The Hangover (2009)

Jon Lucase ja Scott Moore'i "The Hangover" oli värskendav vaheldus Pixari animatsioonidele, kui ainsatele tükkidele, mis suudavad terve oma pikkuse jooksul väsimatult naerutada. Seekordseks müüdimurdjaks oligi palju kiidusõnu teeninud ja imdb-s tervelt 133. kohale tõusnud "Pohmakas", mis näitas, et head komöödiad pole veel päris välja surnud.


Loo süžee on suhteliselt lakooniline ja tutvustus ei ole küll eriline südametevallutaja: neli täiesti erinevate iseloomudega sõpra sõidavad Las Vegasesse, et pidada maha üks raju poissmeeste pidu. Järgmisel hommikul ärgatakse suure oigamisega, sest öistest seiklustest ei mäleta keegi mitte midagi. Hotellituba näeb aga välja kui segipekstud pusle, mille kokkupanemisel moodustub pilt toimunud sündmustest. Iseenesest mõistetavalt saabki sellest kogu linateose põhisündmus. Piisavalt hollywoodilik, kuid siiski mitte lihtlabane, suudab "The Hangover" võita endale kõikide vaatajate südamed. Niisamuti võib palju armastusväärset leida ka tema tegelastest, nagu nägus Phil (Bradley Cooper), tuhvlialusest hambaarst Stu (Ed Helms), kohatu Alan (Zach Galifianakis) ja ratsionaalne Doug (Justin Bartha). Tänu isiksuste mitmekülgusele ei jää ka lugu ise üheplaaniliseks, vaid sõprade erinevuste ühendamisel muutuvad igaühe kiiksud lugu edasikandvaks jõuks.


Vähem värvikamad pole ka loo kõrvaltegelased, tuues peategelaste seiklustesse uusi tuuli ja vaimukaid seiku: kokku joosti koguni Mike Tysoni endaga, kes, tuleb välja, oskab lisaks poksimisele enda üle ka naerda. Kõige tipuks kaasati sündmuste ahelasse ülaloleval pildil figureeriv Mr. Chow, kelle pentslik iseloom ja silmnähtav omapära keeratakse ühel hetkel armutult üle võlli, nii et see muutub juba raskesti seeditavaks. Ülejäänud "The Hangoverist" säilitab aga oma mõõdukuse ja saadab vaatajat võiduka lõpuni. Võit ei tule ilmaasjata, sest filmi parim osa peitubki tegelikult just lõputiitrites: karm reaalsus läbi seebikarbi, ehk pusle ongi koos.

Stu Price: Ew! Alan, did you just eat sofa pizza?
Alan Garner: Yes.

El orfanato (2007)

See omanäoline jutustus on esmapilgul võtnud omaks mitmed teistele tuntud filmidele omased elemendid. Nii 2001. aastal valminud "The Others", kui ka "The Orphanage" uurivad elu ja surma (hilisemal selgumisel) õhkõrna piiri. Kuigi filmis leidub mitmeid adrenaliinitootvaid momente, ei ole tegu pelgalt õudusfilmiga: paljuski loo külmavärinaidtekitavaid elemente pärineb hoopis ainestiku kurbadest nootidest. Tuntumatest nimedest mängib siin ilmselt suuremat rolli Guillermo Del Toro, kelle aasta varem kirjutatud "El laberinto del fauno" viis koju koguni kolm kuldmehikest. Nimetatud film on oluline ka seetõttu, et nii mõnigi kinematograafiline võte ja tekitatud atmosfäär on pärit just sellest linateosest. Mainimist väärivad ka filmi avatiitrid, milles kasutatud paberi rebimine on ilmselgelt inspireeritud disaineri Saul Bassi tööst samuti ühele müsteeriumihõngulisele filmile.


Sarnaselt paljude teiste õudusfilmidega, leiab seegi lugu oma stardipunkti sellega, kuidas pere kolib uude majja elama, milles varitsevaid kummalisi juhtumisi ei oska keegi ette näha: tõsi küll, loo peategelane Laura (Belen Rueda), kes asub majja elama oma noore pojaga, oli kunagi isegi üks orbudest, kuid tänu õnnelikule pääsemisele jäi tal paljugi nägemata. Laura poeg Simon on see-eest üles kasvanud hoopis teistes tingimustes, kuid iroonilisel kombel üksikum, kui tema ema sama noorena. Nii seltsib Simon tihtipeale justkui omaenda väljamõeldud maailmas, kus ainsateks kaaslasteks on tema "nähtamatud sõbrad".


Hirmu ei ärata film mitte aeg-ajalt nurga tagant välja hüppavate pööretega, vaid tasa ja targu kogu jutustust lahti harutavate leidudega, mis ajaga üha enam pinget kogudes kulmineerub kuklakarvu turritavate stseenidega, mis jäävad kunstlikust hirmutekitamisest väga kaugele. Irooniliselt on just see lugu, mis võtab tõsisemalt narratiivi, mitte laipade arvu või arvutiga oskuslikult välja vormitud kurikaelte näitamist, hirmutekitavam, kui eelnevalt ülesloetud tegurid kõik kokku.


Näitlejatöö kohta on seekord keeruline midagi öelda ja ilmselt pole ma piisavalt pädev arvustaja, et hispaanlaste temperamenti sügavuti lahata. Samas saab Laura tegelaskuju kehastanud Beleni kohta lausuda vaid kiidusõnu, sest filmi kandva rolli ja jutu selgrooks olemisega sai naine hakkama pea mängleva kergusega: peavalu ei valmistanud ka finaalis jalust rabav hullumeelsus, mille tagamaad peab iga vaataja ise välja selgitama.


Ehkki mitte nii särav teos, kui "Paani labürint", on "El orfanato" siiski teerajajaks lugematudele teistele omasugustele, sest tänapäeva laia massi õudusfilmi maitsega see lugu väga võrdlust ei kannata.

Alice in Wonderland - esimesed pildid

Kui keegi võiks üldse Lewis Carrolli Alice in Wonderlandile käed külge lüüa, siis on selleks mõistagi Tim Burton ühes oma kambajõmmide Johnny Deppi ja naise Helena Bonham Carteriga. Mõned päevad tagasi avaldati filmist esimesed pildid, sealhulgas tugevalt burtonlikku stiili peegeldavad portreed karakteritest. USA Today lehel võib uurida stseenide pisemaidki detaile ja olla kindel, et ükski pisiasi ei jääks kahe silma vahele.


Tuleb välja, et tegu pole päris täpselt raamatu adaptsiooniga, vaid koguni selle järjega, kus Alice satub tagasi imedemaale, kuid mille külastamist ta ei mäleta. Film peaks ilmuma järgmisel aastal.


Panoraamid ja detailsema kirjelduse filmist leiab siit.

Where The Wild Things Are - trailer

Ehk üks vanem trailer, mille olemasolust sain alles täna teada. Mõnus vaatamine Arcade Fire'i taustal.

Terminator Salvation (2009)

Palun võtke arvesse tõsiasi, et järgnev on kõigest ühe inimese arvamus ja seekord juhtus, et minu tagasihoidlikud mõtted ei ühti laia massi positiivse emotsiooniga. Ma ei leia, et ma oleks sellele filmile kuidagi liiga teinud, sest olgugi, et linateos oli visuaalselt väga paeluv, ootasin ma siiski midagi enamat, olgu selleks siis karakteriarendus või midagi muud. Nagu öeldakse, oma silm on kuningas ja lõpliku otsuse langetamiseks tuleb film ise ära vaadata. Ma ei võrrelnud filmi kuidagi tema kurikuulsa eelkäijaga (mis pidavat olema suhteliselt armetu), vaid vaatlesin seda eraldiseisva teosena.

Kui Terminator Salvationi vaarisa seisab filmiajaloo klassikute esirindes, siis Salvationi-nimeline järg jääb sellest häbiväärselt kaugele. Film, mille kord tegi kuulsaks Arnold Schwarzenegger sõnadega "I'll be back", jääb selle 80ndate must-see kõrval suhteliselt lahjaks ja seejuures kõigest meelelahutust pakkuvaks silmakommiks. Mis veel hullem, sild vana ja uue vahel eksisteeris vaid "tänu" mehaanilisele Schwarzeneggerile, mis põgusa huumorinurga asemel tekitas tunde, et Salvationit, erinevalt nimest, ei päästa enam miski.


Pikemalt nuputamata võib piltidest ja muust promomaterjalist lugeda välja, et filmis on arvukalt masinaid ja käputäis ilusaid näitlejaid: Christian Bale valeprohveti John Connori rollis, Sam Worthington katsejänese Marcus Wrighti nahas ja mitmed teised tegelased, kelle hingeellu süveneb filmi tegevustik võimalikult pealiskaudselt: koguni nii minimaalselt, et John Connori lapseootel naist Kate Connorit (Bryce Dallas Howard) näeb ekraanil vaid paar korda, mis on ilmselgelt liiga lühike aeg, et õppida tundma seda pealtnäha olulist karakterit.


Christian Bale erilist pettumust ei valmistanudki, sest temalt ei olnud juba eos suurt midagi oodata. Kui karakteri ülesandeks on juhatada vägesid, röökida end hingetuks, manada näole piinatud ilme, või rögiseda aeg-ajalt raadiosse, siis oskari nominatsiooni vast oodata ei maksa. Küll aga jättis palju kaalutletuma mulje Sam Worthington, kelle eelis härra Bale'i ees oli kahtlemata ka intrigeerivam roll poolrobotina (vabandage mu primitiivset sõnakasutust).


Nõrgale jutustusele ja kesisele näitlejatööle lisaks jääb vaid üle lisada, et pärast filmi vaatamist olen ma ilmselgelt kõvasti kurdim, seda suuresti tänu "feel the difference'i" innovatiivsele helisüsteemile. Ehkki mürtsuvast helist tekitatud toolide vibratsioon tuleb kaasahaaravusfaktorile ainult kasuks, siis mu niigi kannatada saanud kõrvakiled ähvardasid seegi kord lakkamatule pingele alla anda.

Kudoseid kinematograafia, eriti küllastamata värvitoonide eest. Filmi tasuks kõigest hoolimata ikkagi kinos vaadata, sest visuaal ja heli ongi just selle linateose leivanumber.

Six-String Samurai (1998)

Üle pika aja üks üllatavalt hea absurdifilm. Midagi Fear and Loathing in Las Vegas fännidele.

Müstiline peategelane Buddy on teel Lost Vegasesse, et saada Elvise järel uueks kuningaks. Mees pole osav mitte ainult kitarri mängimises, vaid ka samuraimõõga käsitsemises. Oma teel rock'n'rolli pealinna päästab ta kummalise lapse, kes talle ustavalt järgneb ja nii mõneski olukorras kasulikuks kaaslaseks osutub. Põhivaenlaseks kujuneb vana Surm isiklikult, kes on pähe võtnud kõik kitarrituusad oma teel hävitada, et ise uueks kuningaks saada. Võideldakse veel "windmill-meeste" ja paljude teiste ajuvabade tegelastega.

Väga veidras ja kohati absurdses võtmes tehtud film. Ühel hetkel on kaadris veider bänd, kes kasutab laulu asemel häälitsusi ning juba järgmisel sõidab mööda autotäis kiviaegseid koopainimesi. Dialoogi eriti palju ei ole, aga see-eest on see vähene päris meelt lahutav.

Film, mis pole päris igaühele, kuid kes veidigi F&L in LA nautis, sellele peaks täitsa meeldima. Võitlusstseenid on üli old-school, kuid siiski naljakad ja Jeffrey Falcon saab Buddy kehastamisega suurepäraselt hakkama. Ka filmi soundtrack on mainimist väärt, lauludevalik annab filmile tublisti juurde.

Mesh-Head: If I were you, I would run.
Buddy: If you were me, you'd be good-lookin'.

Angels & Demons (2009)

Film sai iseenesest juba mõned nädalad tagasi vaadatud, aga ometi ei osanud selle kohta siia midagi tarka kirja panna. Ei tekitanud päris selliseid emotsioone nagu kinosaali sisenedes lootsin.

Tegu siis sümboliuurija Robert Langdoni järjekordsete "seiklustega". Mees peab koos oma veetleva kaaslase Vittoriaga lahendama väidetavalt naasnud Illuminaatide mõistatuse, et vältida katoliku kiriku allakäiku. Et ikka segadust piisavalt oleks, toimuvad samal ajal paavsti valimised ja see teeb Roberti niigi raske elu veelgi raskemaks. Aega on vähe ja teha on palju ja filmi jooksul selgub nii mõnigi huvitav tõsiasi.

Üldiselt ei tekitanud film eriti mingit tugevat emotsiooni, pidevalt mingi sagimine käis ja vahepeal oli segadust oi kui palju. Ei teagi, kas asi on minus, aga asi kiskus vahepeal päris absurdseks ära. Üks hea asi filmis siiski on: Ewan McGregor. Mees tegi minumeelest päris hea rolli camerlengo kehastamisega.



Film oli siiski parem, kui Da Vinci Code - Ron Howard on oma tööga täitsa hästi hakkama saanud. Nendele, kes loodavad raamatuga üks-ühele filmi, valmistab see linateos kindlasti pettumuse. Kohati on asjad päris teistmoodi, aga täpselt raamatu järgi tehes ei tuleks asjast vast midagi head välja.Ajaviiteks sobib küll.