Changeling (2008)

Tõsilugu? My god.

Clint Eastwoodi filmitegemisoskus ei peaks tulema just uudisena, kuid sellest hoolimata peab ära mainima, et film naisest, kes teeb kõik, et oma poeg tagasi saada, on lugu, mis on ekraanil saanud väärilise visuaali. Linateose headus ei tähendanud aga seda, et ma kinosaalist hea tujuga oleks lahkunud. "Changelingi" depressiivne lugu ja kinematograafia hallid toonid lõid suhteliselt morbiidse atmosfääri ja ei olnud enam palju vaja, et kaasata vaataja peategelase südamevalusse.


Tegevustik leiab aset 1920ndate lõpuaastatel. Loodud on vastav miljöö, ajastule kohase kõnepruugi ja jututeemadega. Selline piinlik täpsus tundub kohati isegi ülepingutatud, justkui oleks dialoogide kirjutamisel lahti löödud "1920s for dummies". Seevastu olid aeglaselt liikuvad punased trammid väga nunnu vaatepilt.

Angelina Jolie osa Christine Collinsi rollis oli küll täiesti uus vaatepilt kõikide nende naisheroiinide kõrval, keda Angie on kehastanud, kuid seda enam tuleb teda keerulise rolli eest kiita. Pole vast lihtne 90% filmist kehastada ahastavat ema, ilma et see tunduks võltsi ja ülemängituna. Nutmist ja kõõksumist oli küll palju, kuid kordagi ei tundunud see pingutatuna (küllap Angelina midagi ka lastekasvatamisest teab, köhh). Vastupidi, kahelda võis ainult algusstseenides, kus Christine veedab kodus aega oma poja Walteriga, keda ta -võib oletada, et ajastule omaselt- sportiks kutsub. Need lühikesed read välja arvatud, tegi Angelina puhta töö hullumeelsena paistva, kuid see-eest täiesti loomuliku käitumisega ema portreteerimisega. Ekraanil polnud näha ainult pisarad, vaid iga hoiak ja liigutus peegeldas tema piinu.

Kuna mu eelteadmised filmist piirdusid Angelina rolliga, siis oli meeldivaks üllatuseks kohata kõrvalosas ka John Malkovichi oma garanteeritud headuses. Malkovichi osa reverend Gustav Brieglebina (kusjuures sellise nimega meest saakski ainult tema mängida) tundus alguses ta kõnemaneeri pärast koomiline, kuid seda ei saa Johnile ette heita, sest see töötas ainult tema karakteri kasuks. Silma jäi ka Jeffrey Donovan kapten Jonesina, kes sobis oma rolli kui valatult: pisut maffialikku ja ühtlasi ajastukohast hõngu kandev "kurikael". Donovani kõrval figureerinud Michael Kelly (filmis detektiiv Lester Ybarra) ei jäänud samuti kaugelt maha. Temaga seoses meenub mulle filmist ülekuulamisstseen (vt pilti all), kus detektiiv jääb ennastunustavalt ja šokeeritult ülestunnistust kuulama ja unustab juba pikemat aega sigareti oma sõrmede vahel, misjärel tuhk aegluubis lauale kukub. See lähivõte on üks parimaid osi "Changelingi" kinematograafiast.


"Changeling" on aga film, mis vaatamise hetkel üllatab oma headusega, kuid ajapikku kaob ta mälust ja järele jäävad üksikud osad. Eastwood on ühtlasi lati juba nii kõrgele seadnud, et "Changeling" sellest kahjuks päris üle ei hüppa, kuid jätab siiski endast maha muljetavaldava märgi. Jutt sai edukalt ümber jutustatud, kuid kogu selle kõhtulöömismaratoni (aka masendushõngu) ei leidunud filmist sellist kõrgpunkti, mis lükanuks vaataja jalaga üle ääre (jah, nagu "this is Sparta" stseenis). Vaadatav linateos, seda kindlasti, kuid positiivseid emotsioone ei tasu oodata, sest näitlejatöö on piisavalt tasemel, et kurb lugu truult ette kanda.

Wanted (2008)

Wanted oli üle pika aja üks film, mis oli mind oma traileriga võlunud ning mille esilinastumist ma pikki silmi ootasin. Esilinastusele ma kahjuks ei jõudnud, aga parem hilja, kui mitte kunagi, eh? Tuleb endale tänulik olla, et nägin selle filmi ära suurel ekraanil, sest sellest tulenevalt oli kõike küllaldases koguses: actionit, huumorit, ilusaid inimesi, musklis kehi ja üle vindi keeratud võitlusstseene. Tõeline maiuspala silmadele ja meelele, ei puudunud lõpust püäntki ning algus ja lõpp olid ühendatud loogiliseks tervikuks. Kuna lavastaja oli Timur Bekmambetov, võrdlemisi tundmatu kuju tänapäeva filmimaailmas, siis tõi ta filmi ka rahvuslikud kiiksud ja ühendas selle kõige hollywoodilikuga. Näiteks on filmi toodud vene rahvusest mees, kes jagab teiste karakteritega Venemaalt kaasa toodud tarkusi ning samuti põrutab Angelina Jolie karakter ühel hetkel ladaga rongile järele (õigemini selle kõrval, sest masin võtab sisse ebareaalsed kiirused). Nii nagu ei häirinud Indiana Jonesi viimases episoodis peategelase pääsemine külmkapis, ei riivanud silma ka siinsed eriefektid nagu kuuli trajektoori painutamine või miski muu. Siiski pole head ilma halvata, sest kripeldama jäi loo filosoofia, kus kurikaelte saatuse otsustab kangastelg.

Süütukesest faunist (Narnia lood) pole siin filmis haisugi, sest McAvoy kehastub saatuslikuks palgamõrtsukaks, Angelina Jolie seevastu näitab neid külgi, milles ta hea on ja kehastab juba Mr. & Mrs. Smithis tuttavaks saanud üht maailma parimat kõrilõikajat. Ka Morgan Freeman on selles filmis, kui omades kingades, täites õpetlase, pisut justkui "ristiisalikku" rolli. See ekstreemsusteni viidud film on "must-see" kõigile, kes armastavad Matrixi ja muidu mõnusaid tooli äärel hoidvaid linateoseid.

Muudatus: Ennist unustasin täiesti mainida, et hetkel, kui taustal hakkas kõlama Nine Inch Nailsi "Every Day is Exactly the Same", olin ma müüdud. Pole midagi paremat, kui hea film hea muusika saatel.