Uskumatult ajuvabanaljakas film. Näitlejatöö on super. Malkovich teeb oma suuvärgi ja suhtumisega puhta töö, Clooney on samuti tipptasemel paranoiakunn (nimelt tunneb tema tegelane pidevalt, et teda jälitatakse). Mis veidi häiris ja filmi hinnet alla kiskus oli ehk Pitti pisut ülepingutatud tegelane Chad. Seda ringikargamist ja kaasalaulmist oli veidi ehk liiga palju. Üks filmi kõige muhedamaid tegelasi on ilmselt kõrge CIA boss, kes võtab kõike külma närviga ja ei kohku millegi ees tagasi. Filmi lõpp oli ka veidi...äkiline. Siit siis neli punkti.

CIA Superior: Report back to me when it makes sense.

Höstsonaten (1978)

Ühes Sleepwalkesiga sai vaadatud selle kavas olnud Ingmar Bergmani Sügissonaat, mis oli vanameistri linateostest ühtlasi esimene, mille teadlikult ära vaatasin. Pärast seda, kui lahkusin Sõprusest ja nägin ukse ees pikka inimeste rivi ühele Bergmani filmile, tekkis ka mul soov üks tema teostest ära vaadata, õnneks ei pidanud pettuma.

Höstsonaten haarab sust oma teravate küünistega, raputab su oimetuks ja siis niisama pahaaimamatult, kui oli saabunud, ta ka lahkub. Alustuseks ilmub kaadrisse Eva (Liv Ullmann), tagasihoidlik noor naine, kes kirjutab parasjagu emale kirja ja kuskil tagaplaanil kõneleb temast kiindumusega elukaaslane Viktor (Halvar Björk).

Kirjutatud kirjas kutsub Eva külla ema Charlotte'i (Ingrid Bergman), kuulsa ja karismaatilise klaverimängija, kes pole oma tütart näinud ligi seitse aastat. Ja ta tulebki, kuid mitte tagasihoidlikult.

Höstsonateni võlu seisneb tema lihtsuses: terve filmi vältel süübitakse tegelaste suhetesse, mis hargneb lahti kui lõngakera ja areneb edasi ühes pikas jorus. Charlotte ja Eva paistavad hoolimata neid lahutanud aastatest hästi läbi saavat. Ema paistab tähelepanu nautivat ja Eva tähelepanu osutamisega just ei koonerda. Veelgi enam, Eva soovib end ikka veel emale tõestada, nagu ta seda terve oma elu on teinud. Eriti ilmekalt iseloomustab seda klaverimängustseen, kus tütar esitab Charlotte'ile Chopini prelüüdi, mille harjutamisega on ta näinud palju vaeva. Ema ei pea seda aga millekski ja selle asemel esitab teosest oma, n-ö õige versiooni.

Kaamera filmib nende mõlemi näoilmeid, peegeldades täielikult Charlotte'i üleolekut ja Eva pettumust. Tekib kohe küsimus, kuidas suudab tütar seda kõike taluda? Veelgi enam, Eva ja tema mehega koos elab ka naise õde, kes põeb rasket haigust ja keda Charlotte peab tülikaks lisakoormaks oma elus. Naine on aga suurepärane näitleja ning tütrega kohtumisel külvab ta viimase üle võltsi armastuse ja hellusmomentidega.

Kui kaua suudab Eva selles näitemängus vastu pidada? Hetkeni, mil avatakse veinipudel. Sel momendil muutub linateose meeleolu täielikult ja Evast purskub üks tuline ülestunnistus teise järel, jättes Charlotte'i sõnatult valusaid hoope vastu võtma. Kuid jääb mulje, et õigustatult, sest Ingrid kehastabki naist, kelle enesekesksus on seadnud karjääri perekonnast ettepoole. Selle saatel mööduvadki vaatajate minutid: tooli üha sügavamale sisse vajudes ja tegelastele, eelkõige Evale meelevaldselt kaasa elades. Selliste lähivõtetega nagu Höstsonatenis, on raske tegelaste emotsioone ja eelkõige näitlejate ümberkehastumist raske mitte märgata. Teisest küljest ei saa jätta kaastundeta ka Eva ema, kelle tütar on täis nii tulist vihkamist ja toorest raevu. Taolises kahevõitluses oli keeruline poolt võtta - pada sõimab katelt, kuid kas ikka...? Charlotte on näidanud kõiki märke oma võimetusest kedagi armastada ja sellist inimest oma tegudes või tegemata jätmistes süüdistada on sama hea, kui süüdistada tumma tema kidakeelsuses.

Lõpustseen on omamoodi sõlmpunkt algusega, kus Eva kirjutab taaskord emale kirja, paludes temalt juhtunu kohta vabandust ja lootes salamisi ikka ja tõenäoliselt igavesti saabuvale momendile, mil Charlotte hakkab teda armastama.

Nüüd saan aru, miks Ingmar Bergmanit meistriks tituleeritakse.

Children of Men (2006)

Phyllis Dorothy Jamesi düstoopiline Children of Men on järjekordne teos, mis sai filmitegijatele inspiratsiooniks ja nii sündiski kolmele oskarile kandideerinud visuaalne tõlgendus kirjaniku romaanist.

London. Aasta on 2027, linn ilmselgelt heitgaasidest saastunud, nii mõnelgi pool maja fassaadidel vihjed arengu teinud ühiskonnast. Inimesed on kaotanud võime reprodutseerida ja inimkonda ähvardab väljasuremine, sest 18 aasta jooksul pole sündinud ainsatki last. Ühesõnaga igapäevased probleemid, millega üritatakse hakkama saada. Demokraatiast on tasapisi arenenud välja totalitaarne ühiskond: juba filmi alguses ripub tänaval elektrooniline reklaam "viljakustestide vältimine on kuritegu", mis määrab linateose edasise tooni.


Theo (Clive Owen), endine aktivist ja elu mõtte kaotanud londonlane haaratakse juhuse tahtel "võidujooksu", kus kaalul on uue elu saatus ja terve inimkonna tulevik. Natsionalistidele ja anarhistidele vastu astudes peab Theo kindlustama ühe erilise naise turvalisuse ja viima ta läbi tule ja vee, et inimkond võiks näha veel vähemalt ühe põlvkonna sündi.


Kui P. D. Jamesi lugu oli vaade 20 aastat hilisemasse tulevikku, siis olenemata sündmustiku toimumise aastast, ei ole enam sugugi tegu millegi haaramatuga. Kui midagi läheb drastiliselt valesti, on kaos lihtne tulema ja nii võibki meie ühiskond lõpetada samasuguses kaoses, nagu seda on Children of Menis.


Äärmiselt liigutav film, mis suunab mõneti valusa, kuid see-eest realistliku pilgu tulevikku ja esitab meelevaldse küsimuse, mis saab meie planeedi tulevikust? Olenemata sellest, kas parasjagu näidati pingelisi tulevahetusstseene või üksikuid emotsionaalseid seiku surmvaikuse saatel, oli tooli serval istumine läbivalt garanteeritud. Need üksikud ja üldinimlikud hetked moodustasid kokku millegi suurema ja tähendusrikkama, kuni kõik kulmineerus ühes sõjaväelastega stseenis: kui Trooja Helena võis panna liikuma 1000 laeva, siis kas on võimalik, et imiku nägemine võib vakatada kogu sõjastseeni? On küll.

Neli punkti vaid põhjusel, et karakterite arengule oli pandud oodatust vähem rõhku ja nii ei tekkinud tegelastega n-ö samastumist.

Miriam: As the sound of the playgrounds faded, the despair set in. Very odd, what happens in a world without children's voices.

Harry Potter and the Half-Blood Prince - trailer #3

Ilmunud on kuuenda Harry Potteri filmi kolmas trailer.

Trainspotting (1996)

Film, mis näitab elu pahupoolt Edinghburgis elava Mark Rentoni silme läbi. Mark on heroiinisõltlane, kes teeb valiku elada "normaalset elu" ja seega narkootikumidest loobuda. Paraku pole see nii lihtne, kui kõik su veidrad sõbrad (nende hulgas Sean Connery friik, juhmard, psühhopaat ja 14-aastane tüdruksõber) ei kavatsegi "vanast harjumusest" loobuda. Ja kõige tipuks hakkab su ainus "puhas" sõber sõltlaseks. Nõiaring, kust ei paista mingit väljapääsu. Mark tõesti püüab, kuid ikka ja jälle ristuvad tema sõprade teed tema omaga ja mõnel hetkel lihtsalt peab ühe laksu veel veeni suruma, et olukorras selgust saada. Kuid kas Mark Renton on üks neist vapratest, kes suudab kodulinna ja vanad harjumused selja taha jätta ja päälinnas Londonis uut elu alustada?

Film on tehtud samanimelise Irvine Welshi romaani järgi ja tegevustik toimub kusagil 80datel. Oscari nominatsioon käsikirja eest.Geniaalne film, kus näidatakse läbi huumoriprisma, et "korralikuks hakkamine" pole üldse nii lihtne, kui esmapilgul tunduda võib. Old habits die hard. Ainus, mis veidi häiris, oli näitlejate riietumisstiil:T-särgid, mis meenutavad nabapluuse, pole kunagi minu teema olnud. Aga ma pole ka 80date laps. Britid on alati oma mustast huumorist nõretavatefilmidega hästi hakkama saanud, nii ka seekord. Meenutas veidi kogu selle pealelugemise ja riietega Fight Clubi.
Ahjaa...Rated R nii, et väiksed lapsed hoidku näpud eemale.

Mark "Rent-boy" Renton: Never again, Swanney. I'm off the scag.
Swanney: Are you serious?
Mark "Rent-boy" Renton: Yeah, no more. I'm finished with that shite.
Swanney: Well, it's up to you, man.
Mark "Rent-boy" Renton: Gonna get it right this time. Gonna get it sorted out. Gonna get off it for good.
Swanney: I've heard that one before.
Mark "Rent-boy" Renton: The Sick Boy method?
Swanney: Well, it nearly worked for him, hey.
Mark "Rent-boy" Renton: Well, he's always been lacking in moral fiber.
Swanney: He knows a lot about Sean Connery.
Mark "Rent-boy" Renton: That's hardly a substitute.

Fear and Loathing in Las Vegas (1998)

Täitsa ulme.


Üldiselt on nii, et kõige lemmikumate filmide arvustamine osutub alati kõige raskemaks ülesandeks. Fear and Loathing kuulub mu lemmikute hulka, ehkki päris täispunkte talle ei annaks. Siiski, tegu on kahtlemata omalaadse ja samaaegselt täiesti hullumeelse linateosega.

F&L põhineb Hunter S. Thompsoni samanimelisel raamatul, mis jutustab kahest tegelasest, ajakirjanikust Raoul Duke'ist (Johnny Depp) ja tema advokaadist Dr. Gonzost (Benicio Del Toro), kes rändavad Las Vegasesse, et veeta seal psühhedeelsete ainete saatel aega. Filmi tegevustik tiirlebki enamasti nende kahe kummaliste ja halenaljakate seikluste ümber Las Vegases, erinevates hotellitubades ja väljas, suuremas seltskonnaski.

Pisut David Lynchi ja Stanley Kubriku laadsed stseenid teevad Fear and Loathingust tõeliselt nauditava filmi. Kiidusõnu väärib ka näitlejavalik, sest peaosadesse valitud Benicio Del Toro ja eelkõige kameeleonmees Johnny Depp suudavad ideaalselt tuua välja karakterite pisut skisofreenilised ja üdini sürrealistlikud iseloomujooned. Sürrealismile aitavad kaasa ka pisut robustselt kujutatud "eriefektid" või "koletised", mida kohtab nii mõneski hallutsinatsioonidega seotud stseenis.


Kahtlemata üks videoteegi klassikutest ja absoluutsetest lemmikutest, kuid millegi pärast ei tõuse käsi viit punkti päris andma. Asi selles, et mingil kummalisel põhjusel ei õnnestunud mul umbes kolm esimest korda seda filmi täies pikkuses ära vaadata. Olgu selleks siis pikale veninud lõpp või mu enda püsimatus, on Fear and Loathing in Las Vegas vähemalt nelja punkti vääriline päris kindlasti.
Muudatus (09/09/09): 4 punkti?! F&L on siiski üks mu lemmikutest.

Dr. Gonzo: Let's give the boy a lift.
Raoul Duke: What? No. We can't stop here. This is bat country.

***

Raoul Duke: There's a uh, big machine in the sky, some kind of, I dunno, electric snake, coming straight at us.
Dr. Gonzo: Shoot it.
Raoul Duke: Not yet, I want to study its habits.

Superbad (2007)

Sõbra soovitusel sai vahelduseks vaadatud ka törts huumorit ameeriklaste moodi. Viimasel ajal ei kipugi enam selliseid komöödiaid vaatama, aga sel polnudki väga viga. Superbadi eeliseks teiste omasuguste seas on see, et tema peategelased on võrdlemisi sümpaatsed.

Kaks teismelist poissi, Seth (Jonah Hill) ja Evan (Michael Cera) teevad kõik, et tüdrukutele meeldida ja nii võtavad nad enda peale alkoholi varumise ülesande. Linateos kujutab nende eepilist seiklust mõninga irooniamaiguga, seda enam, et karakterid on lühidalt öeldes äpud, kes üritavad kõigest väest oma eluga hakkama saada. Aeg-ajalt meenutab film American Pied ja teisi taoliseid komöödiaid, kuid seegi võrdlus ei kannata kaua välja, sest Superbad on ometi naljakam ja olemuselt siiram. Evani tegelaskuju, kuid eelkõige Michael Cera osatäitmine selles rollis annab Superbadile palju malbema maigu ja tõenäoliselt teeb sellest parema filmi, kui ta oleks võinud olla. Michaelil tundub olevat ka oma nišš, kuidas ta tüüpsituatsioone lahendab ja see teeb temast meeldejääva näitleja (pikemas perspektiivis võib see muidugi ära tüüdata).


Kohati labasuse piiri kompivad naljastseenid tirivad aga Superbadi keskmist tublisti alla, seega ei saa anda rohkem, kui kolm punkti. Ehkki Superbad ei kuulu just väärtfilmide hulka, on ta piisavalt meelelahutuslik, et selle saatel aega surnuks lüüa.

Good Shopper Cashier: How old are you?
Seth: ...22.
Good Shopper Cashier: [looks skeptical for a second, then smiles] You certainly are! That'll be 80 dollars.
Seth: Oh! Okay!
[pulls money out of his sleeve]
Seth: Pssha! Thank you kindly! Will that do?
Good Shopper Cashier: [examines the bill: a crisp 80 dollar bill] It most certainly will! Thank you, Seth!
Seth: Hey, thank YOU!
[double high-fives cashier]

Flourish (2006)

Hea dialoogiga suhteliselt ajuvaba süžeega indie-film. Gabrielle on koduõpetaja, kes peab ühe õhtu oma õpilast, 16-aastast Lucyt, hoidma. Põhjus selles, et Lucy vanemad peavad minema salapärasele matusele (justnimelt...öösel). Kuid tohutus sündmustekeerises läheb Lucy kaduma ja leitakse hiljem avalikust basseinist uppununa. Kadunud on ka tema boyfriend Carter. Gaby on ainus tunnistaja, kes suudaks "pusletükid" kokku panna, kuid ainus probleem on see, et ta on hull. Selles hoolimata jutustab ta oma loo(paneb isegi prillid ette, et kaamera ees asjalikum välja näha), kus muu seas on oluline roll salapärasel ümbrikul, milles peitub justkui kogu loo lahendus. Inimesi röövitakse, otsitakse taga, leitakse, tapetakse ja lõpus minnakse koju. Kuid kas Gaby räägib oma loo piisavalt usutavalt?

Kui keegi on (peale minu) veel põline House MD vaataja, siis näitlejate seast tunneb ära Jennifer Morrisoni (Cameron, siin mängib peategelast Gabrielle'i) ja Jesse Spenceri (Chase, siin filmis karate-hull Eddie). Gossip Girls'i vaatajatele tuleb tuttav ette Lucyt mängiv Leighton Meester. Olin filmis positiivselt üllatunud ja kui kellelgi veel meeldivad naljakad absurdimüsteeriumid, siis film on just nendele. 4 punkti, sest lõpp jättis kuidagi kripeldama, muidu igati muhe film.

Gabrielle Winters: I lost the girl I was babysitting... technically, of course. But it doesn't really matter... I mean, fuck it, people lose their kids all the time, right?

***

Gabrielle Winters: See..logicalistically I can tell from your eyes that you're lying. How does that make you and Jesus feel?

***

Eddie Gator: Bridget! This towel is weird!

Pride & Prejudice (2005)

Alustuseks peab mainima, et see kord on mul kodutöö tehtud ja Jane Austeni raamatki läbi loetud, millel antud film ka põhineb. Erinevalt paljudest teistest linateostest, mis põhinevad mõnel trükitud teosel, teeb P&P (Uhkus ja eelarvamus) silmad ette kõikidele oma ajastu filmidele.

Kui raamat kirjeldab tegevustikku läbi Elizabethi silmade (ja aeg-ajalt on ridade vahelt tunda kirjaniku subjektiivset suhtumist oma teose tegelastesse), siis film annab tegevustikust ja oma tegelastest täiesti objektiivse ülevaate.

Pride & Prejudice'i tegevustik polegi niivõrd oluline, kui on seda tegelased ise ja nendevahelised suhted. Alustuseks Elizabethist, lühidalt Lizziest, kes erinevalt oma viiest õest ja emast (Brenda Blethyn) ei looda teha head partiid, vaid soovib leida tõelise ja väärilise armastuse. Lisaks sellele on Lizziel oma õdedest palju teravam mõistus ja tõsisem ellusuhtumine.


Kui Lizzie kohtub ballil kõrgest soost, rikka, nägusa, kuid pealtnäha uhke Mr. Darcyga (Matthew Macfadyen), siis näeb naine temas ainult seda viimast ja nii kujuneb mehest eelarvamus, mis saadab teda kui paha hais. Kõigest sellest hoolimata, on nende vahel aga kummaline side, mis paljastub iga kohtumise ja vaidlusstseeniga üha enam. See hoiab vaatajat tooli serval tegelastele kaasa elamas, kuni saabub grand finale stseeniga, kus Darcy ja Lizzie kohtuvad vihmas. Stsenograafiliselt ja näitlejatöö poolest üks parimaid hetki.


Näitlejatööst rääkides, sobis Keira Knightley Elizabethi rolli nagu valatult. Lizzie südikus ja teravmeelsus tulevad Keira näitlejatööst hästi välja ja loovad tõetruu pildi raamatu-Elizabethist, ehkki neid kahte ei tohiks võrrelda. Mr.Darcy seevastu on õiglaselt kujutatud kinnise inimesena ja Matthewi kehastus sellest karakterist loob temast tõeliselt armastusväärse tegelase ja kahtlemata ühe romantiliseima tegelase filmiajaloos.


Nagu antud linateoses veel küllalt häid elemente ei oleks, siis rikastavad Pride & Prejudice'i ka kinematograafia, maalilised stseenid ja stiilipuhas ajastutunnetus. Väärilise punkti paneb teosele taustamuusika, mis loob vajaliku meeleolu, ei domineeri liialt, kuid ometi kõlab see läbivalt kuskil alateadvuses. Pisteline forte kindlustab kananaha tekkimise, for sure.

Uhkus ja eelarvamus on kohustuslik vaatamine igale lootusetule romantikule ja eelkõige Jane Austeni loomingu austajaile. Soovitan aga vaadata kõigil.

[Mr. Darcy walks next to the piano]
Elizabeth Bennet: You mean to frighten me, Mr. Darcy, by coming in all your state to hear me, but I won't be alarmed even if your sister does play so well.
Mr. Darcy: I am well enough acquainted with you, Miss Elizabeth, to know that I can not alarm you, even should I wish it.

Harry Potter and the Half-Blood Prince - trailer

Väikese hilinemisega ka kuuenda Harry Potteri filmi trailer:

War of the Worlds (2005)

Olnud, nähtud, tehtud. Ei midagi originaalset, järjekordne film maailmalõpust.

War of the Worlds, nagu pealkirigi viitab, räägib kahe maailma vahelisest sõjast. Peategelane Ray Ferrier (Tom Cruise) tahab olla oma kahele lapsele "normaalne isa", samal ajal, kui tema eksnaine elab koos oma uue mehega. Juba vallandub klišeedelaviin. Ühel päeval juhtub aga midagi täiesti mõeldamatut ja ootamatut. Perekonna väikelinna ründavad maapinda istutatud tulnukate robot-kolmjalad, kes pööravad linna suurema vaevata pahupidi. Kui te nüüd arvate, et Ray asub maailmapäästmismissioonile (kui peategelane kaitseb oma perekonda siis see võrdub maailma päästmisega), siis te ei eksi. Ray peab nüüd kantseldama oma noort tütart Rachelit (Dakota Fanning) ja muretsema ühtlasi oma teismelise poja, Robbie (Justin Chatwin) heaolu üle, sest viimase sooviks on ühineda sõjaväega, et astuda vastu vaenulikele marslastele.

Kuna film põhineb H.G.Wellsi novellil, siis ilmselt jääb üle vaid ette heita seda, et Spielberg antud linateosega paremat tööd ei teinud. War of the Worlds on sünonüümiks kõigele hollywoodilikule ja ka näitlejavalik on alla igasugust arvestust. Muidugi on igati loogiline, et marslastega seotud filmis mängib saientoloogist Tom Cruise ja kangelase pisitütreks on ei keegi muu, kui Dakota Fanning (kes minu arvates on rohkem tulnukas, kui laps). Jääb üle vaid imestada, et War of the Worlds on kühveldanud kokku 12 võitu ja sealhulgas 3 oskari nominatsiooni.