Harry Potter and the Half-Blood Prince (2009)

Arvestatava Harry Potteri fännina (mitte küll nii tulise, mis mind magamiskoti ja telgiga Coca-Cola Plaza ette oleks ajanud) pidin enesestmõistetavalt sellegi osa eepilisest seeriast ära vaatama ja hiljem kohustuslikus korras nähtut eelmiste osadega võrdlema. Tulemus? 1:0 kuuenda osa kasuks.


Harry Potteri nimest pole tõenäoliselt kuulnud vaid isikud, kes on veetnud viimased 10 aastat kivi all elades, või sündinud siia ilma eile. Kuues osa, mille režissööriks on viiendagi osa valmis meisterdanud David Yates, süveneb eelkõige Harry Potteri ja ta sõprade suhetesse ja hingeellu, tuues aeg-ajalt mängu kurikaelu esindavad Surmasööjad ja sünged meenutused minevikust. Kuigi lugu jätkub palju tumedamate nootidega, on selles osas põhikurjam Voldemort esindatud vaid tegelaste mälestustes. See nimetatud melanhoolia ongi antud episoodi võtmeelement, mis defineerib nii sündmustiku arengu, kui ka kulminatsiooni.


Kuna Potteri lugu jätkub ühe katkematu jadana, siis peegeldab seda ka filmi ülesehitus, hüpates tihti ühelt sündmuselt teisele, raiskamata aega niigi tuttavate tegelaste tutvustamisega. Ning ehkki nii viies, kui kuues osa valmisid Yatesi käe all, ühendab neid kahte vaid sama näitlejaskond ja tuttavad sündmuspaigad. Mis puudutab eelmainitud meeleolu, atmosfääri ja kõike muud emotsionaalset, kuulub Half-Blood Prince'i nimeline järg hoopis teise ooperisse, mille dirigendiks on hoopistükis kinematograaf Bruno Delbonnel.


Bruno Delbonnel on vastutav kõige selle eest, mis kuulub silmakommi kategooriasse: ta puhub elu sisse igasse stseeni, valides justkui maalikunstnikuna paletilt meeleoluga ühtiva värvitooni, mille tulemus ei meenuta sugugi mitte mõnda lasteraamatu illustratsiooni. Tulemus on palju tõsiseltvõetavam, kui näiteks Potteri esimesed osad, kus verinoori näitlejaid saatis lihtsameelne sündmustik. Lühidalt kirjeldades kubiseb HPB dramaatilistest lähivõtetest, kullakarva naljastseenidest ja melanhoolilisest näitlemisest.


Näitlemisest rääkides, jäid taaskord silma pigem kõrvalosatäitjad, kui pidevad ekraanivallutajad. Alles teist korda kinolina hõivanud Frank Dillane sobis teismelise Tom Riddle'i rolli nagu valatult. Tema külm ja kaalutletud hoiak ühes enesekindlusest nõretava hääletooniga lõid pildi täpselt sellisest Riddle'ist ehk Voldemortist, nagu ma teda parema fantaasiarikkuse juures oleks ette kujutanud. On raske viia kokku näitleja kogenematust ja ekraanil nähtud osatäitmist. Frank Dillane'i sooviks näha kätt proovimas ka teistsuguste rollidega. Vanadest tegijatest pugesid naha alla Alan Rickmani portreteeritud Severus Snape (kuid siinkohal teeb oma töö ka raamatu-Snape) ning sageli Emma Watsoni ja Daniel Radcliffe'i varju jäänud Rupert Grint naljamehe Ronina. Radcliffe'i ja Watsoni fenomenidest polegi ma varem aru saanud, nende puhul on tegu täiesti keskpärase näitlemisega, kui need kaks parasjagu näo krimpsutamise ja kulmu kortsutamisega ei tegele.


Kiidusõnu väärib ka õelat koolivenda Draco Malfoyd kehastanud Tom Felton, kel õnnestus sammu pidada Rowlingu kirjutatud pisut hüsteerilise, ent kavala Dracoga. Feltoni krooniline ninakirtsutamine ei kuulunud just geniaalsete võtete edetabelisse, kuid sellest hoolimata kuulusid Tomilegi oma hiilgehetked (kraanikausi ääres nutmine oli ju täitsa usutav). Usutavana mõjus ka professor Horace Slughorn (Jim Broadbent), nähtavasti pole mees asjata tituleeritud üheks Suurbritannia mitmekülgseimaks näitlejaks.


Kuigi Michael Gamboni näitlejatöö üle nurisemine oleks liialt ülekohtune, tundus mulle siiski, et Dumbledore'ina jäi seos raamatu- ja filmitegelase vahel kaugeks. Puudus seesama huumorisoon ja rahulikkus, mille järgi on nimetatud karakter kõige paremini tuntud ning millega tuli ehk paremini toime kahes esimeses osas figureerinud Richard Harris. Ainuüksi tema väljanägemine oli veenvam, kui Gamboni kinniseotud habe.


Sellise kiidulaulu järel saab vaid küsida, miks teenis Harry viie asemel vaid neli punkti. Kõik oli justkui paigas: näitlejad on kasvanud koos filmiga, stsenaarium oli nii terviklik, kui seitsmeosaline jutustus seda võimaldab, palju kiidetud kinematograafia oli paigas ning kõik vajalikud elemendid tundusid olevat esindatud. Siiski, ei saa mööda vaadata filmi kaasatud suurtest muudatustest, eelkõige aga originaalist erinevast algusest. Varasemate osade puhul pole eelarve ja aja piiratuse tõttu tehtud muutused mind väga häirinud, kuid selles osas torkasid nii puudujäägid, kui ka improvisatoorsed stseenid liialt hästi silma. Nii mõnigi hea seik oli filmist välja jäänud, kuigi lõppude lõpuks tegid esindatud stseenid needki puudujäägid tasa.


Kes varemgi Harry Potteri tegevustega end kursis on hoidnud, peaks seda tegema nüüdki. See film toob kõige värvikamalt välja niigi armastatud tegelaste erinevad iseloomujooned, süvenedes karakterite arengusse enam, kui ükski varasematest osadest. HPB on peamiselt pühendunud tegelaste eneseotsimisele ja teineteiseleidmisele. Fännid vaatavad filmi niikuinii, teistel on viimane aeg bandwagonile hüpata ja vähemalt seegi film ära vaadata.

Eastern Promises (2007)

Oma ala meistri David Cronenbergi "Eastern Promises" on elav näide režissööri oskusest luua köitvaid ja visuaalselt poeetilisi teoseid, võttes seekord aluseks suhteliselt lihtsakoelise loo hallis Londonis resideeruvast vene maffiaperekonnast.

Ainuüksi filmi süžee kirjeldamiseks on raske leida sõnu ja alguspunkti. Loo epiloog saab jõulise avalöögi juba eos. Londoni tüüpiline hall ilm loob ideaalse, ent masendava atmosfääri kõigele järgnevale: väiksesse "nurgapoodi" siseneb lapseootel ukrainlanna, kelle haiglane väljanägemine annab aimdust saabuvast halvast. Tüdruku elu Londonis pole talle just armuline olnud, seega jääb noorukist järgi vaid laps ja lääne lootusi täis päevik, mis kannab ennas ühtlasi karmi tõde Tatiana-nimelise tüdruku saatuse kohta.

Muidugi leiab päevik peagi endale lugeja, Londoni haiglas Tatiana lapse eest hoolitsenud Anna (Naomi Watts), kes sukeldub eneseteadmata vene maffiaperekonna mustadesse tegudesse. Perekonna pea ja kohaliku restorani omanik Semyon (Armin Mueller-Stahl) teeb päeviku väljailmumisel kõik, et tõde päevavalguse eest varjata. Käepikendustena kasutab ta oma tasakaalutut poega Kirilli (Vincent Cassel) ja tema lähedast sõpra ning ühtlasi maffia isiklikku sohvrit Nikolaid (Viggo Mortensen). Viimane nimetatudest on aga kõikidest karakteritest silmatorkavaim ja just temaga ristub Anna tee kõige tihedamini.


Kaasnäitlejate kõrval oli Viggo roll külma ja kaalutleva Nikolaina täielik meistriteos. Ehkki Viggo karakter ei esindanud filmis eriti laia emotsioonidespektrit, kiirgas näitleja kehastatud tegelaskujust alati teatud karismaatilisust, suhteliselt harvaesinev iseloomuomadus laibakoristajate seas. Ükskõik, kas Nikolai pidas ekraanilinal parasjagu tooret võitlust kahe relvastatud mehega, või kustutas hoopiski hõõguva sigareti oma keelel, kukkus kõik välja sundimatu ja meisterlikuna, pannes täielikult unustama mehe varasema rolli rüütelliku ja armastusväärse Aragornina. Oma läbipaistmatute päikseprillide, jäiga kehahoiaku ja üle pea kammitud juustega tekib mulje läbimurdmatust pealiskoorest, mille lõhkumine näib võimatu. Kuid ometi see nii ei ole.


Just Mortenseni intrigeeriv ümberkehastus on siinkohal element, mis paneb terve tüki justkui metronoomi järgi tuksuma. Kui Cronenbergi ja kinematograaf Suschitzky ülesanne on luua stabiilselt sünge meeleolu, siis karakterite ülesandeks on tuua sel foonil esile kontrast. See ei tähenda muidugi ülevoolavat rõõmsameelsust, vaid hoopiski jõulist hoiakut ühes meeldejääva näitlejatööga. "Eastern Promises" pakub jooksvalt mõlemat, valades vaataja üle õuduse, kaastunde, põnevuse ja samaaegselt kurbusega, nagu lakkamatu vihm Londoni hallidel tänavatel.


Mortenseni kolleege varjutav etteaste on aga piisav, et panna unustama "kõrvalosaliste" raske töö, või mis hullem, tekitada illusiooni, et autojuhi tegelaskuju kõrval figureerinud karakterite kehastajad on lihtsad amatöörid. Kuid selles on eelkõige süüdi ebastabiilse närvikavaga tegelaskujud: Naomi Wattsi üliemotsionaalne haiglaõde ja Vincent Casseli alkoholilembeline Kirill söödavad ette piisavalt materjali, millest pigistada välja enam emotsionaalsust, kui seda Viggo Mortensenile mõeldud mänguruumis ehk võimalik.

Varem mainitud võitlusstseen oli taaskord näide Cronenbergi stiilitunnetusest, tuues näitlejate "maadlemise" ekraanile oma kõige ehedamas valguses - Nikolai võitlusvahenditeks vaid paljad käed ja aukartustäratavad tätoveeringud katmas ta keha. Läbi ekraani võib justkui üleloomulikult tunnetada näitlejate valusaid hoope ja kuuma vere voolamist külmadele põrandaplaatidele. Teine märkimisväärne stseen illustreerimaks režissööri ausat ja otsekohest meelt leiab aset juba suhteliselt alguses, kui selle asemel, et anda vaatajale üksikuid vihjeid toimuvast, näidatakse asetleidvat protseduuri kompleksivabalt ja keerutamata.

Kui millegi üle nuriseda, siis on selleks taaskord vene aktsendi ülevoolav kasutamine, mille kõrval kõlasid üksikud venekeelsed dialoogid aga vägagi viisakalt. Samuti tundusid inglaste ja venelaste kultuurilised erinevused tihtipeale ülepingutatud ja liialt lakoonilised, et luua usutavat pilti nende kahe maailma kooseksisteerimisest. Muidugi on raske öelda, milline näeks välja adekvaatne vene maffia peakorter keset Londoni linnatänavat.

Filmi lõpp, mis kestab vaid mõne sekundi ja on ilmselt tõeline maiuspala mõnele minimalismi-gurmaanile, sobib antud loosse kui valatult, ehkki eos ei oleks ise sellise lahenduse peale osanud tullagi.

El orfanato (2007)

See omanäoline jutustus on esmapilgul võtnud omaks mitmed teistele tuntud filmidele omased elemendid. Nii 2001. aastal valminud "The Others", kui ka "The Orphanage" uurivad elu ja surma (hilisemal selgumisel) õhkõrna piiri. Kuigi filmis leidub mitmeid adrenaliinitootvaid momente, ei ole tegu pelgalt õudusfilmiga: paljuski loo külmavärinaidtekitavaid elemente pärineb hoopis ainestiku kurbadest nootidest. Tuntumatest nimedest mängib siin ilmselt suuremat rolli Guillermo Del Toro, kelle aasta varem kirjutatud "El laberinto del fauno" viis koju koguni kolm kuldmehikest. Nimetatud film on oluline ka seetõttu, et nii mõnigi kinematograafiline võte ja tekitatud atmosfäär on pärit just sellest linateosest. Mainimist väärivad ka filmi avatiitrid, milles kasutatud paberi rebimine on ilmselgelt inspireeritud disaineri Saul Bassi tööst samuti ühele müsteeriumihõngulisele filmile.


Sarnaselt paljude teiste õudusfilmidega, leiab seegi lugu oma stardipunkti sellega, kuidas pere kolib uude majja elama, milles varitsevaid kummalisi juhtumisi ei oska keegi ette näha: tõsi küll, loo peategelane Laura (Belen Rueda), kes asub majja elama oma noore pojaga, oli kunagi isegi üks orbudest, kuid tänu õnnelikule pääsemisele jäi tal paljugi nägemata. Laura poeg Simon on see-eest üles kasvanud hoopis teistes tingimustes, kuid iroonilisel kombel üksikum, kui tema ema sama noorena. Nii seltsib Simon tihtipeale justkui omaenda väljamõeldud maailmas, kus ainsateks kaaslasteks on tema "nähtamatud sõbrad".


Hirmu ei ärata film mitte aeg-ajalt nurga tagant välja hüppavate pööretega, vaid tasa ja targu kogu jutustust lahti harutavate leidudega, mis ajaga üha enam pinget kogudes kulmineerub kuklakarvu turritavate stseenidega, mis jäävad kunstlikust hirmutekitamisest väga kaugele. Irooniliselt on just see lugu, mis võtab tõsisemalt narratiivi, mitte laipade arvu või arvutiga oskuslikult välja vormitud kurikaelte näitamist, hirmutekitavam, kui eelnevalt ülesloetud tegurid kõik kokku.


Näitlejatöö kohta on seekord keeruline midagi öelda ja ilmselt pole ma piisavalt pädev arvustaja, et hispaanlaste temperamenti sügavuti lahata. Samas saab Laura tegelaskuju kehastanud Beleni kohta lausuda vaid kiidusõnu, sest filmi kandva rolli ja jutu selgrooks olemisega sai naine hakkama pea mängleva kergusega: peavalu ei valmistanud ka finaalis jalust rabav hullumeelsus, mille tagamaad peab iga vaataja ise välja selgitama.


Ehkki mitte nii särav teos, kui "Paani labürint", on "El orfanato" siiski teerajajaks lugematudele teistele omasugustele, sest tänapäeva laia massi õudusfilmi maitsega see lugu väga võrdlust ei kannata.

Angels & Demons (2009)

Film sai iseenesest juba mõned nädalad tagasi vaadatud, aga ometi ei osanud selle kohta siia midagi tarka kirja panna. Ei tekitanud päris selliseid emotsioone nagu kinosaali sisenedes lootsin.

Tegu siis sümboliuurija Robert Langdoni järjekordsete "seiklustega". Mees peab koos oma veetleva kaaslase Vittoriaga lahendama väidetavalt naasnud Illuminaatide mõistatuse, et vältida katoliku kiriku allakäiku. Et ikka segadust piisavalt oleks, toimuvad samal ajal paavsti valimised ja see teeb Roberti niigi raske elu veelgi raskemaks. Aega on vähe ja teha on palju ja filmi jooksul selgub nii mõnigi huvitav tõsiasi.

Üldiselt ei tekitanud film eriti mingit tugevat emotsiooni, pidevalt mingi sagimine käis ja vahepeal oli segadust oi kui palju. Ei teagi, kas asi on minus, aga asi kiskus vahepeal päris absurdseks ära. Üks hea asi filmis siiski on: Ewan McGregor. Mees tegi minumeelest päris hea rolli camerlengo kehastamisega.



Film oli siiski parem, kui Da Vinci Code - Ron Howard on oma tööga täitsa hästi hakkama saanud. Nendele, kes loodavad raamatuga üks-ühele filmi, valmistab see linateos kindlasti pettumuse. Kohati on asjad päris teistmoodi, aga täpselt raamatu järgi tehes ei tuleks asjast vast midagi head välja.Ajaviiteks sobib küll.

2001: A Space Odyssey (1968)

Iga isik, kes on näinud vähemalt ühte Kubricku teost, teab enam-vähem, mida teistest töödest oodata. Režissööri käekiri on tuntav selleski filmis, küll mille elementide kirjeldamiseks jääb mul sõnaosavusest vajaka.


Kosmose odüsseia on provokatiivne lugu inimkonna arengust ja selle keerulisest süsteemist, mille mõistmise teeb ehk veelgi filosoofilisemaks just see visuaalselt ja heliliselt rikas jutustus. Loo järgi, mis saab alguse tööriista kasutama õppivatest ahvilistest, on viimase läbimurdes süüdi hoopis mingi kolmas jõud: deus ex machina. Selle kehastuseks ilmub ühel päeval justkui eikusagilt jumalike vormidega monoliidist risttahukas, mis näeb välja pigem kui mingi arvutigraafika abil tekitatud objekt, kui keset robustsena mõjuvat loodust reaalselt kõrguv obelisk.


Lugu teeb suure ajahüppe ja sündmustik areneb edasi varase 70ndate maigulises tänapäevas, aastal 2001. N-ö teaduslikud saavutused mõjuvad ekraanilt pisut võõratena ja siiski kohmakatena, kuid tundes ära Kubrickule iseloomulikud võtted, mõjuvad need aspektid filmist vaid plusspunktidena: seda enam, et iroonia inimkonna tippsaavutuste ja millegi täiesti mõistmatu nagu eelmainitud monoliitkamaka vahel on heaks näiteks sellest, kui vähe me tegelikult kõigest teame.


Seda müsteeriumit saadetakse uurima Dr. Dave Bowman (Keir Dullea) ühes Frank Poole (Gary Lockwood) ning üliintelligentse ja tervet operatsioonisüsteemi juhtiva arvuti HALiga. Nende eepilist reisi läbi kosmose liigendavad ajatu meloodiaga kaadrid otseses mõttes ebamaisest visuaalist ja enam-mitte-eriti-võõralt aeglaselt voolav kinematograafia. Kuigi Dave Bowmani n-ö avastus lõpus jätab otsad pehmelt öeldes lahti, on just see sürrealism osa linateosest, mis intrigeerib ehk kõige rohkem. Kubrickul endal on selle kohta seletus olemas, kuid õhutab siiski filmi näinud inimesi leidma loole oma tõlgendusi. Kuidas iganes tõlgendada kosmoses hõljuvat loodet, kohtumist iseendaga ja hiiglaslikku monoliiti voodi jalutsis on päris kindel see, et tegelikult ei tea mitte keegi ikka mitte midagi. Võib oletada, et sel hetkel, kui Bowman leidis, mille otsis, toimus tööriista kasutuselevõtmisega sarnane läbimurre, kuid lõppude lõpuks jääb see kõigi enda otsustada.

The Happening (2008)

"The Happening", mis meenutab õigusega lugematuid filme, mis juba päevavalgust näinud, jutustab loo sellest, kuidas ühel päeval hakkavad inimestega juhtuma kummalised asjad, mille taga on kõigi arvates mõistagi terroristid. Kabuhirmus inimesed hakkavad linnadest evakueeruma, kuid kummaline katk levib kui kulutuli ja tundub, et sellest ei pääse mitte keegi.

"The Happeningi" puhul oli aga kõige iseäralikum näitlejate esirindesse valitud paar, Mark Wahlberg ja Zooey Deschanel, kellest viimane on pigem nime teinud indifilmide kategoorias. Mitte ainult pole tegu järjekordse Hollywoodi ulmefilmi kondikava külge aheldatud palaga, vaid film on isegi keskmisest meelelahutusest nõrgem ja linateost ei päästa Marki musklis torso, ega Zooey suured silmad. Kuigi tegu on kahe väga karismaatilise näitlejaga, tundub nende kahe kooslus kinolinal pingutatud ja ebaloomulikuna. Nõrgaks jäävad ka tegelastevahelised dialoogid, sündmuste areng ja puudub üleüldine ühtsus. Veelgi vähem usutavam on see, kuidas kaks peategelast (nimeliselt Elliot ja Alma) kummalise katku käest kogu aeg pääsevad ja nagu seriaalile "Lost" on viimasel ajal kombeks saanud, jäävad paljud küsimused vastuseta ja sinna punti kuulub ka neist kõige suurem: Miks?


Selguvate vihjete abil võib halva näitlejatöö ja puhtalt jooksmisele orienteerunud sündmustiku taga aimata õrna moraalinooti inimeste planeedivaenuliku eluviisi kohta, kuid seegi jääb kahvatuks ning aktuaalse teema täielik potentsiaal jääb seega kasutamata. Jääb lausa mulje, et režissöör Shyamalan tahtis teha uue filmi mingil teemal, kus juhtuks midagi kummalist ning nii sündiski "The Happening", mille nimi esindab sedasama abstraktsust, mida näeb terve 91 minuti jooksul.


Filmi püänt jääbki saabumata ning n-ö tõehetk on lükatud edasi epiloogi, mis jätab mulje, justkui tahtnuks Shyamalan kinolinal igasuguse motiivita mõrvata kümmekond inimest, sest kogu selle veresauna põhjus on sama jabur, kui kõik sellele eelnev. Kui tegelased ise toimunust aru ei saa, siis kuidas peaksid veel vaatajad seda mõistma.

Bunny Lake Is Missing (1965)

Otto Premingeri "Bunny Lake Is Missing" on Evelyn Piperi romaanil põhinev lugu, mis juba eos meenutab 2000nda aasta filme "The Forgotten" ja "Flightplan". Võrdlus on mõistagi ülekohtune, sest Piperi lugu on serveeritud palju kompleksemal moel, kui see alguses välja võib paista.

Kindlasti tuleb ära mainida legendaarse ja omanäolisema graafilise disaineri Saul Bassi kätetöö, milleks on kahtlemata leidlik lahendus algustiitritele (mida võib alt poolt kaeda) ja üks minu lemmikutest filmiplakatitest, millest peegelduvat stiili on tänapäeval korduvalt üritatud jäljendada.


Kahjuks pühiti Bunny Lake'ilt tolm alles siis, kui Joe Carnahan ("Pride & Glory") otsustas sellest remake'i teha (veel pole see juhtunud). Seletades lahti aga võrdluse "Flightplani" ja "The Forgotteniga", on siingi tegu looga, kus ühel päeval läheb kaduma laps, keda Bunny (nii on tüdruku nimi) ema Ann Lake (Carol Lynley) asub koos venna Stepheniga (Keir Dullea) otsima. Ülesanne ei ole just lihtsate killast, sest tüdrukust poleks keegi justkui kuulnudki. Kas tegu on vandenõuga või on lapse ema hull? Sellele küsimusele saab vastuse alles filmi lõpusirgel, mis on ühtlasi linateose juures üks parimaid osi. See ühendab psühholoogilise näitemängu kaasahaarava looga ja korraks meenub lapsepõlv, kus peitusemängu ja tagaajamisega kaasnes endalgi kättesaamise kartuses närvikõdi.


Ehkki lõpplahendus oli mõnevõrra üllatav, ei tee see tasa "Bunny Lake'i" seletamatult aeglast tempot ja Keiri ning Caroli liialt puist ja mehaanilist näitlemisstiili. Samas filmi üleüldisele kõledusele koos seda võimendanud taustamuusika ja võttekohtadega töötas see mingil määral kaasa ja hoolimata üksikutest kohmakatest üleminekutest oli üldmulje omamoodi värskendav.



Saul Bassi algustriitrid:

Doubt (2008)

Ühe mehe show "Doubt", sedapuhku John Patrick Shanley näitemängul põhinev draama, mille tõi ta ise ka kinolinale, jutustab 60ndate aastate katoliku koolist, kuid eelkõige eesriidest, mis varjutab preester Flynni tegemisi.

Kuna linateos keerleb suuresti õe Aloysius Beauvieri (Meryl Streep) vaevava kahtluse ümber isa Flynni (Philip Seymour Hoffman) suhtes, siis on keeruline midagi enamat öelda, sest iga järgmine sõna võib filmi kohta liiga palju reeta. Filmi religioosset ainestikku ei tasu aga peljata, sest tegu pole päris "Seitsmenda taeva" tüüpi teosega ja vaatajalt oodatakse eelkõige erapooletut suhtumist kogu teemasse.

Meryl Streep esines taaskord oma garanteeritud headuses, mis ühest küljest ei pruugi alati naise kasuks mängida: tema professionaalsust ja pühendumust sedavõrd tugevat naist kujutavas rollis võidaks mitte hinnata (sel ajal, kui eelmainitud Anne Hathaway tegi samaväärse, kuid tema natuurile täiesti teistsuguse rolli). Õnneks ei pea aga selle pärast muretsema, sest oskari nominatsioon on legendil juba tagataskus.


"Doubt" on külvatud üle mitmete intensiivsete stseenide ja dialoogidega, tehes pealtnäha rahulikust tükist (leiab tegevustik aset ju siiski katoliiklikus koolis) raevuka tornaado. Tornaadodest rääkides, oli nii mitmelgi korral mängu toodud tugev tuul, mis äratas tähelepanu ühes kindlas, lehti lennutavas stseenis Streepiga. Tuule tähtsus tundus filmis suurt rolli mängivat, seega ei saanud ma vastu panna soovile tuulega seotud sümbolismi veidi lähemalt uurida. Sattusin peale huvitavale tõsiasjale, mis räägib, et "tõe otsimisel tekib spirituaalne vaakum, mis avab tee Püha Vaimuni, mis on nagu liikuv tuul su elus".


Lisaks tuulega seotud sümbolismile, on filmi puistatud paar teistki mõtlemapanevat detaili. Ühes stseenis vaatavad tegelased mõtlikult eemal paistvat ronka, keda tihtipeale seostatakse paganliku sümboliga või näiteks ettekuulutusega. Leidub ka kolmas, veelgi tugevam lilledega seotud sümbol, millest rääkimine reedaks aga liiga palju.

Tulles tagasi Meryli suurepärase, usutava ja äärmiselt tugeva rolli juurde, ei saa mainimata jätta ka teisi suurepäraseid rolle nagu Amy Adamsi osa õe Jamesi nahas ja Brendan Flynni mänginud Philip Seymour Hoffman, kes suutis kehastada äärmiselt vastumeelset isikut kõikide oma pahedega. Kontrast nunnade ja preestri vahel tuleb eriti värvikalt esile öhtusöögi stseenides, kus on vastandatud surmvaikuses istuvad nunnad ja laaberdavad, elust mõnu tundvad preestrid. Oskarile nomineeritud ja koolipoisi ema proua Millerit mänginud Viola Davis ei jätnud mulle nii sügavat muljet, kuid võimalik, et see oli põhjustatud Streepi veelgi säravamast osatäitmisest.

Shanley detailitunnetus paistab hästi välja stseenis, kus peategelased peavad aru õe Beauvieri kabinetis ja eelmainitu võistleb isa Flynniga oma istekoha pärast. Kohe, kui üks oli oma koha meelevaldselt loovutanud, andis ta ka ära oma sõnaõiguse ja võimu. See pole vaatajale ette söödetud liiga ilmselgelt, küll aga võib pidevalt tajuda õhus olevat elektrit.

Kõik ühendus tervikuks finaalstseenis, mis oli nii mah-la-kas, et seda võiks pidada ka kogu teose parimaks osaks. Mitte ainult ei pakkunud see palju mõtteainet, vaid oli ka tagasivaadates loogiline koondumispunkt arvestades kõike toimunut.

Father Flynn: Where is your compassion?
Sister Aloysius: Nowhere you can get at it.

The Midnight Meat Train (2008)

Pettumus. Ei teagi, kust IMDb selle imepärase 6.6 reitingu välja on võlunud, sest minumeelest ei olnud see isegi mitte viite väärt.

Tegu siis järjekordse slaughtermuuviga, kus verd lendab kahte lehte ja halastamine ei tule kellelegi mõttesse. Fotograaf Leo satub juhuslikult peale seeriamõrvar Mahogany'le, kes on päeva-ajal lihunik ja ütleme nii, et mehele meeldib tööd koju kaasa võtta. Igatahes, Leo kahtlustab, et härra lihunik saadab öösiti rongis koletuid tegusid korda, aga nagu ikka sellistes filmides kombeks, ei saa ta seda kuidagi tõestada ja nii ehk nii keegi ei usu teda. Ainus võimalus on ise rongi peale istuda ja kõik kaamerafilmile jäädvustada.

Mahogany rollis on Vinnie Jones, kes on siiani üldiselt päris häid rolle teinud (eesotsas "Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne"), kuid seekord ei suutnud isegi tema filmi päästa. Kogu film oli lihtsalt nõrk. Ei saanud aru, et mis kogu selle laipade sorteerimise point oli ja miks Mahogany'l need veidrad asjad naha peal kasvasid? Ja miks ta neid kogus? Mida rohkem lõpu poole, seda ajuvabamaks film läks. Isegi veri nägi piisavalt fake välja, et filmi vastu huvi kaotada.

Kõige kiftim osa filmist oli see, kuidas Mahogany rongis ja rongijaamas oma "vallatu instrumendikotiga" istus. Muu oli ausaltöeldes puhas ajaraisk. Ei ploti, ei näitlejatööd.

Changeling (2008)

Tõsilugu? My god.

Clint Eastwoodi filmitegemisoskus ei peaks tulema just uudisena, kuid sellest hoolimata peab ära mainima, et film naisest, kes teeb kõik, et oma poeg tagasi saada, on lugu, mis on ekraanil saanud väärilise visuaali. Linateose headus ei tähendanud aga seda, et ma kinosaalist hea tujuga oleks lahkunud. "Changelingi" depressiivne lugu ja kinematograafia hallid toonid lõid suhteliselt morbiidse atmosfääri ja ei olnud enam palju vaja, et kaasata vaataja peategelase südamevalusse.


Tegevustik leiab aset 1920ndate lõpuaastatel. Loodud on vastav miljöö, ajastule kohase kõnepruugi ja jututeemadega. Selline piinlik täpsus tundub kohati isegi ülepingutatud, justkui oleks dialoogide kirjutamisel lahti löödud "1920s for dummies". Seevastu olid aeglaselt liikuvad punased trammid väga nunnu vaatepilt.

Angelina Jolie osa Christine Collinsi rollis oli küll täiesti uus vaatepilt kõikide nende naisheroiinide kõrval, keda Angie on kehastanud, kuid seda enam tuleb teda keerulise rolli eest kiita. Pole vast lihtne 90% filmist kehastada ahastavat ema, ilma et see tunduks võltsi ja ülemängituna. Nutmist ja kõõksumist oli küll palju, kuid kordagi ei tundunud see pingutatuna (küllap Angelina midagi ka lastekasvatamisest teab, köhh). Vastupidi, kahelda võis ainult algusstseenides, kus Christine veedab kodus aega oma poja Walteriga, keda ta -võib oletada, et ajastule omaselt- sportiks kutsub. Need lühikesed read välja arvatud, tegi Angelina puhta töö hullumeelsena paistva, kuid see-eest täiesti loomuliku käitumisega ema portreteerimisega. Ekraanil polnud näha ainult pisarad, vaid iga hoiak ja liigutus peegeldas tema piinu.

Kuna mu eelteadmised filmist piirdusid Angelina rolliga, siis oli meeldivaks üllatuseks kohata kõrvalosas ka John Malkovichi oma garanteeritud headuses. Malkovichi osa reverend Gustav Brieglebina (kusjuures sellise nimega meest saakski ainult tema mängida) tundus alguses ta kõnemaneeri pärast koomiline, kuid seda ei saa Johnile ette heita, sest see töötas ainult tema karakteri kasuks. Silma jäi ka Jeffrey Donovan kapten Jonesina, kes sobis oma rolli kui valatult: pisut maffialikku ja ühtlasi ajastukohast hõngu kandev "kurikael". Donovani kõrval figureerinud Michael Kelly (filmis detektiiv Lester Ybarra) ei jäänud samuti kaugelt maha. Temaga seoses meenub mulle filmist ülekuulamisstseen (vt pilti all), kus detektiiv jääb ennastunustavalt ja šokeeritult ülestunnistust kuulama ja unustab juba pikemat aega sigareti oma sõrmede vahel, misjärel tuhk aegluubis lauale kukub. See lähivõte on üks parimaid osi "Changelingi" kinematograafiast.


"Changeling" on aga film, mis vaatamise hetkel üllatab oma headusega, kuid ajapikku kaob ta mälust ja järele jäävad üksikud osad. Eastwood on ühtlasi lati juba nii kõrgele seadnud, et "Changeling" sellest kahjuks päris üle ei hüppa, kuid jätab siiski endast maha muljetavaldava märgi. Jutt sai edukalt ümber jutustatud, kuid kogu selle kõhtulöömismaratoni (aka masendushõngu) ei leidunud filmist sellist kõrgpunkti, mis lükanuks vaataja jalaga üle ääre (jah, nagu "this is Sparta" stseenis). Vaadatav linateos, seda kindlasti, kuid positiivseid emotsioone ei tasu oodata, sest näitlejatöö on piisavalt tasemel, et kurb lugu truult ette kanda.

The Saw (2004)

Film, mis ilmselt ei vaja tutvustamist. Sai hiljuti teine jälle ära vaadatud ja mõtlesin, et kannan ta siis Filmisilma arhiivi ka sisse. Minu arvates üks kõige mõjuvamaid ja paremaid Sae filme, ilmselt asi selles, et tegu siiski esimese filmiga. Liigitaks isegi klassikate alla. Mäletan, et kui seda esimest korda nägin, siis oli päris parajalt hirm nahas, et kusagil keski Jigsaw oma haigeid mänge mängib.
Saag ongi film, mis pani mind jälle "õudukaid" vaatama. Vahepeal jätsin žanri täiesti unarusse, sest ei viitsinud enam neid kolle vaadata. Until Saw came along. Alguses ei oodanud midagi erilist, aga mida minutid edasi, seda huvitavamaks kogu plot muutus.

Lühidalt sisust: 2 meest leiavad end kinnisest ruumist jalgupidi toru külge aheldatuna. Mehed asuvad koostööd tegema ja leiavad lindi, kus neid tervitab Jigsaw, kes tahab nendega "üht väikest mängu mängida". Kui mehed mängu reegleid järgivad ja mõistatuse lahendada suudavad, pääsevad nad eluga ja väärivad edasi elada. Samal ajal näidatakse politseirühma, kes leiab üha uusi inimesi, kes Jigsaw "mängus" kaotajaks jäänud.

Filmi teebki heaks tema low-budget. Ei ole mingeid eriefekte ja kõik on võimalikult lihtsalt tehtud. Pean tunnistama, et erinevad paroodiad (kasvõi Scary Movie oma) on filmi mõnevõrra minu jaoks ära rikkunud, aga pärast kolme aastat mõjub ikka sama "värskendavalt" kui esimest korda vaadates.

The Curious Case of Benjamin Button (2008)

Mainin kohe ära, et käsikirja autor on "Forrest Gumpi" kirjutanud Eric Roth. See on põnev tõsiasi just selle pärast, et Ericu käekiri paistab selles filmis hästi välja. Juba enne IMDbsse sukeldumist mõtlesin, et film meenutab ülesehituselt kangesti Forrestit. Teades, milline edu saatis Forrest Gumpi, võib vaid oletada, mis tasemele küündib TCCOBB.


Ainuüksi loo põhiplot on põnevusttekitav: mees, kes vananemise asemel aastatega nooreneb. Noor vaim vanas kehas tekitab inimeste seas segadust, sest raugana oodatakse temalt elukogemusi ja omavanused peavad teda lihtsalt erandlikult heaks mängukaaslaseks. Benjamin kohtub juba lapseeas noore tüdruku, Daisyga (Cate Blanchett) ning on põnev jälgida nende mõlema kasvamist: Daisy muutub aastatega üha vanemaks, Benjamin aga nooremaks, kuid viimase iseäralikust arengust hoolimata, leidub nende vahel mingisugune eriline side, mis kuskil keskel areneb suureks armastuseks. Nende silmnähtav erinevus tekitab filmi jooksul mitmeid moraalseid ja filosoofilisi küsimusi Benjamini vana keha ja noore ea kohta, kuid see ongi tema karakteri eripära: kogeda kõike lapseeas (näiteks kasvas Ben üles seltskonnas, kus keskmine iga on 60ish).


Näitlejate kiitmisega ei jõua peale hakatagi, sest siis tuleks postitus ilmselt lõputult pikk. Cate Blanchett oli hea nagu alati ja nauditav oli ka Brad Pitti osa Benjaminina, sest erinevates vanustes ilmnevate iseloomujoonte väljatoomine pole mingi lapsemäng ja sellega saavadki hakkama vaid andekamad oma erialal. Ühtlasi keeldun ma uskumast, et Brad Pitt on järjekordne hollywoodi ilus nägu ja väikeste tüdrukute tulevane abikaasa, sest tegu on tõepoolest andeka näitleja ja sealhulgas veel humanistiga. Tuleb kiita ka Cate'i tantsuoskust, sest kuuldavasti tegi ta suure osa tantsimisest ise ja seda saab filmis selgelt nähagi. Vaid mõned kiiremad pöörded olevat tehtud dublandi poolt. Põgusalt näidatakse ekraanil ka Tilda Swintonit, kelle kohta ei ole samuti ühtegi halba sõna öelda, kuid seekord ei avaldanud tema karakter just eriti sügavat muljet.

Visuaalselt oli film puhas silmakomm kõikide oma toonide, võttepaikade, olustiku ja muu kinematograafiaga, mis meenutas aeg-ajalt filmi "Big Fish" visuaalset poolt (ootuspäraselt soovitab ka IMDb Benjamini vaatajatele suure kala filmi).

Häirima jäi vaid metafoor tagurpidi käiva kella ja Benjamini elu vahel, sest nende kahevaheline seos jäi väga häguseks. Kella valmistas mees, kes tahtis oma sõjas hukkunud poega tagasi, Benjamin polnud aga nende kahega kuidagi seotud, ühendab vaid mõte tagurpidi suunast. Teoreetiliselt võiks see rikkuda filmi, aga kõik muu on lihtsalt liiga hea, et selle üle pead valutada.