Julie & Julia (2009)

"Julie & Julia", kaks erinevat naist, kaks erinevat perioodi ja kaks erinevat kööki.

Julia Child on tänapäevalgi tuntud kui naine, kes tutvustas USA naistele prantsuse kokakunsti ja võitis oma telesaadetega miljonite vaatajate südamed. Meeldejääv tegelane oma armastusväärsuse, kuid eelkõige oma iseäraliku hääletämbri poolest. Kuigi Childist on saanud söögivalmistamismaailma kangelanna, ei olnud mina enne Nora Ephroni lavastatud filmi temast mitte midagi kuulnud (nüüd aga tean, et pikema otsimise peale leiab raamatupoest Childi kokaraamatud tagasihoidliku 1000 krooni eest).

Julie Powell on seevastu aga vähetuntud tegelane, omandades omagi kuulsuse puhtalt Julia Childi geniaalsuse arvelt. Julie tutvub blogisfääri arvukate võimalustega ja avastab peagi, et ainuüksi legendi kokaraamatu retsepte järgides ja igapäevaselt truult kirjutades võib lühemagi aja jooksul kuulsaks saada.


Juliet ja Juliat kehastanud dünaamiline duo Amy Adams ja omakorda legend Meryl Streep muutsid linateose taaskord elavaks vaatemänguks (niisamuti nagu täiesti teistsuguse meeleoluga "Doubtis"). Meryl Streepi näitlemisoskuses ei pea ilmselt keegi kahtlema: Julia karismaatiline vaim ja iseloomulikud maneerid (nii palju, kui ma jõudsin nendega vahepeal tutvuda) tulid Streepi kehastuses sundimatult esile ning ilma varasema ettekujutusetagi tegelikust kangelasest, võis enam-vähem selgelt aimata, milline inimene Julia on. Kusjuures naise suure kasvu imiteerimiseks kasutati filmimisel väiksemaid dekoratsioone, moonutatud perspektiivi ja väga kõrgete kontsadega kingi.


Amy Adamsi kehastus naisest, kel oli ebaterve huvi Julia Childi vastu, ei vääri samuti ühtegi halba sõna, kuigi tegelane ise ei äratanud oma egotsentrilisusega just erilist sümpaatiat. Kui see oligi eesmärk, siis ülesanne sai edukalt täidetud.

"Julie & Julia" on süžeeliselt omapärane film, kuid etteantud ainestik ei loo just vundamenti väga intrigeerivale linateosele. Tegelaste arengut, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi oli huvitav jälgida, kuid puudusid meeldejäävad pöördehetked ja seetõttu jäi sündmustik suhteliselt lineaarseks, kohati etteaimatavaks. Teisalt on linateos täiesti arvestatav meelelahutaja ning kujutan ette, et pisut huvitavamgi vaatamine neile, kes kokandusmaailmaga "sina" peal.

Harry Potter and the Half-Blood Prince (2009)

Arvestatava Harry Potteri fännina (mitte küll nii tulise, mis mind magamiskoti ja telgiga Coca-Cola Plaza ette oleks ajanud) pidin enesestmõistetavalt sellegi osa eepilisest seeriast ära vaatama ja hiljem kohustuslikus korras nähtut eelmiste osadega võrdlema. Tulemus? 1:0 kuuenda osa kasuks.


Harry Potteri nimest pole tõenäoliselt kuulnud vaid isikud, kes on veetnud viimased 10 aastat kivi all elades, või sündinud siia ilma eile. Kuues osa, mille režissööriks on viiendagi osa valmis meisterdanud David Yates, süveneb eelkõige Harry Potteri ja ta sõprade suhetesse ja hingeellu, tuues aeg-ajalt mängu kurikaelu esindavad Surmasööjad ja sünged meenutused minevikust. Kuigi lugu jätkub palju tumedamate nootidega, on selles osas põhikurjam Voldemort esindatud vaid tegelaste mälestustes. See nimetatud melanhoolia ongi antud episoodi võtmeelement, mis defineerib nii sündmustiku arengu, kui ka kulminatsiooni.


Kuna Potteri lugu jätkub ühe katkematu jadana, siis peegeldab seda ka filmi ülesehitus, hüpates tihti ühelt sündmuselt teisele, raiskamata aega niigi tuttavate tegelaste tutvustamisega. Ning ehkki nii viies, kui kuues osa valmisid Yatesi käe all, ühendab neid kahte vaid sama näitlejaskond ja tuttavad sündmuspaigad. Mis puudutab eelmainitud meeleolu, atmosfääri ja kõike muud emotsionaalset, kuulub Half-Blood Prince'i nimeline järg hoopis teise ooperisse, mille dirigendiks on hoopistükis kinematograaf Bruno Delbonnel.


Bruno Delbonnel on vastutav kõige selle eest, mis kuulub silmakommi kategooriasse: ta puhub elu sisse igasse stseeni, valides justkui maalikunstnikuna paletilt meeleoluga ühtiva värvitooni, mille tulemus ei meenuta sugugi mitte mõnda lasteraamatu illustratsiooni. Tulemus on palju tõsiseltvõetavam, kui näiteks Potteri esimesed osad, kus verinoori näitlejaid saatis lihtsameelne sündmustik. Lühidalt kirjeldades kubiseb HPB dramaatilistest lähivõtetest, kullakarva naljastseenidest ja melanhoolilisest näitlemisest.


Näitlemisest rääkides, jäid taaskord silma pigem kõrvalosatäitjad, kui pidevad ekraanivallutajad. Alles teist korda kinolina hõivanud Frank Dillane sobis teismelise Tom Riddle'i rolli nagu valatult. Tema külm ja kaalutletud hoiak ühes enesekindlusest nõretava hääletooniga lõid pildi täpselt sellisest Riddle'ist ehk Voldemortist, nagu ma teda parema fantaasiarikkuse juures oleks ette kujutanud. On raske viia kokku näitleja kogenematust ja ekraanil nähtud osatäitmist. Frank Dillane'i sooviks näha kätt proovimas ka teistsuguste rollidega. Vanadest tegijatest pugesid naha alla Alan Rickmani portreteeritud Severus Snape (kuid siinkohal teeb oma töö ka raamatu-Snape) ning sageli Emma Watsoni ja Daniel Radcliffe'i varju jäänud Rupert Grint naljamehe Ronina. Radcliffe'i ja Watsoni fenomenidest polegi ma varem aru saanud, nende puhul on tegu täiesti keskpärase näitlemisega, kui need kaks parasjagu näo krimpsutamise ja kulmu kortsutamisega ei tegele.


Kiidusõnu väärib ka õelat koolivenda Draco Malfoyd kehastanud Tom Felton, kel õnnestus sammu pidada Rowlingu kirjutatud pisut hüsteerilise, ent kavala Dracoga. Feltoni krooniline ninakirtsutamine ei kuulunud just geniaalsete võtete edetabelisse, kuid sellest hoolimata kuulusid Tomilegi oma hiilgehetked (kraanikausi ääres nutmine oli ju täitsa usutav). Usutavana mõjus ka professor Horace Slughorn (Jim Broadbent), nähtavasti pole mees asjata tituleeritud üheks Suurbritannia mitmekülgseimaks näitlejaks.


Kuigi Michael Gamboni näitlejatöö üle nurisemine oleks liialt ülekohtune, tundus mulle siiski, et Dumbledore'ina jäi seos raamatu- ja filmitegelase vahel kaugeks. Puudus seesama huumorisoon ja rahulikkus, mille järgi on nimetatud karakter kõige paremini tuntud ning millega tuli ehk paremini toime kahes esimeses osas figureerinud Richard Harris. Ainuüksi tema väljanägemine oli veenvam, kui Gamboni kinniseotud habe.


Sellise kiidulaulu järel saab vaid küsida, miks teenis Harry viie asemel vaid neli punkti. Kõik oli justkui paigas: näitlejad on kasvanud koos filmiga, stsenaarium oli nii terviklik, kui seitsmeosaline jutustus seda võimaldab, palju kiidetud kinematograafia oli paigas ning kõik vajalikud elemendid tundusid olevat esindatud. Siiski, ei saa mööda vaadata filmi kaasatud suurtest muudatustest, eelkõige aga originaalist erinevast algusest. Varasemate osade puhul pole eelarve ja aja piiratuse tõttu tehtud muutused mind väga häirinud, kuid selles osas torkasid nii puudujäägid, kui ka improvisatoorsed stseenid liialt hästi silma. Nii mõnigi hea seik oli filmist välja jäänud, kuigi lõppude lõpuks tegid esindatud stseenid needki puudujäägid tasa.


Kes varemgi Harry Potteri tegevustega end kursis on hoidnud, peaks seda tegema nüüdki. See film toob kõige värvikamalt välja niigi armastatud tegelaste erinevad iseloomujooned, süvenedes karakterite arengusse enam, kui ükski varasematest osadest. HPB on peamiselt pühendunud tegelaste eneseotsimisele ja teineteiseleidmisele. Fännid vaatavad filmi niikuinii, teistel on viimane aeg bandwagonile hüpata ja vähemalt seegi film ära vaadata.

Roman Holiday (1953)

Amelie vaimustusest haaratuna ei saanud ma lasta käest võimalust vaadata ka teise armastatud näitlejanna Audrey Hepburni filmi, 1953. aastal valminud Roman Holidayd. Kolme oskariga pärjatud film oli täpselt nii mõnus vaatamine, kui see leitavast pildimaterjalist välja paistab.

Esmapilgul võib Roman Holiday lugu meenutada kangesti tänapäeva Hollywoodi ainestikku, kus mängitakse erinevate muinasjutulike süžeedega: antud filmis on peategelane printsess Ann (Audrey Hepburn) tüdinenud oma kuninglikust elust ja ihkab midagi sootuks lihtsamat, olgu selleks siis Rooma linna külastamine. Ehkki teema võib tunduda leierdatud ja keskpärane, ei paistnud see filmis sugugi imala või kaugena, vaid vastupidi. Audrey energilisus ja nukulik välimus tegid sellest linateosest nauditava ja igati loogilise koosluse jutustatava looga. Olles tänapäeva tehnilistest võimalustest ära hellitatud, tekkis aeg-ajalt soov näha filmi värviliselt, et elada kaasa suvise Rooma külastamisele, kuid mõistagi lisab must-valge pilt filmile omamoodi sarmi.


Ära tuleks mainida ka Gregory Peck ajakirjaniku Joe Bradley nahas, kelle juhuslik randevuu printsessiga ei jää sugugi nii põgusaks, kui esmapilgul võiks Joe käitumisest välja lugeda. Need kaks karakterit ja muidugi ka näitlejat panid filmipildi energiast põlema, tekitades soovi mõned päevad isegi nendega koos Roomas veeta. Hoolimata möödunud aastakümnetest ja tõsiasjast, et tänapäeval tähendab huumor sootuks teistsuguseid dialooge, leidus naljakaid seiku enam kui küll. Komöödia pole aga ainus märksõna, mis iseloomustab seda viiekümnendate filmi: külge on poogitud ka tagasihoidlikumaid ja realistlikumaid hetki, mis toovad nii tegelased, kui ka vaataja muinasjutust tagasi maa peale. Seda aga eelkõige linateose lõpus, mis hoolimata üldisele naiivsele vaatenurgale lisab sootuks uue kihi kogu loole ja tõestab, et lugu ei pea alati lõppema mõttega "happily ever after".

Princess Ann: Is this the elevator?
Joe Bradley: This is my ROOM!

Le fabuleux destin d'Amélie Poulain (2001)

Amelie on midagi seletamatut, justkui nostalgiline mälestus kuskilt kaugest ajusopist või igihaljas soov reisist Pariisi pühapäevahommikuse tänavakohviku triibulise päevavarju alla kohvi jooma ja trühvleid sööma. Või mõlemat.

Jean-Pierre Jeuneti ja Guillaume Lauranti kirjutatud stsenaarium loob maagilise, ent igapäevase maailma, kus lapselikud soovid, elu pisiasjad ja Pariisi käegakatsutamatu sarm on ühendatud vaatemänguliseks tervikuks. Ehkki filmi peakangelaseks on üks tütarlaps, Amelie Poulain (Audrey Tautou), ei ole tegevustik sugugi koondunud selle naiivse, kuid äärmiselt heasüdamliku pariisitari ümber, sest tänu Amelie soovile aidata ennast ümbritsevaid inimesi, on loosse kaasatud kõik, kellega naine oma teel kohtub. Ehkki nii mõnegi tegelase ekraaniaeg jääb lühikeseks, teevad siinkohal stsenaristid selle töö, milles paljud on haledalt läbi kukkunud: kõrvaltegelasi tutvustatakse veenvalt ja humoorikalt, mille juures nimetab jutustaja iga isiku meelistegevuse (mullikile lõhkumisest kuni tööriistakarbi puhastamiseni välja). Nimetatud pisiasjad on piisavalt isiklikud, et nendega võiks samastuda iga inimene ja nii tekib side karakteri ja vaataja vahel suurema vaevata.


Audrey Tautou sobib Amelie rolli nagu valatult, püsides tihedalt kannul Guillaume kirjutatud leidlikel dialoogidel. Audrey nukulik välimus mängivad samuti kehastatud karakteri naiivse ja lapseliku iseloomu kasuks, tehes temast armastusväärse ja kahtlemata ühe meeldejäävama tegelase kõikidest vähemalt lähiajal nähtud filmidest.



Muinasjutulisele pildile annab palju juurde ka Bruno Delbonneli kinematograafia, mis esitab Amelie imelise saatuse võrdväärselt tema sisule: kuldsed ja küpsed värvitoonid annavad jutule juurde tema muinasjutuliku võlu ja unistava laadi. Yann Tierseni kirjutatud taustamuusika ei jää alla linateose eelmainitud koostisosadele, sest pildile külge poogitud idüllilist pariisielu meenutavad lood on kuulatavad ka ilma Amelie imelise saatuse jälgimiseta. Täieliku elamuse saamiseks tuleks aga film mõistagi koos pildiga vaadata.

Silk (2007)

Tegu siis Alessandro Baricco samanimelise romaani ekraniseeringuga. Lugu armastuse tugevusest ja sellest, kui kaugele selle nimel ollakse valmis minema.

Tegevus toimub 19. sajandi teisel poolel Prantsusmaal, kui sõjaväelasele Hervé Joncour'ile tehakse ettepanek sõita Jaapanisse ülihinnatud siidiussimune tooma. Jaapan on veel sellel ajal "maailma äärel" ja juba sinna jõudmine on paras ettevõtmine. Jättes maha armastatud naise ja äripartneri asubki mees pikale teekonnale ja jõuab isegi kohale. Seal ootab teda aga ees uus katsumus:end jaapanlastele selgeks teha ja ise siidist mitte midagi teades mitte petta saada pole ka päris lihtne. Long story short mees jõuab kohale, saab munad ja kohtub imeilusa konkubiiniga, kes annab talle võõras keeles teate. Ka kodumaale naasnuna mõtleb mees kaunist idamaa neiust. Hervé ei saa enne rahu, kui on välja uurinud, mis sedelil kirjas. Tol ajal polnud Prantsusmaa külades just palju jaapani keele rääkijaid. Peagi tahab mees ise uuesti raske reisi ette võtta...seekord omal algatusel. Kas tal läheb kõik õnneks? Kas konkubiin on see, kelleks Hervé teda peab? Mida arvab kõigest Hervé naine, kellel tekivad juba kerged kahtlused?
Iseenesest oli film minu jaoks kerge pettumus. Rohkem on rõhku pandud kaunitele maastikuvaadetele kui tegelaste arendamisele ja ka filmimuusika polnud suurem asi. Hervé naine oli justkui mingi objekt, kes oli kunstlikult loodud, et mehel oleks keegi, kelle juurde tagasi minna ja keda "petta". (Võib olla jäi mulle asjast väga vale mulje ja ehk olen liiga skeptiline, aga just selline mulje mulle jäi). Lõpus saab siiski üht-teist seletatud. Üks asi, mis veel häiris oli see, et jaapanikeelsete dialoogide ajal puudusid mingisugusedki subtiitrid. Ehk püüti enda Hervé'ga samastamine lihtsamaks teha, sest temagi ju ei saanud sõnagi aru, mida temalt taheti. Siiski jääb mulje nagu osa olulisest infost läheks kaotsi. Aga hästi on kujutatud seda, kuidas inimene uue täiesti tundmatu ja arusaamatu kultuuriga kohaneda püüab ja seda mõista üritab.
Ilus film, pigem naistekas.

Vicky Christina Barcelona (2008)

Mis võiks olla parem, kui veeta suvi maalilises Barcelonas ümbritsetud Gaudi loomingust ja spontaansetest inimestest? Woody Alleni sepistatud käsikirja põhjal ja ühtlasi tema juhendusel sündinud linateos on veennud juba paljusid, et pole paremat paika Maa peal, kui Barcelona.


Vicky Christina Barcelona polnud päris see, millena ma teda kuuldu põhjal ette kujutasin. See oli hoolikalt viimistletud ja nauditava näitlejatööga (mitte küll päris otsast-otsani) tükk, mis ei surunud läbijooksvat armastuse teemat vägisi peale, vaid esitas seda omal imelikul moel, mis ei karjunud kulunud klišeedest. Woody Allen söötis vaatajale filosoofia, et võib-olla ei pea kõik olema nii must-valge, võib-olla on võimalik saavutada täiuslikkus mingil ebatraditsioonilisel, tõsi küll, harjumatul moel. Scarlett Johanssoni kehastatud nimitegelane Christina esindas filmis just seda poolt, kus klišeedele polnud kohta. Boheemlaslik eluviis, sõbrad ja armastatu tegid Christina loo tõeliselt nauditavaks vaatamisväärsuseks.


Christina parim sõbranna Vicky (Rebecca Hall) seevastu usub tulihingeliselt abielusse, ratsionaalsusesse ja kõigesse muusse, mis teda Christinast eristab ja ehk igavakski muudab. Vicky suhtub sõbranna eluviisi üleolevalt, seda muidugi hetkeni, kui nad mõlemad pea ees tundmatusse sukelduvad. Kõige suuremat tunnustust vajab aga Penelope Cruz Maria Elenana, sest näitlejatar paistab kinolinal nagu kala vees. Võib-olla on see emakeele kasutamise ja temperamendi väljaelamise tulemus, mis teevad Maria Elenast unikaalse ja usutava karakteri, kuid mis iganes see on, töötas see 100% linateose kasuks. Läbipõlenud kunstniku Maria Elena inspireerivus ulatusid peategelasest Juanist (Javier Bardem) kaugemalegi, sööbides mällu ilmselt kauemakski, kui nädal või kuu. Film koosnes mitmetest suurepärastest stseenidest, millest meeldejäävamad on näiteks Maria Elena vannilinastseen ning Vicky ja Christina esimene jutuajamine Juaniga.


Filmi visuaalne pool oli hea, kuid ei midagi erilist, sest Barcelona on ilus juba au naturel ja ei ole vaja just palju, et seda ekraanil edasi anda. Filmi põhimuusika ja eelmainitud kitarripalad on ehk põhilised muusikalised elemendid, mis defineerivad Vicky Christina Barcelona.

Kahtlemata kuulub VCB nende filmide hulka, mis tekitavad hea tunde ja inspireerivad aeg-ajalt vooluga kaasa minema.

The Reader (2008)

Viie Oskari nominatsiooniga "The Reader" jutustab loo II maailmasõja järgsel perioodil Saksamaal, kus teevad kummalise randevuu koolipoiss Michael Berg (David Kross / Ralph Fiennes) ja keegi võõras, temast kaks korda vanem Hanna Schmitz (Kate Winslet). Sellest saab alguse kummaline suhe, mängides provokatiivselt moraalsuse piirimail. Lugu saab oma nime aga Hanna armastusest Michaeli ettelugemise vastu, mis peagi muutub oluliseks osaks nende kokkusaamistest. Filmi süžee ei keerle aga pelgalt raamatute lugemise ümber, vaid jutustab loo Winsleti tegelase saatusest, paljastades paratamatult ka Michaeli eluloo.

Kate Winsleti julge rollivalik ei tohiks ühelegi tõelisele austajale just uudisena tulla (pidades eelkõige silmas filme nagu Little Children, Quills ja muidugi Titanic), küll aga üllatas meeldivalt David Kross Michael Bergi nahas, sest IMDB andmetel on noormehe vanuseks vaid 18 ühikut, olles selle aja jooksul mänginud tervelt seitsmes erinevas filmis. Krossi roll Michaelina pole ainult hea, kuid ühtlasi ka võrdväärne partner garanteeritult heale Winsletile, kelle julgus ja loomulikkus teeb silmad ette nii mõnelegi A-listi näitlejatarile. Titanic võis Winsletile küll nime teha, kuid kahtlemata on ülekohus tõmmata kahe eelmainitu vahele võrdusmärki.



Kahjuks polnud Krossi ekraaniaeg võrdeline filmi täispikkusega, sest hiljem vahetus Michaeli noorem osatäitja välja Ralph Fiennesiga, kellega koos saabus ühtlasi ka linateose allakäik (või vähemalt seisak). Täiesti mittemidagiütlev sooritus mehelt, kel selja taga juba mitukümmend filmi (tuletades meelde, et Davidil oli neid alla kümne). Vahest mõjub värske veri Hollywoodile kui kamuflaaž ning nii pea, kui see oli kadunud, kadus ka filmi tõeline võlu.

Ette tuleb heita ka pealesurutud saksa aktsenti, mis ei ole seni ühelegi filmile midagi juurde andnud, vaid tekitanud vähemasti minus pahameelt, justkui oleks filmi režissööril raskusi oma vaatajaskonna intelligentsusesse uskumises (seejuures tuleb kiita Singeri otsust Valküüri osas).


Küll aga tõstatas film mitu häälekat küsimust ja lõi paralleeli Remarque'i "Läänerindel muutuseta" vahel, millest siiani kummitab ühe karakteri küsimus "Miks me üldse sõdime?". Sama natuuriga küsimus puudutas ka Hannat, kes oli vaid üks, masinavärki vägisi kaasatud osaline, kelle peale langes saatuse tahtel kogu süü.

Lõviosa filmist domineerisid aga kuldaväärt näitlejad ja suurepärane käsikiri, mistõttu ei saa hinnata "The Readerit" ainuüksi ühe kehvapoolse näitlejavaliku ja aktsentide kasutamise otsuse põhjal. Loodetavasti läheb Kate'il seekord õnneks ja ta saab lõpuks kätte oma teenitud kulmehikese (kolm olevat kohtuseadus..?)

Rachel Getting Married (2008)

Jenny Lumeti kirjutatud ja Jonathan Demme valvsa pilgu all sündinud Rachel Getting Married räägib räägib täpselt sellest, millele nimigi viitab: Rachel abiellub.


Kuid abielu pole filmi kõige olulisem osa. Palju suuremat kaalu omab Racheli (Rosemarie DeWitt) endisest modellist ja narkosõltlasest õe Kymi (Anne Hathaway) naasmine taastusravilt pere juurde selleks tähtsaks sündmuseks. Pere mustaks lambaks olemine ei aita kuidagi kaasa Kymi kohanemisele, rääkimata sellest, et pulmade eel on kogu tähelepanu koondunud teisele peretütrele. Kymi ärritavad kodus pisemadki asjad, mis suure tõenäosusega on aga tingitud tema meelerahutusest, mille juured ulatuvad palju sügavamale minevikku.


Maagilise Ella rollist Kymi kehastuseni on parajalt pikk samm ja Anne tegi selle sammu mängleva kergusega. Olemuselt veidi neurootiline, aeg-ajalt sarkasmi pritsiv rahutu tuhkatriinu joonistub vaatajate silmade ees suurema vaevata, sest nii Lumeti äärmiselt personaalne käsikiri kui ka Anne'i tõetruu kujutlus Kymist, töötavad karakteri elustamisele ainult kaasa. Veenva etteaste tegid ka nimitegelast Rachelit kehastanud Rosemarie DeWitt ja põgusalt näidatud pereema Debra Winger, kellest õhkub sõnuseletamatut müstilisust ning kelle õlule koondub kogu filmi filosoofia ja Kymi painanud küsimus.


Pisut sügissonaadilik lähenemine jäi eelmainitud filmile alla oma esitlusviisi poolest. Vähe sellest, et käsikaameraga filmitud linateosed on liialt üleleierdatud teema, ei tee see teost vaatajate suhtes kuidagi vahetumaks, sest nii mõndagi läheb kaamera värisemise jms tõttu kaduma. Üsna tihti panid ka liialt pikale veninud stseenid toolil nihelema ja igavus oli kerge peale tulema. Kääridega oleks võinud julgem olla, Demme.

Mõistagi puudus filmist taustamuusika, kui mitte arvestada konstnantset viiuli kääksutamist, mis ajapikku muutus tüütuks taustamüraks.

Filmi võrratu näitlejatöö kahvatab aga suures osas tema vead, andes ühtlasi ammendava vastuse Hathaway oskari nominendiks olemise küsimusele. Möödas on igatahes see seik, kui Anne Hathaway nimega seostusid mulle ühte patta kuulunud rollid filmidest nagu "The Devil Wears Prada" või "The Princess Diaries".

Erinevalt inetust plakatist, on film siiski hea vaatamine (merehaigetele ei soovita).

Kym: You're a lawyer?
Kieran: Was. For about five minutes.
Kym: Say something Legal.
Kieran: Tort.

Slumdog Millionaire (2008)

Danny Boyle'i tõlgendus Vikas Swarupi kirjutatud romaanist räägib India slummides üleskasvanud poisist, kel saatuse abiga - nagu seda mitmel korral rõhutatakse - õnnestub saada Miljonimängu saatesse.

Miljonimäng pole aga tegevustiku keskpunktiks, küll aga mängib põhirolli peategelase Jamali armastus lapsepõlve saatusekaaslase Latika vastu. Miljonimängu liini toetavad jällegi stseenid Jamali, tema venna ja Latika minevikust, paljastades samaaegselt tõe Jamali piiramatuna tunduvate teadmiste kohta.

Sündmustik hargneb lahti vendade lapsepõlvest, kus nimitegelased on alles pisikesed põnnid, kes jutustavad esimese peatüki armastusväärse siirusega. Stiilne kinematograafia ja lummav taustamuusika loovad SM-ile tugeva vundamendi, millele ülejäänud, veel nägemata film üles ehitada. Kahjuks ei ole aga ülejäänud linateos niivõrd tugev, kui seda võiks alguses arvata. Juba filmi esimeses järgus hakkab häirima süžee kerglaslik käsitlus, kus tekib mulje, et slummielu raskust on filmi "šokifaktori" eesmärgil mõneti ärakasutatud, sest tegelikult tahab lugu kangesti rääkida armastatu ülesleidmisest, mitte raskest lapsepõlvest prügimäel.


Piisab ainuüksi näitlejate vahetusest (poisid ja tüdruk kasvavad suuremaks), kui film kaotab suure osa oma võlust. Side tegelastega on kadunud, šokeerivad seigad poiste elust on minevik ja nii on järel vaid ilus pilt ja aeg-ajalt kõrvus helisev muusika. Kaasa ei aita ka vendade taaskohtumine ja Jamali venna hilisem saatus (kusjuures veel suurema segaduse tekitas Salimi äkiline meelemuutus, mis jättis pealesurutud mulje).


Mainimist väärivad ka filmis kasutatud keeled, kus puudus täielikult loogiline süsteem: karakterid rääkisid justkui oma suva järgi kas inglise või hindi keeles, sest ilmselgelt eeldab laiale massile orienteeritud film võimalikult vähest subtiitrite lugemist ja võimalikult eksessiivses koguses inglise keelt. Oleksin aga eelistanud näha filmi oma ehedas hindikeelses mahlas. Lõpustseeni tants tänu filmi niigi kesklevale alatoonile ei häirinudki, pigem pani punkti hindele kolm.

Ülekullatuse tõttu ootasin filmilt palju enamat.

The Curious Case of Benjamin Button (2008)

Mainin kohe ära, et käsikirja autor on "Forrest Gumpi" kirjutanud Eric Roth. See on põnev tõsiasi just selle pärast, et Ericu käekiri paistab selles filmis hästi välja. Juba enne IMDbsse sukeldumist mõtlesin, et film meenutab ülesehituselt kangesti Forrestit. Teades, milline edu saatis Forrest Gumpi, võib vaid oletada, mis tasemele küündib TCCOBB.


Ainuüksi loo põhiplot on põnevusttekitav: mees, kes vananemise asemel aastatega nooreneb. Noor vaim vanas kehas tekitab inimeste seas segadust, sest raugana oodatakse temalt elukogemusi ja omavanused peavad teda lihtsalt erandlikult heaks mängukaaslaseks. Benjamin kohtub juba lapseeas noore tüdruku, Daisyga (Cate Blanchett) ning on põnev jälgida nende mõlema kasvamist: Daisy muutub aastatega üha vanemaks, Benjamin aga nooremaks, kuid viimase iseäralikust arengust hoolimata, leidub nende vahel mingisugune eriline side, mis kuskil keskel areneb suureks armastuseks. Nende silmnähtav erinevus tekitab filmi jooksul mitmeid moraalseid ja filosoofilisi küsimusi Benjamini vana keha ja noore ea kohta, kuid see ongi tema karakteri eripära: kogeda kõike lapseeas (näiteks kasvas Ben üles seltskonnas, kus keskmine iga on 60ish).


Näitlejate kiitmisega ei jõua peale hakatagi, sest siis tuleks postitus ilmselt lõputult pikk. Cate Blanchett oli hea nagu alati ja nauditav oli ka Brad Pitti osa Benjaminina, sest erinevates vanustes ilmnevate iseloomujoonte väljatoomine pole mingi lapsemäng ja sellega saavadki hakkama vaid andekamad oma erialal. Ühtlasi keeldun ma uskumast, et Brad Pitt on järjekordne hollywoodi ilus nägu ja väikeste tüdrukute tulevane abikaasa, sest tegu on tõepoolest andeka näitleja ja sealhulgas veel humanistiga. Tuleb kiita ka Cate'i tantsuoskust, sest kuuldavasti tegi ta suure osa tantsimisest ise ja seda saab filmis selgelt nähagi. Vaid mõned kiiremad pöörded olevat tehtud dublandi poolt. Põgusalt näidatakse ekraanil ka Tilda Swintonit, kelle kohta ei ole samuti ühtegi halba sõna öelda, kuid seekord ei avaldanud tema karakter just eriti sügavat muljet.

Visuaalselt oli film puhas silmakomm kõikide oma toonide, võttepaikade, olustiku ja muu kinematograafiaga, mis meenutas aeg-ajalt filmi "Big Fish" visuaalset poolt (ootuspäraselt soovitab ka IMDb Benjamini vaatajatele suure kala filmi).

Häirima jäi vaid metafoor tagurpidi käiva kella ja Benjamini elu vahel, sest nende kahevaheline seos jäi väga häguseks. Kella valmistas mees, kes tahtis oma sõjas hukkunud poega tagasi, Benjamin polnud aga nende kahega kuidagi seotud, ühendab vaid mõte tagurpidi suunast. Teoreetiliselt võiks see rikkuda filmi, aga kõik muu on lihtsalt liiga hea, et selle üle pead valutada.

Atonement (2007)

Olen juba ammu tahtnud seda filmi näha ja lõpuks avanes võimalus see üle kaeda ja ütleme nii, et pettumiseks polnud põhjust. Joe Wright tõestab veelkord, et oskab teha head filmi ja seda heade näitlejatega.

Film siis tehtud Ian McEwani romaani järgi ja tegu armastusdraamaga. Filmiblogija Soprano ütleb filmi kohta tabavalt, et tegu on pigem naistekaga, kuid see ei tähenda, et ükski mehine mees filmi kohe nurka viskama peaks. Verd ja sõda on filmis küll, kuid põhirõhk on siiski Cecilia ja Robbie vahelisel armastusel ja sellel, kuidas naise õde Briony asju väga vales valguses näeb ja hulga segadust tekitab. Koguni nii palju segadust, et Robbie läheb vangi teo eest, mida ta ei sooritanud ja vastarmunud lahutatakse.

Suurepäraselt tuuakse välja, kui valesti üks 13-aastane inimestevahelistest suhetest aru saab ja kui julmad võidakse oma õe vastu olla, kui mängus on armastus. (Oli ju Briony ise Robbiesse armunud ja nõus kokku valetama ükskõik mida, et need kaks teineteisest lahutada). Ning kui ajapikku hakkabki mõistus "koju tulema", siis ei saa alati kõike heaks teha.

Näitlejatööga jäin eriti rahule. McAvoy ja Knightley teevad puhta töö, ka Brionyt mänginud näitlejad tegid head tööd. Eriti meeldis see efekt, et näidati, kuidas Briony asja näeb ja kuidas asjad tegelikult olid. Ajas "hüppamine" oli hea vaheldus nendele filmidele, kus kõik näidatakse kuidagimoodi ühe joruna ära. Operaatoritööd kiidaks ka, sest see tegi filmi tõesti nauditavaks.

Kokkuvõttes on Atonement üle pika aja selline refreshing film, mis paneb kaasa elama ja järele mõtlema.

Häid pühi kõigile! :)