Låt den rätte komma in (2008)

Paljude teiste kaasblogijatega sarnaselt sai vaadatud "Låt den rätte komma in", järjekornde rootslaste linateos, mille kuulumine IMDB top 250sse õigustab end täielikult. Nüüdseks võiks küsida: Kes ei oleks näinud filmi "Luba see õige sisse"? Sisust pikemalt rääkima ei hakkagi, seda saab lugeda teistest filmiblogidest, mille postitajad on agaramad ja minust kõvasti kiiremad. Lühidalt aga, film räägib Rootsi äärelinnas elavast poisist ja tema naabrist, ebaharilikust tüdrukust Elist, kelle vahel areneb välja tugev sõprusside.

Arvan samuti, et tegu on  omanäolise vampiirifilmiga. Ehkki vampiiri ja lihtsureliku sõprussuhe (või koguni armastus) pole midagi uut (tänu ameeriklaste kassahitile "Twilight"), siis rootslaste film on võrreldes teiste sarnast teemat käsitlevate linateoste kõrval stiilne. Lisaks žanrite rikkusele, on sündmused tihti esitatud lapselikus lihtsuses. Olgu stseen kui võigas tahes, jääb pärast põgusat õõvastusmomenti ikka mulje, et tegelikult on asi hoopis sinus endas, vaatajas ja kõik, mis toimub kinolinal, on täiesti loomulik. See ongi kogu loo puhul kõige hirmutekitavam ja nii sain ma vastuse ka küsimusele "mis selles filmis siis ikka nii hirmsat on?".

Kuna lugu põhineb John Ajvide Lindqvisti romaanil, siis järjekordselt pole linateosesse kõik ära mahtunud/sisse pandud. See on filmi puhul ehk kõige nõrgem koht, sest välja on jäetud Eli kohta vägagi tähtis tükk informatsiooni. Nimelt on filmis lõpu poole üks üsnagi õõvastav stseen, mis jättis mu pikemaks ajaks mõttesse, suutmata ühendada punkti A punkti Bga (kuigi filmis esitatud vihjete põhjal oleks võinud mingi järelduse teha). Spoiler: Eli pole tüdruk, vaid poiss. Raamat pidavat ka selle tagapõhjast rääkima.  Noorte rootslaste Kåre Hedebranti ja Lina Leanderssoni näitlejatöö oli laitmatu ning kindlasti peaks ära mainima, et just selle filmiga sai nende nimi esmakordselt ka IMDBsse kirja - lühidalt, nende esimene linateos. Kuna filmis mängib kaalukat rolli emotsionaalsus, siis on hea näitlejavalik kahtlemata selle filmi trump.

Kosmose külastusest nii palju, et sain samuti nautida põhikooli teismeliste lärmamist, kokakoola topside täitmist keset filminäitamist ja seda kurikuulsaks saanud kiljatust, nagu vaataks saalisolijad parasjagu mõnda "Vimma" tüüpi filmi. 

Üldjoontes võib aga öelda, et filmis ei häbenetud näidata midagi ja kõike, mida vaatajale raatsiti näidata, tehti ülimalt siiral moel. Tihti see avatus ja siirus on aga inimestele kõige võõram ja hirmsam asi maailmas. Plusspunktid rootslastele, kes neist asjadest häbenematult kõnelevad.

Lisalugemist:

Trash-Can-Dance

Danzumees

Forza

Filmiarvustused

Ping-pongkingen (2008)

PÖFFi raames ping-pongi kuninga seiklused nüüd ka ära nähtud. Rille on keskmisest kogukam 16 aastane Põhja-Rootsi nooruk. Tema suur kirg on, nagu aimatagi võite, ping pong ja selles spordis tahab ta teistest rohkem kui peaajagu üle olla. Rillel on noorem vend Erik, kes on tema täielik vastand. Erikul on palju sõpru, ta on sportlik ja tihti impulsiivne. Rille on juba harjunud, et Eriku sõbrad teda kiusavad ja mõnitavad, tal on sellest suhteliselt ükskõik. Vähemalt ping pongis lööks ta neid iga kell.
Kõigest hoolimata hoiavad vennad teineteist ja saavad võrdlemisi hästi läbi. Seda hetkeni, kui Rille kuuleb pealt ema vestlust "Maantee Gunnariga" (ema uus poiss-sõber), et üks poistest on hoopis viimase laps. Rille arvab automaatselt, et jutt käib temast. See paneb ta asjade üle järele mõtlema, sest on ju tema isa alati see suur eeskuju, kellest oma vähestele tuttavatele jutustada. Ta pole milleski kindel, aga on liiga arg, et kellegi käest otse midagi küsida. Ühel hetkel ilmub ka isa kaugelt komandeeringust tagasi. Vennad veedavad isaga toredalt aega, kuid peagi selgub, et mees on ikka seesama joodik, kes aastate eest lahkus. Sellest hoolimata üritab "pappa" poisse õpetada ja üritab kaotatud aega tasa teha.
Rille murrab pead, kas isa on ikka isa ja kuidas uue pigem veidra olukorraga toime tulla. Tõe selgudes pole mitte üksi ping-pongi kuningas üllatunud. Järgnevad sündmused panevadki vendade suhted proovile.
Hea huumoriga film. Ja absurdnaljakad on just sellised pisidetailid. Näiteks üks Rille väheseid nohiku olekuga sõbrannasid joonistab musklis torsodega väljakutsuvates poosides mehi. Või näiteks fakt, et poiste kodu on kasse täis. Neid on absoluutselt igal pool, isegi sahtlites. Film, mis lihtsalt kutsub vaatama. Filmi fenomen ongi minu arvates see, kui tõetruult põhjamaise ülekaalulise nooriku mõttemaailma näidatakse. Mitte, et ma sellest midagi väga teaksin, aga it sure looks real.

Höstsonaten (1978)

Ühes Sleepwalkesiga sai vaadatud selle kavas olnud Ingmar Bergmani Sügissonaat, mis oli vanameistri linateostest ühtlasi esimene, mille teadlikult ära vaatasin. Pärast seda, kui lahkusin Sõprusest ja nägin ukse ees pikka inimeste rivi ühele Bergmani filmile, tekkis ka mul soov üks tema teostest ära vaadata, õnneks ei pidanud pettuma.

Höstsonaten haarab sust oma teravate küünistega, raputab su oimetuks ja siis niisama pahaaimamatult, kui oli saabunud, ta ka lahkub. Alustuseks ilmub kaadrisse Eva (Liv Ullmann), tagasihoidlik noor naine, kes kirjutab parasjagu emale kirja ja kuskil tagaplaanil kõneleb temast kiindumusega elukaaslane Viktor (Halvar Björk).

Kirjutatud kirjas kutsub Eva külla ema Charlotte'i (Ingrid Bergman), kuulsa ja karismaatilise klaverimängija, kes pole oma tütart näinud ligi seitse aastat. Ja ta tulebki, kuid mitte tagasihoidlikult.

Höstsonateni võlu seisneb tema lihtsuses: terve filmi vältel süübitakse tegelaste suhetesse, mis hargneb lahti kui lõngakera ja areneb edasi ühes pikas jorus. Charlotte ja Eva paistavad hoolimata neid lahutanud aastatest hästi läbi saavat. Ema paistab tähelepanu nautivat ja Eva tähelepanu osutamisega just ei koonerda. Veelgi enam, Eva soovib end ikka veel emale tõestada, nagu ta seda terve oma elu on teinud. Eriti ilmekalt iseloomustab seda klaverimängustseen, kus tütar esitab Charlotte'ile Chopini prelüüdi, mille harjutamisega on ta näinud palju vaeva. Ema ei pea seda aga millekski ja selle asemel esitab teosest oma, n-ö õige versiooni.

Kaamera filmib nende mõlemi näoilmeid, peegeldades täielikult Charlotte'i üleolekut ja Eva pettumust. Tekib kohe küsimus, kuidas suudab tütar seda kõike taluda? Veelgi enam, Eva ja tema mehega koos elab ka naise õde, kes põeb rasket haigust ja keda Charlotte peab tülikaks lisakoormaks oma elus. Naine on aga suurepärane näitleja ning tütrega kohtumisel külvab ta viimase üle võltsi armastuse ja hellusmomentidega.

Kui kaua suudab Eva selles näitemängus vastu pidada? Hetkeni, mil avatakse veinipudel. Sel momendil muutub linateose meeleolu täielikult ja Evast purskub üks tuline ülestunnistus teise järel, jättes Charlotte'i sõnatult valusaid hoope vastu võtma. Kuid jääb mulje, et õigustatult, sest Ingrid kehastabki naist, kelle enesekesksus on seadnud karjääri perekonnast ettepoole. Selle saatel mööduvadki vaatajate minutid: tooli üha sügavamale sisse vajudes ja tegelastele, eelkõige Evale meelevaldselt kaasa elades. Selliste lähivõtetega nagu Höstsonatenis, on raske tegelaste emotsioone ja eelkõige näitlejate ümberkehastumist raske mitte märgata. Teisest küljest ei saa jätta kaastundeta ka Eva ema, kelle tütar on täis nii tulist vihkamist ja toorest raevu. Taolises kahevõitluses oli keeruline poolt võtta - pada sõimab katelt, kuid kas ikka...? Charlotte on näidanud kõiki märke oma võimetusest kedagi armastada ja sellist inimest oma tegudes või tegemata jätmistes süüdistada on sama hea, kui süüdistada tumma tema kidakeelsuses.

Lõpustseen on omamoodi sõlmpunkt algusega, kus Eva kirjutab taaskord emale kirja, paludes temalt juhtunu kohta vabandust ja lootes salamisi ikka ja tõenäoliselt igavesti saabuvale momendile, mil Charlotte hakkab teda armastama.

Nüüd saan aru, miks Ingmar Bergmanit meistriks tituleeritakse.