aprill 24, 2009

The Happening (2008)

"The Happening", mis meenutab õigusega lugematuid filme, mis juba päevavalgust näinud, jutustab loo sellest, kuidas ühel päeval hakkavad inimestega juhtuma kummalised asjad, mille taga on kõigi arvates mõistagi terroristid. Kabuhirmus inimesed hakkavad linnadest evakueeruma, kuid kummaline katk levib kui kulutuli ja tundub, et sellest ei pääse mitte keegi.

"The Happeningi" puhul oli aga kõige iseäralikum näitlejate esirindesse valitud paar, Mark Wahlberg ja Zooey Deschanel, kellest viimane on pigem nime teinud indifilmide kategoorias. Mitte ainult pole tegu järjekordse Hollywoodi ulmefilmi kondikava külge aheldatud palaga, vaid film on isegi keskmisest meelelahutusest nõrgem ja linateost ei päästa Marki musklis torso, ega Zooey suured silmad. Kuigi tegu on kahe väga karismaatilise näitlejaga, tundub nende kahe kooslus kinolinal pingutatud ja ebaloomulikuna. Nõrgaks jäävad ka tegelastevahelised dialoogid, sündmuste areng ja puudub üleüldine ühtsus. Veelgi vähem usutavam on see, kuidas kaks peategelast (nimeliselt Elliot ja Alma) kummalise katku käest kogu aeg pääsevad ja nagu seriaalile "Lost" on viimasel ajal kombeks saanud, jäävad paljud küsimused vastuseta ja sinna punti kuulub ka neist kõige suurem: Miks?


Selguvate vihjete abil võib halva näitlejatöö ja puhtalt jooksmisele orienteerunud sündmustiku taga aimata õrna moraalinooti inimeste planeedivaenuliku eluviisi kohta, kuid seegi jääb kahvatuks ning aktuaalse teema täielik potentsiaal jääb seega kasutamata. Jääb lausa mulje, et režissöör Shyamalan tahtis teha uue filmi mingil teemal, kus juhtuks midagi kummalist ning nii sündiski "The Happening", mille nimi esindab sedasama abstraktsust, mida näeb terve 91 minuti jooksul.


Filmi püänt jääbki saabumata ning n-ö tõehetk on lükatud edasi epiloogi, mis jätab mulje, justkui tahtnuks Shyamalan kinolinal igasuguse motiivita mõrvata kümmekond inimest, sest kogu selle veresauna põhjus on sama jabur, kui kõik sellele eelnev. Kui tegelased ise toimunust aru ei saa, siis kuidas peaksid veel vaatajad seda mõistma.

aprill 19, 2009

Roman Holiday (1953)

Amelie vaimustusest haaratuna ei saanud ma lasta käest võimalust vaadata ka teise armastatud näitlejanna Audrey Hepburni filmi, 1953. aastal valminud Roman Holidayd. Kolme oskariga pärjatud film oli täpselt nii mõnus vaatamine, kui see leitavast pildimaterjalist välja paistab.

Esmapilgul võib Roman Holiday lugu meenutada kangesti tänapäeva Hollywoodi ainestikku, kus mängitakse erinevate muinasjutulike süžeedega: antud filmis on peategelane printsess Ann (Audrey Hepburn) tüdinenud oma kuninglikust elust ja ihkab midagi sootuks lihtsamat, olgu selleks siis Rooma linna külastamine. Ehkki teema võib tunduda leierdatud ja keskpärane, ei paistnud see filmis sugugi imala või kaugena, vaid vastupidi. Audrey energilisus ja nukulik välimus tegid sellest linateosest nauditava ja igati loogilise koosluse jutustatava looga. Olles tänapäeva tehnilistest võimalustest ära hellitatud, tekkis aeg-ajalt soov näha filmi värviliselt, et elada kaasa suvise Rooma külastamisele, kuid mõistagi lisab must-valge pilt filmile omamoodi sarmi.


Ära tuleks mainida ka Gregory Peck ajakirjaniku Joe Bradley nahas, kelle juhuslik randevuu printsessiga ei jää sugugi nii põgusaks, kui esmapilgul võiks Joe käitumisest välja lugeda. Need kaks karakterit ja muidugi ka näitlejat panid filmipildi energiast põlema, tekitades soovi mõned päevad isegi nendega koos Roomas veeta. Hoolimata möödunud aastakümnetest ja tõsiasjast, et tänapäeval tähendab huumor sootuks teistsuguseid dialooge, leidus naljakaid seiku enam kui küll. Komöödia pole aga ainus märksõna, mis iseloomustab seda viiekümnendate filmi: külge on poogitud ka tagasihoidlikumaid ja realistlikumaid hetki, mis toovad nii tegelased, kui ka vaataja muinasjutust tagasi maa peale. Seda aga eelkõige linateose lõpus, mis hoolimata üldisele naiivsele vaatenurgale lisab sootuks uue kihi kogu loole ja tõestab, et lugu ei pea alati lõppema mõttega "happily ever after".


Princess Ann: Is this the elevator?
Joe Bradley: This is my ROOM!

aprill 11, 2009

Le fabuleux destin d'Amélie Poulain (2001)

Amelie on midagi seletamatut, justkui nostalgiline mälestus kuskilt kaugest ajusopist või igihaljas soov reisist Pariisi pühapäevahommikuse tänavakohviku triibulise päevavarju alla kohvi jooma ja trühvleid sööma. Või mõlemat.

Jean-Pierre Jeuneti ja Guillaume Lauranti kirjutatud stsenaarium loob maagilise, ent igapäevase maailma, kus lapselikud soovid, elu pisiasjad ja Pariisi käegakatsutamatu sarm on ühendatud vaatemänguliseks tervikuks. Ehkki filmi peakangelaseks on üks tütarlaps, Amelie Poulain (Audrey Tautou), ei ole tegevustik sugugi koondunud selle naiivse, kuid äärmiselt heasüdamliku pariisitari ümber, sest tänu Amelie soovile aidata ennast ümbritsevaid inimesi, on loosse kaasatud kõik, kellega naine oma teel kohtub. Ehkki nii mõnegi tegelase ekraaniaeg jääb lühikeseks, teevad siinkohal stsenaristid selle töö, milles paljud on haledalt läbi kukkunud: kõrvaltegelasi tutvustatakse veenvalt ja humoorikalt, mille juures nimetab jutustaja iga isiku meelistegevuse (mullikile lõhkumisest kuni tööriistakarbi puhastamiseni välja). Nimetatud pisiasjad on piisavalt isiklikud, et nendega võiks samastuda iga inimene ja nii tekib side karakteri ja vaataja vahel suurema vaevata.


Audrey Tautou sobib Amelie rolli nagu valatult, püsides tihedalt kannul Guillaume kirjutatud leidlikel dialoogidel. Audrey nukulik välimus mängivad samuti kehastatud karakteri naiivse ja lapseliku iseloomu kasuks, tehes temast armastusväärse ja kahtlemata ühe meeldejäävama tegelase kõikidest vähemalt lähiajal nähtud filmidest.



Muinasjutulisele pildile annab palju juurde ka Bruno Delbonneli kinematograafia, mis esitab Amelie imelise saatuse võrdväärselt tema sisule: kuldsed ja küpsed värvitoonid annavad jutule juurde tema muinasjutuliku võlu ja unistava laadi. Yann Tierseni kirjutatud taustamuusika ei jää alla linateose eelmainitud koostisosadele, sest pildile külge poogitud idüllilist pariisielu meenutavad lood on kuulatavad ka ilma Amelie imelise saatuse jälgimiseta. Täieliku elamuse saamiseks tuleks aga film mõistagi koos pildiga vaadata.

aprill 10, 2009

Public Enemies - trailer #2

Peaaegu nagu aastal 2003, mil Orlando Bloomi ja Johnny Deppi ühine ekraaniaeg oli midagi fenomenaalset. Kahtlemata film, mis on väärt ootamist.


aprill 07, 2009

Up - trailer

Teine trailer Pixari peagi nähtavast ja mitteüllatavalt paljulubavast animafilmist Up.