Palun võtke arvesse tõsiasi, et järgnev on kõigest ühe inimese arvamus ja seekord juhtus, et minu tagasihoidlikud mõtted ei ühti laia massi positiivse emotsiooniga. Ma ei leia, et ma oleks sellele filmile kuidagi liiga teinud, sest olgugi, et linateos oli visuaalselt väga paeluv, ootasin ma siiski midagi enamat, olgu selleks siis karakteriarendus või midagi muud. Nagu öeldakse, oma silm on kuningas ja lõpliku otsuse langetamiseks tuleb film ise ära vaadata. Ma ei võrrelnud filmi kuidagi tema kurikuulsa eelkäijaga (mis pidavat olema suhteliselt armetu), vaid vaatlesin seda eraldiseisva teosena.Kui Terminator Salvationi vaarisa seisab filmiajaloo klassikute esirindes, siis Salvationi-nimeline järg jääb sellest häbiväärselt kaugele. Film, mille kord tegi kuulsaks Arnold Schwarzenegger sõnadega "I'll be back", jääb selle 80ndate must-see kõrval suhteliselt lahjaks ja seejuures kõigest meelelahutust pakkuvaks silmakommiks. Mis veel hullem, sild vana ja uue vahel eksisteeris vaid "tänu" mehaanilisele Schwarzeneggerile, mis põgusa huumorinurga asemel tekitas tunde, et Salvationit, erinevalt nimest, ei päästa enam miski.
Pikemalt nuputamata võib piltidest ja muust promomaterjalist lugeda välja, et filmis on arvukalt masinaid ja käputäis ilusaid näitlejaid: Christian Bale valeprohveti John Connori rollis, Sam Worthington katsejänese Marcus Wrighti nahas ja mitmed teised tegelased, kelle hingeellu süveneb filmi tegevustik võimalikult pealiskaudselt: koguni nii minimaalselt, et John Connori lapseootel naist Kate Connorit (Bryce Dallas Howard) näeb ekraanil vaid paar korda, mis on ilmselgelt liiga lühike aeg, et õppida tundma seda pealtnäha olulist karakterit.
Christian Bale erilist pettumust ei valmistanudki, sest temalt ei olnud juba eos suurt midagi oodata. Kui karakteri ülesandeks on juhatada vägesid, röökida end hingetuks, manada näole piinatud ilme, või rögiseda aeg-ajalt raadiosse, siis oskari nominatsiooni vast oodata ei maksa. Küll aga jättis palju kaalutletuma mulje Sam Worthington, kelle eelis härra Bale'i ees oli kahtlemata ka intrigeerivam roll poolrobotina (vabandage mu primitiivset sõnakasutust).
Nõrgale jutustusele ja kesisele näitlejatööle lisaks jääb vaid üle lisada, et pärast filmi vaatamist olen ma ilmselgelt kõvasti kurdim, seda suuresti tänu "feel the difference'i" innovatiivsele helisüsteemile. Ehkki mürtsuvast helist tekitatud toolide vibratsioon tuleb kaasahaaravusfaktorile ainult kasuks, siis mu niigi kannatada saanud kõrvakiled ähvardasid seegi kord lakkamatule pingele alla anda.
Kudoseid kinematograafia, eriti küllastamata värvitoonide eest. Filmi tasuks kõigest hoolimata ikkagi kinos vaadata, sest visuaal ja heli ongi just selle linateose leivanumber.
5 kommentaari:
Kuigi see film, mida ma kaua ootasin ja enam eriti ei oota, on veel nägemata, pean ma kirjutama, et tegu on väga laheda-muheda arvustusega. Ainuke stilistiline märkus oleks säärane, et võõrkeelsed fraasid võiksid kaldkirjas olla.
Katsun hoolikam olla, aitäh : )
ma päris nii maha ei teinud, sest ega filmil see latt nii kõrgele polnud aetud, et alt läbi oleks pidanud minema.
Selge see, et see ei pidanudki olema midagi ekstraordinaarset, kuid ka eraldiseisva filmina jäi eriefektidest üksinda väheks. Minu juttu ei tasu ka sulatõena võtta, tegu on siiski vaid tagasihoidliku arvamusega ja olekski päris igav, kui kõigi arvamused läheksid täpselt samasse auku, või mis? : )
Huvitav. Mina eristun laiast massist sellega, et siiani on mulle kõige sügavama mulje jätnud just see "mannetu" eellane - Terminaator 3. Seda eelkõige just oma Hollywoodile ebatüüpilise lõpu pärast. Terminaator 2 oli selles mõttes oma häppi endiga läila.
Aga eks peab selle siis veelkord enne neljanda osa kallale minekut üle vaatama, võib-olla on asjad muutunud.
Postita kommentaar