Avatar (2009)

"Avatar" ehk James Cameroni teine tulemine. See sissekanne saab olema pisut teistsugune, ei hakka näitlejatöö ja süžee (või selle puudumise) lahkamisega vaeva nägema.

Kõik oluline on kiiremate kaasblogijate poolt juba kirjamustaga üles märgitud: väljaarendamata tegelased, täiesti ebaoriginaalne teemaarendus, millele lisaks on külge poogitud veel kõikmõeldavad hollywoodilikud klišeed. Kui sõnapaar "Hollywoodi film" esineks mõnes filmimaailma leksikonis, seisaks selle järel tõenäoliselt mõni "Avatarist" pärit filmikaader ja James Cameroni pilti kõrvutataks tüüpilisele Hollywoodi filmile omaste dogmadega.


Muidugi oli kõik visuaalselt väga nauditav ja Pandoral elamise vastu poleks endalgi midagi, kuid samas ei saagi selliste neoonvärvide kõrvutamine kuidagi külmaks jätta. Ülekasutatud bioluminestsents ei karju just originaalsuse järele, kuid on kindel minek, kui tahetakse tekitada peadpööritav silmakomm. Ja ma ei ütle, et ma ei langenud nunnude pastelltoonide ja lennukate võitlusstseenide ohvriks, vastupidi.


Puust ja punaseks: linateos ei rabanud jalust ei süžee, ega visuaaliga, ehkki viimane mainitutest just need kolm punkti tõigi. Kellele meeldivad kirkad värvid, Sigourney Weaver, indiaanlased ja kauboid, dinosaurused ja lohed, kõva madistamine, või hoopiski kahemeetrised sinised end loodusega sünkroniseerivad tulnukad, siis tasub "Avatar" igatahes ette võtta.

The Day the Earth Stood Still (2008)

Käisime ka Zmurffiga tunnustatud linateose remake'i kinos vaatamas ja astusime kinosaali suhteliselt tühja lehena (1951. aasta filmi pole kumbki näinud). Film ei inspireerinud aga üldse, ehkki loo potentsiaal oli käega katsutav.

Filmis on kasutatud küll ohtralt eriefekte ning selle kohta ei saagi midagi halba öelda (kui ehk see, et hiiglasliku roboti kehastuses kaitsesüsteem oleks võinud välja näha veenvam, kui purustamatu plastiliinmees), kuid kui terve teos mängida ainult visuaalse ilu peale välja, siis ei jää filmi lõpuks enam midagi järele ning "The Day the Earth Stood Still" on järgmiseks päevaks sama hästi, kui unustatud. Paistab, et sel ajal, kui mehed filmi efektidega tuunisid, unustasid nad filmi sisu tähtsuse sootuks ja nii sündis järjekordne hollywoodi meelelahutus väljalülitunud ajudele. Awesome!

Muidugi oli aeg-ajalt ka põnevust: Keanu Reevesi mängitud Klaatu müstilisus ja pidev arutlus, mis eesmärgil ta inimeste sekka tuli. Keanu saab oma rolliga hästi hakkama (ehkki pisut passiivse ja küllaltki emotsioonitu tegelase mängimine ei ole A-listi näitlejate hulgas just vägitükk) ja Jennifer Connelly roll kasuema ja teadlase rollis ei olnud ka sugugi halb.


Niisiis on Scott Derricksoni versioon antud lühijutust tühi nagu kellavärk, kuigi isegi võhikuna antud teemas oli tunda, et stoorist oleks võinud välja pigistada nii palju enamat, kui Klaatu ja Heleni põgenemismaraton enesehävitusliku inimsoo eest. Need paar mõtet, mida arvati ka laiemale massile peale minevat / aru saadavat, kasutati siiski linateose lõpupoole ära ja kulminatsioon oli ehk ainuke sügavam koht kogu kuivale jäänud sündmustiku kõrval.

Antud versioon on seega üks neist filmidest, mida võib ju korra meelelahutuslikul eesmärgil vaadata, kuid midagi inspireerivat peale mitte-midagi-uut-siin-pole silmailu ei tasu sealt otsida.

Twilight (2008)

Tundus ainult loogiline rääkida Twilightist kohe pärast rootslaste vampiirifilmi. Kui nüüd oskaks ka kuskilt alustada.

Film "Twilight" põhineb Stephenie Meyeri samanimelisel romaanil, mis räägib peategelasest Bellast, kes armub absoluutselt täiuslikku vampiiripoissi. Antud juhul olen raamatut ka lugenud (et ikka teada saada, millest kõik see fuzz) ja pean ütlema, et hullemat teost annab otsida. Linateose kasuks vaid nii palju, et viimane oli isegi parem, kui raamat ise, sest peategelase monoloogi ja korduvaid mõtteid kuuleb vaid põgusalt alguses. Etterutates mainin, et selle võrdluse tõttu annan filmile punkti rohkem, kui ta seda väärt on.

Alustades halva käsikirjaga (sitast saia ei tee) ja lõpetades ebasümpaatse Robert Pattinsoni näitlemisega, ei olnud olnud just palju järel, millele loota. Kuna raamatus on "sündmustikuks" vaid Bella ja Edwardi suhted ja teised tegelased koos kõrvaliste sündmustega täiesti tagaplaanile lükatud, siis ei erinenud see kuigivõrd filmis toimuvast. Bella (Kristen Stewart) isa oli ikka suvaline hobo, kelle juures Bella elas, tüdruku "sõbrad" olid lihtsalt mingid tüütud ja uudishimulikud tüübid, kelle nime ma veel lõpupoolegi üritasin meenutada ning Edward oli ikka samasugune stalker, nagu raamatus võib tema käitumisest välja lugeda.


Kui Kristeni näitlejatöö üle pole eriti midagi nuriseda (polnud Bellat mängida nüüd teab mis vägitükk ka), siis seevastu Robertil oli selline nägu peas nagu "võitleks ta igas stseenis justkui kõhukinnisusega" tsiteerides Sopranot. Sellist nähtust on esinenud ka teiste näitlejate puhul ja ma nimetaks seda Daniel Radcliffe'i või Orlando Bloomi sündroomiks.

Film juba iseenesest nägi odav välja, mille üle ei saa ka just imestada, sest kuuldavasti oli selle eelarve suhteliselt väike. "Twilightis" puudus igasugune stiilitunnetus ja paistis, et linateos ei üritanudki midagi innovatiivset teha, vaid täiesti kuivalt materjal "ette lugeda". Ka eriefektid nägid odavad välja ning stseenid, kus Edward demostreeris oma kiirust, tundus see lihtsalt maapinna kohal jalgade siputamisena.


Ja filmi soundtrack?! Iga kord, kui Edward plaanile ilmus, hakkas taustaks "kõlama" parema kirjelduse puudumisel stalkeri muusika. Omamoodi täiesti sobiv arvestades Edwardit ennast, aga muusika püüdis pildi arvelt liiga palju tähelepanu, mis pole just raske, kui pilt ise pole suurt midagi väärt.

Minnes tagasi filmi käsikirja juurde, siis nii mõneski stseenis tundus, et näitlejad on oma repliigid ära unustanud või poldud lihtsalt suudetud antud lõiku mingit otstarbekat rida sokutada. Raamatule truuks jäämisest ei saa siin aga rääkida, sest sündmustikuareng oli kohati raamatus toimuvast täiesti erinev.

Nii mõnigi "Twilighti" fänn on võrrelnud teost Harry Potteri seeriaga, väites, et esimene on palju sügavamõttelisem, kui mingi stoori võluripoisist. Kui Harry Potterist välja jätta absoluutselt kõik muu tegevustik peale Harry ja Ginny sebimise, küllap siis oleks ta ka "Twilighti" fännide vääriline. HP ja "Twilighti" võrdlemine on aga enam kui ülekohtune, sest erinevalt Stephenie Meyerist on Rowlingul stiili.

Kinopileti peale ei soovita raha raisata.

War of the Worlds (2005)

Olnud, nähtud, tehtud. Ei midagi originaalset, järjekordne film maailmalõpust.

War of the Worlds, nagu pealkirigi viitab, räägib kahe maailma vahelisest sõjast. Peategelane Ray Ferrier (Tom Cruise) tahab olla oma kahele lapsele "normaalne isa", samal ajal, kui tema eksnaine elab koos oma uue mehega. Juba vallandub klišeedelaviin. Ühel päeval juhtub aga midagi täiesti mõeldamatut ja ootamatut. Perekonna väikelinna ründavad maapinda istutatud tulnukate robot-kolmjalad, kes pööravad linna suurema vaevata pahupidi. Kui te nüüd arvate, et Ray asub maailmapäästmismissioonile (kui peategelane kaitseb oma perekonda siis see võrdub maailma päästmisega), siis te ei eksi. Ray peab nüüd kantseldama oma noort tütart Rachelit (Dakota Fanning) ja muretsema ühtlasi oma teismelise poja, Robbie (Justin Chatwin) heaolu üle, sest viimase sooviks on ühineda sõjaväega, et astuda vastu vaenulikele marslastele.

Kuna film põhineb H.G.Wellsi novellil, siis ilmselt jääb üle vaid ette heita seda, et Spielberg antud linateosega paremat tööd ei teinud. War of the Worlds on sünonüümiks kõigele hollywoodilikule ja ka näitlejavalik on alla igasugust arvestust. Muidugi on igati loogiline, et marslastega seotud filmis mängib saientoloogist Tom Cruise ja kangelase pisitütreks on ei keegi muu, kui Dakota Fanning (kes minu arvates on rohkem tulnukas, kui laps). Jääb üle vaid imestada, et War of the Worlds on kühveldanud kokku 12 võitu ja sealhulgas 3 oskari nominatsiooni.

WALL·E (2008)

Lõpuks sai vaadatud ka pikka aega kohustuslikku filminimekirja kuuluv WALL-E, üks Pixari stuudio järjekordseid meistriteoseid.

WALL-E räägibki samanimelisest robotist, kes on jäänud inimeste poolt hüljatud Maale, et koristada päev-päevalt nende meie prügi. Inimesed on selleks ajaks kolinud kosmoselaevale elama, sest õhk Maal on liiga saastunud ja prügimäed võrreldavad NYle omaste pilvelõhkujatega. WALL-E pole aga tavaline robot, sest pärast väsitavat tööpäeva läheb ta kogutud "väärtesemetega" koju, laob aarded organiseeritult riiulitele ja lõbustab end muusikali vaatamisega. Seega pole ta just harilik robot, vaid inimlikumgi veel, kui mõni inimene.

Nimitegelase elu aga muutub, kui Maale saadetakse üliarenenud robot, EVE, kelle ülesandeks on otsida Maalt tuntud eluvorme. Protsessi käigus õpib emotsionaalne WALL-E EVE'i tundma ja tutvustab talle elu Maal inimeste moodi, nakatades viimastki inimlikkusega. See saaga viib nad inimeste kosmoselaeva, kus elavad loodusliku valiku tulemusel alles jäänud inimesi meenutavad tüübid: paksud, taandarenenud luustikuga, aheldatud oma üliarenenud tooli külge, on tarbjaühiskonna orjad ja täiesti võõrdunud endisest elust Maal. On mõneti naljakas mõelda, et kaks robotit on need, kes üritavad kallist planeeti , sealhulgas inimkonda päästa.


WALL-Et, nagu paljusid teisigi Pixari animatsioone, oli lihtsalt nauding vaadata. Silm puhkas peenelt väljarenderdatud karakterite ja stseenide peal ning ühtlasi oli tegu läbiva pisarakiskujaga. Polnud ka üllatus, et film oli parajalt naljakas (olenemata vaataja vanusest) ja käsitletud teema piisavalt tõsine, et selle üle hiljemgi veel järele mõelda. See animatsioon on otsene pilge inimeste igapäevaellu ja eelkõige pilk tulevikku, sest olgugi, et tegu on algusest lõpuni arvutis ülesehitatud stseenidega, on jutustatud lugu täiesti reaalne tulevikunähtus. Tõenäoliselt aga ei veaks meil nii, nagu vedas WALL-E filmi tegelastel. Ettearvatav ja üdini Hollywoodilik lõpp ongi põhjus, miks ma ei saa anda filmile täispunkte. Muidu pole nuriseda millegi üle. Üdini armas ja nunnumeetrit laadiv film.

Voice in commercial: Too much garbage in your place? There is plenty of space out in space! BnL StarLiners leaving each day. We'll clean up the mess while you're away.

***

Ship's Computer: Voice confirmation required.
Captain: Uhhh...
Ship's Computer: Voice confirmation accepted.

The Dark Knight (2008)

Tegu siis Batmani uuema versiooni teise osaga, kus Bruce Wayne jätkab Gothamis õigluse jalule seadmist. Herr Nolani ees müts maha, sest see järg teeb seda, millega kõik järjed hakkama ei saa, nimelt on teine osa (minu arvates) esimesest tunduvalt parem. Suure tõenäosusega on asi Ledgeri kehastatud Jokkeris, kes teeb tõelist meistritööd. Siin on Jokker nõrgamõistuslik, haiglane tegelane, kes teeb kõik, mis tema võimuses, et Batman kõrvaldada ja Gotham "üle võtta".
Üldiselt ei ole minagi selline superkangelaste film, aga "Pimeduse Rüütel" on kindlasti vaatamist väärt. (Vähemalt minu jaoks) on selles kõike, mida ühes heas filmis olema peab...huumorit, draamat, eyecandyt, häid näitlejaid, actionit jne. Käivad isegi kõlakad, et film peaks Oscarile kandideerima.
Ei väsi kordamast, et minumeelest on Butler Alfred ääretult sümpaatne tegelinski, nagu ka Lucius Fox (Morgan Freeman). Batman on võrreldes eelmise osaga läbi teinud väikese arengu, ja Jokker/Ledger annab täie rauaga. Puudu pole ka good-turned-bad vend. Lõpus tunneb ilmselt enamik Batmanile kaasa, kui ta oma ülim-motikaga põgeneb ja keegi ei tea, et tegelikult oli tema see, kes "päeva päästis".

Isegi keskmisest kõrgemate ootustega fänn peaks igal juhul rahule jääma. Hindeks jääb neli tärni, et Nolanil oleks, mida ületada (loodan, et ikka kolmaski tulemata ei jää).

Lizzahy: Eelnevale lisaks jääb üle vaid rõhutada, et Heath Ledgeri näitlejatöö Jokkerina ei olnud puhtalt ülespuhutud haip, vaid tegu on tõesti oskariväärilise (nii palju, kui selle auhinna väärikusest veel järel on) osatäitmisega. Kuna mul pole selle filmi kohta mitte midagi halba öelda, siis hindan mina seda viiega.

Indiana Jones and the Kingdom of the Crystal Skull (2008)

Indiana Jonesi viimased seiklused valmistasid kahtlemata ühe aasta suurima pettumuse filmimaailmas. Ma võin leppida ebarealistlike tagaajamisstseenide ja külmkapis tuumaplahvatuse üleelamisega (need olid isegi nauditavad), aga kohe kindlasti ei lepi ma sellega, et igast kitsast situatsioonist päästakse end kristallpealuuga, olgu see kui võimas tahes. Nagu pealuust oleks üksi vähe olnud, pidi loo lõpp samuti nägema välja nagu varastel '90 aastatel tehtud arvutiefektide katseprogramm. 2 punkti seikluse, näitlejate ja Indiana Jonesi nime eest, aga come on, you can do better than that!