Hunger (2008)

Hungerit pelgalt sõnadega iseloomustada on keeruline, sest Steve McQueen ei teinud filmi, mida võiks kuivalt ette jutustada. Ta tegi teose, mida võib "lugeda" nagu raamatut, hingates igas stseenis sisse visuaali abil jutustatud emotsionaalsust ja tegelaste aimatavaid mõtteid.

"Hunger" ei halastanud juba algusest peale, söötes ette irooniana seose vangivalvuri Ray Lohani (Stuart Graham) rutiinse elu ja linateose pealkirja vahel: valvuri hommikusöögitaldrikult ja leivapuruseselt rätikult liiguvad mõtted tahtmatult näljahädaliste peale, kellest lugu veel pole jõudnud rääkida. Ometi teeb seda pealkiri jutustuse eest ja nii võib ainult aimata, mis edasi saab. Ehkki tegu on võrdlemisi staatilise filmiga (ei tasu otsida kõrgtasemelist kinematograafiat), on linateos visuaalselt väga tugev. Kahtlemata tuleneb see dialoogide vähesusest, mis teeb antud filmi eriliseks ja sunnib kogu tähelepanu pöörama pildis toimuvale. Tulemuseks on tugev näitlejatöö, pikad, peaaegu hüpnotiseerivad stseenid põrandapühkimisest, kärbsega mängimisest jpm.

Eelmainitud iroonia Rayga ei piirdu ainult hommikusöögiga. McQueeni kavalad võtted sunniksid justkui vägisi kaasa tundma mehele, kes seisab valust krimpsus näoga kraanikausi ees ja leotab oma katkiseid nukke. "Miks nii pikk nägu?" on mul kirjutatud ühele post-itile, kuid sellele küsimusele ei pea just kaua vastust ootama, sest režissööri oskuslike võtetega sulanduvad kahe inimese lood üheks. See ühtesulandumine paraku ei soodusta vaataja suhestumist valvuri tegelasega.


Sõnatud, kuid mitte helitud momendid muudavad aeg-ajalt vaatepildi ürgseks, koguni loomalikuks. Hetkeks jääb mulje, et niigi habetunud ja nappides rõivastes tegelased ei oskagi rääkida, tundes üksnes oma kehakeelt. Muidugi ei saa mainimata jätta kurikuulsat dialoogi streikija-vangi Bobby Sandsi (Michael Fassbender) ja Isa Morani vahel, mis on ühtlasi kaasahaarav ja emotsionaalne jutuajamine kahe erineva ellusuhtumisega mehe vahel.

"Hungeri" mõningane agressiivsus vahetus hiljem välja lepliku rahulikkusega. Näljastreigi kulminatsioon esitatakse suurel määral läbi Bobby elu, varjamata näljutamisega kaasnevaid õõvastamapanevaid tõsiasju. Viimased stseenid vaikuses mõjuvad veelgi kõledamalt, kui esimesed.

McQueen on ümber jutustanud köitva loo, millest kumab läbi režissööri pühendumus ja kirg oma projekti. Ehkki "Hungeri" tasemel filme, mis oleks tehtud niivõrd vähese kogemusega mehe poolt leidub vähe, ei tekkinud teosega täielikku suhestumist, et pigistada välja see viimanegi punkt. Ilmselt jäi puudu kõrvaltegelaste panustest, kes tulid ja läksid, loomata mingit erilist seost vaataja ja karakterite endigagi.

organiseerimata mõttelend

Valkyrie (2008)

Bryan Singeri "Valkyrie" oli ammu juba meie päevakavas kui film, mille ainestik tundus piisavalt huvitav, et seda sügavamalt sondeerida. Tom Cruise pole nüüd päris meie tass teed, aga mine tea, ehk sünnib imesid.


Tõsielulistel sündmustel põhinev Valküür jutustab Teisest maailmasõjast, kus esiplaanile on kergitatud eelkõige natsionaalsotsialistliku Saksamaa sisepoliitilised asjaajamised. Film lükatakse käima Aafrikas kolonel Stauffenbergi (Tom Cruise) kirjakirjutamise saatel. Alguses kõneleb mees saksa keeles, andes vaatajale aimu tegelase rahvusest juhuks, kui mehe nimest üksi jäi väheks. Sujuvalt läheb Cruise'i tegelaskuju üle inglise keelele, mis filmide puhul on võrreldav sellega, kui poole kirjutamise pealt võtta sinise pastapliiatsi asemel must ning jätkata sellega kirjutamist. Tuleks aga usaldada vaataja intelligentsust ja loota tõsiasjale, et linateosest huvitunud isikud on teinud niivõrd paljugi eeltööd, et teavad sündmustiku põhiliini. Bryan usaldas vaatajaid aga nii palju, et ei sundinud näitlejaid vägisi saksa keele aktsenti kasutama. Ka meeste ühesugune vorm peaks andma piisavaid vihjeid tegelaste rahvuse ja kuuluvuse kohta.


Filmi algusjärk arenes sujuvalt ja hoidis üleval pinget neile, kes looga süvitsi pole ajaloos tutvunud (nagu mina). Ehkki Cruise'i tegelaskuju oli kõike muud, kui isikupärane ja veenev, oli näitleja hea/halva näitlemise skaala keskpunktis ja ei liikunud terve linateose vältel mitte kummalegi poole. Vahel on parem isegi üle mängida, kui teha seda üldse mitte. Seega kuulujuttude järgi tugeva karakteriga Stauffenbergi portreerimisest ei olnud Cruise'i kehastuses haisugi. Mis aga kõvasti lehkama jäi, oli pealesurutud hollywoodilikkus niigi dramaatilisele loole. Kui algus oli vaat, et veenev ja isegi tagasihoidlik, siis lõpupoole sattusid mehed hoogu ja süstisid Valküüri kõik ninnu-nännu ja enamgi veel.


Muidugi ei tähenda see veel, et me Zmurffiga kinosaalis aeg-ajalt küüsi ei närinud ja teatud stseene kiidulauluga ei saatnud. "Valküüri" saatnud John Ottmani muusika väärib ainult plusspunkte, andes filmile pea pool tema väärtusest. Üksikutest kongilöökidest kuni võimsate meloodiateni välja, oli tunda, et sel hetkel veel tundmatu mees oli teinud kõik, et hoida vaataja kuklakarvad turris. Tubli, John!

Lõpp, nagu mainitud, varises kokku nagu kaardimaja, ehkki finaalstseeni oli süstitud nii palju pisarakiskumisvõtteid, kui inimkonnale on teada. Tihtipeale lähen ma -küll teadlikult- nende õnge, kuid seekord tundus veelgi võltsim, kui tavaliselt. Mine tea, ehk oleks kümmekonnast timukast dramaatilisuse esiletoomiseks piisanudki. Just a guess.

Oleks ainestik vähem paeluvam, küllap saanuks ka film vähem punkte. Iseenesest polnud tegu ka lahja meelelahutusega, nii et puhtalt actioni nimel võib teda kaeda küll.

Admiral (2008)

Võimas ajalooline sõjadraama admiral Koltšakist, kes on külma närvi ja kindla käega kõrgem ohvitser ja ei kohku tagasi mitte millegi ees, et oma isamaad kaitsta. Paraku poeb Venemaa jaoks olulisel ajal mehe hinge armastus. Olles ise korralik perepea ja kõrge auastmega mees, pole võõra mehe naisega kohtumine just kõige lihtsam. Aumehena otsustab admiral afääri mitte jätkata (õieti polnud see ju alanudki) ja Anna Timireva jäetakse oma suure armastusega üksi vihma kätte.

Venemaal puhkeb kodusõda ja Koltšakile, kui auväärt mehele, pakutakse koostööd bolševikega. Mees jääb oma põhimõtetele kindlaks,lahkub admirali kohalt ja selle tulemusena saadetakse auväärt ja imetletud mees maalt välja.

Kuid Venemaa riigikorra taastamine saab nüüd tema südameasjaks ja Koltšak naaseb Venemaale ja asub valgekaartlaste juhiks. Saatus viib ta taas Annaga kokku (kuid ärgem alahinnakem ponnistusi, mida Anna ise selle heaks teeb...ühinemine punase ristiga jne) ja enam ei kavatse naine tema kõrvalt lahkuda, isegi siis kui see tähendab elu täis kannatusi. Nii kaua, kui need kaks on koos, on nende lahutamine vaat et võimatu.

Kui ehk jutust võib jääda mulje, et tegu on mingi ninnu-nännu armastusdraamaga, siis tegelikult pole see üldse nii. Eelarvega pole siin kitsi oldud ja venelased tahavad vägisi näidata, et kui tahavad, siis on ka nemad võimelised võimsaid eriefekte välja võluma. Sõjastseenid nii maal kui merel on ääretult efektsed ja kui Hollywoodi filmis vaat et ei näidatagi heade lüüasaamisi (kui siis, vaid hetkeks näitamaks, et ka nemad on võimelised surema), siis siin lendab verd mõlemal rindel ja üleüldse üllatav, et venelased sellisest teemast filmi on julenud teha. Tegu siiski siiani segase ajaga selle suure riigi ajaloos ja kodusõda nii adekvaatselt näidata on nende poolt suur samm edasi. Näidataksegi, kuidas bolševikud halastamatult süütuid mereväelasi ja nende peresid maha notib. Lõpp jättis eriti sügava mulje (ei hakka siin spoilima, minge ise ja vaadake ära) ja filmi lõppedes ei läinud kinosaalis lahti jutuvadinat, vaid kõik lahkusid mõtlike nägudega. Näitlejatöö on super (tegu siiski Vene kino tippudega) ja kes tõesti Vene kinost pisutki lugu peab, siis soovitan igal juhul minna.