Pride & Prejudice (2005)

Alustuseks peab mainima, et see kord on mul kodutöö tehtud ja Jane Austeni raamatki läbi loetud, millel antud film ka põhineb. Erinevalt paljudest teistest linateostest, mis põhinevad mõnel trükitud teosel, teeb P&P (Uhkus ja eelarvamus) silmad ette kõikidele oma ajastu filmidele.

Kui raamat kirjeldab tegevustikku läbi Elizabethi silmade (ja aeg-ajalt on ridade vahelt tunda kirjaniku subjektiivset suhtumist oma teose tegelastesse), siis film annab tegevustikust ja oma tegelastest täiesti objektiivse ülevaate.

Pride & Prejudice'i tegevustik polegi niivõrd oluline, kui on seda tegelased ise ja nendevahelised suhted. Alustuseks Elizabethist, lühidalt Lizziest, kes erinevalt oma viiest õest ja emast (Brenda Blethyn) ei looda teha head partiid, vaid soovib leida tõelise ja väärilise armastuse. Lisaks sellele on Lizziel oma õdedest palju teravam mõistus ja tõsisem ellusuhtumine.


Kui Lizzie kohtub ballil kõrgest soost, rikka, nägusa, kuid pealtnäha uhke Mr. Darcyga (Matthew Macfadyen), siis näeb naine temas ainult seda viimast ja nii kujuneb mehest eelarvamus, mis saadab teda kui paha hais. Kõigest sellest hoolimata, on nende vahel aga kummaline side, mis paljastub iga kohtumise ja vaidlusstseeniga üha enam. See hoiab vaatajat tooli serval tegelastele kaasa elamas, kuni saabub grand finale stseeniga, kus Darcy ja Lizzie kohtuvad vihmas. Stsenograafiliselt ja näitlejatöö poolest üks parimaid hetki.


Näitlejatööst rääkides, sobis Keira Knightley Elizabethi rolli nagu valatult. Lizzie südikus ja teravmeelsus tulevad Keira näitlejatööst hästi välja ja loovad tõetruu pildi raamatu-Elizabethist, ehkki neid kahte ei tohiks võrrelda. Mr.Darcy seevastu on õiglaselt kujutatud kinnise inimesena ja Matthewi kehastus sellest karakterist loob temast tõeliselt armastusväärse tegelase ja kahtlemata ühe romantiliseima tegelase filmiajaloos.


Nagu antud linateoses veel küllalt häid elemente ei oleks, siis rikastavad Pride & Prejudice'i ka kinematograafia, maalilised stseenid ja stiilipuhas ajastutunnetus. Väärilise punkti paneb teosele taustamuusika, mis loob vajaliku meeleolu, ei domineeri liialt, kuid ometi kõlab see läbivalt kuskil alateadvuses. Pisteline forte kindlustab kananaha tekkimise, for sure.

Uhkus ja eelarvamus on kohustuslik vaatamine igale lootusetule romantikule ja eelkõige Jane Austeni loomingu austajaile. Soovitan aga vaadata kõigil.

[Mr. Darcy walks next to the piano]
Elizabeth Bennet: You mean to frighten me, Mr. Darcy, by coming in all your state to hear me, but I won't be alarmed even if your sister does play so well.
Mr. Darcy: I am well enough acquainted with you, Miss Elizabeth, to know that I can not alarm you, even should I wish it.

War of the Worlds (2005)

Olnud, nähtud, tehtud. Ei midagi originaalset, järjekordne film maailmalõpust.

War of the Worlds, nagu pealkirigi viitab, räägib kahe maailma vahelisest sõjast. Peategelane Ray Ferrier (Tom Cruise) tahab olla oma kahele lapsele "normaalne isa", samal ajal, kui tema eksnaine elab koos oma uue mehega. Juba vallandub klišeedelaviin. Ühel päeval juhtub aga midagi täiesti mõeldamatut ja ootamatut. Perekonna väikelinna ründavad maapinda istutatud tulnukate robot-kolmjalad, kes pööravad linna suurema vaevata pahupidi. Kui te nüüd arvate, et Ray asub maailmapäästmismissioonile (kui peategelane kaitseb oma perekonda siis see võrdub maailma päästmisega), siis te ei eksi. Ray peab nüüd kantseldama oma noort tütart Rachelit (Dakota Fanning) ja muretsema ühtlasi oma teismelise poja, Robbie (Justin Chatwin) heaolu üle, sest viimase sooviks on ühineda sõjaväega, et astuda vastu vaenulikele marslastele.

Kuna film põhineb H.G.Wellsi novellil, siis ilmselt jääb üle vaid ette heita seda, et Spielberg antud linateosega paremat tööd ei teinud. War of the Worlds on sünonüümiks kõigele hollywoodilikule ja ka näitlejavalik on alla igasugust arvestust. Muidugi on igati loogiline, et marslastega seotud filmis mängib saientoloogist Tom Cruise ja kangelase pisitütreks on ei keegi muu, kui Dakota Fanning (kes minu arvates on rohkem tulnukas, kui laps). Jääb üle vaid imestada, et War of the Worlds on kühveldanud kokku 12 võitu ja sealhulgas 3 oskari nominatsiooni.

V for vendetta (2005)

Remember, remember the 5th of November, the gun powder treason and plot. I know of no reason why the gun powder treason should ever be forgot.


V for Vendetta jutustab tuleviku-Londonis tegutsevast "terroristist", kelle südameasjaks on kukutada sealne võim. Võim Inglismaal on korrumpeerunud ja võimul on mees, keda saadab hitlerlik maneer, totalitaarsed võtted ja mis kõige aluseks, võimu oma sümboolika. V, mis ongi vandenõulase nimi, on riietatud üleni musta, nägu katab aga Guy Fawkesi mask, mis annab aimu mehe edasistest plaanidest. Kui V kohtab oma teel kaunist tütarlast, Eveyt (Natalie Portman), siis selgub, et on leidnud endale väärilise vastase või hoopiski liitlase. Kas võim nende kahe abil ka kukutatakse, järeldage ise.
Pidin sellegi filmi kahes osas vaatama, sest esimesed 30 minutit ei pakkunud just eriti pinget. Tegelaste suhted tundusid pealiskaudsed, karakterid välja arendamata ja Guy Fawkesi kostüüm lihtsalt cheesy. Filmi uuesti välja võttes aga asjad paranesid. Meeldima hakkasid stiilselt välja töödatud võitlusstseenid, Evey tegelaskuju arenemine, Inglismaa roiskunud võimu portreteerimine, vastanduvad elemendid, erinevad sümbolid ja muidugi linateose lõpp, mis pakkus suursugust tulevärki.Tagasi vaadates võiks öelda, et film oli kui modernne tõlgendus Ooperifantoomist selle erinevusega, et muusika ei tulnud mitte lauljate suust, vaid tänavale asetatud kõlaritest. Kuigi V for Vendetta pakub nii mõnelgi hetkel elavat vaatemängu, jäi see mingil määral ikkagi pealiskaudseks. Võib-olla on ohtlik tõmmata nii tugevaid paralleele '40 aastate genotsiidiga, kui tulemus ähvardab tulla kahvatu. See jättis suhu odava maigu, justkui oleks just vaadanud amatöörlikku etendust II maailmasõjast.

V: ...A building is a symbol, as is the act of destroying it. Symbols are given power by people. A symbol, in and of itself is powerless, but with enough people behind it, blowing up a building can change the world.

***

[after a hail of gunfire doesn't stop V]
Creedy: Die! Die! Why won't you die?... Why won't you die?
V: Beneath this mask there is more than flesh. Beneath this mask there is an idea, Mr. Creedy, and ideas are bulletproof.

***

V: The only verdict is vengeance, a vendetta, held as a votive not in vain.

Kiss Kiss Bang Bang (2005)

Filmimöla poolt kangesti kiidetud KKBB polnud ehk nii hea, kui oodatud, aga siiski piisavalt hea. Mõtlesin tükk aega, et kas panna 3 või 4 tärnikest, sest iseenesest dialoog oli hea ja humoorikat teksti oli jalaga segada. Aga mis filmi kahjuks räägib, on kuidagi uimane storyline. Algus oli nii "igav", et olin sunnitud filmi kahes tükis vaatama. Teine pool on juba päris lõbus.

Lugu siis Harryst,kergetviisi varas, kuid ei ütle ka näitlejarollist ära...töö seegi. Mees kohtab ühel päeval oma lapsepõlvearmastust Harmonyt (kes on ka väikestviisi näitleja, kuid kellel ei lähe just eriti hästi) ja valetab tollele, et on detektiiv...sest tüdruk otsib detektiivi seoses oma õe mõrvaga...vähemalt ta arvab, et see on mõrv. Loost ei puudu ka "päris" detektiiv Gay Perry, kellelt Harry peaks oma uue rolli jaoks "õppima". Ühel hetkel on nad

kolmekesi sündmustekeerises, kus inimesed surevad, koerad söövad sõrmi ja geidel on püssid püksis.

Tjaa...ei oskagi paremini kuidagi kirjeldada, sest kõik oli kuidagi nii ajuvaba..aga tekst oli iseenesest hea..naljakas.

Batman Begins (2005)

Hiljuti nähtud The Dark Knight seadis justkui lisakohustuse vaadata ära ka sellele eelnenud Batman Begins. Filmid superkangelastest nagu spiderman, batman või mõni muu koomiksitegelane on minust alati kaarega mööda läinud ja nii ei teadnud ma kangelase eellugu, ega sedagi, kuidas peategelase keep tal lennata aitab. Mõneti värskendav oli sündmustiku puhul see, et kõik jäi semireaalsuse piiridesse, isegi siis, kui kätte jõudis öö ning kangelased koos vaenlastega oma kodudest välja hiilisid.

Batman Begins jäi teise osa kõrval aga kahvatuks ja täitis ainult oma praktilist, informatiivset eesmärki eelloona. Tõenäoliselt oleksin filmi kõrgemalt hinnanud, kui vaadanuks neid õiges järjekorras; siit siis mu viga. Omajagu oli nalja, teravmeelsust, draamat, aktsiooni, ehk kõike, mida üks meelt lahutav film vajab. Puudu jäi ilmselt kurikaelte hingeelust, ei tekkinud seda emotsiooni, mis tekkis teises osas Jokkkeri või Harvey Dentiga. Jäägu siinkohal see punktisumma vaidlustamisele.


Häid kohti filmist:

Uniformed Policeman #1: [describing the Batmobile] He is in a vehicle!
Dispatcher: Make and color?
Uniformed Policeman #1: It's a black...
[looks at his partner, who shrugs]
Uniformed Policeman #1: ...tank!

Bruce Wayne: Well, a guy who dresses up like a bat clearly has issues.

[Batman flies up to find Ra's al Ghul and his warriors]
Ra's al Ghul: Well, well. You took my advice about theatricality a bit... literally.