El orfanato (2007)

See omanäoline jutustus on esmapilgul võtnud omaks mitmed teistele tuntud filmidele omased elemendid. Nii 2001. aastal valminud "The Others", kui ka "The Orphanage" uurivad elu ja surma (hilisemal selgumisel) õhkõrna piiri. Kuigi filmis leidub mitmeid adrenaliinitootvaid momente, ei ole tegu pelgalt õudusfilmiga: paljuski loo külmavärinaidtekitavaid elemente pärineb hoopis ainestiku kurbadest nootidest. Tuntumatest nimedest mängib siin ilmselt suuremat rolli Guillermo Del Toro, kelle aasta varem kirjutatud "El laberinto del fauno" viis koju koguni kolm kuldmehikest. Nimetatud film on oluline ka seetõttu, et nii mõnigi kinematograafiline võte ja tekitatud atmosfäär on pärit just sellest linateosest. Mainimist väärivad ka filmi avatiitrid, milles kasutatud paberi rebimine on ilmselgelt inspireeritud disaineri Saul Bassi tööst samuti ühele müsteeriumihõngulisele filmile.


Sarnaselt paljude teiste õudusfilmidega, leiab seegi lugu oma stardipunkti sellega, kuidas pere kolib uude majja elama, milles varitsevaid kummalisi juhtumisi ei oska keegi ette näha: tõsi küll, loo peategelane Laura (Belen Rueda), kes asub majja elama oma noore pojaga, oli kunagi isegi üks orbudest, kuid tänu õnnelikule pääsemisele jäi tal paljugi nägemata. Laura poeg Simon on see-eest üles kasvanud hoopis teistes tingimustes, kuid iroonilisel kombel üksikum, kui tema ema sama noorena. Nii seltsib Simon tihtipeale justkui omaenda väljamõeldud maailmas, kus ainsateks kaaslasteks on tema "nähtamatud sõbrad".


Hirmu ei ärata film mitte aeg-ajalt nurga tagant välja hüppavate pööretega, vaid tasa ja targu kogu jutustust lahti harutavate leidudega, mis ajaga üha enam pinget kogudes kulmineerub kuklakarvu turritavate stseenidega, mis jäävad kunstlikust hirmutekitamisest väga kaugele. Irooniliselt on just see lugu, mis võtab tõsisemalt narratiivi, mitte laipade arvu või arvutiga oskuslikult välja vormitud kurikaelte näitamist, hirmutekitavam, kui eelnevalt ülesloetud tegurid kõik kokku.


Näitlejatöö kohta on seekord keeruline midagi öelda ja ilmselt pole ma piisavalt pädev arvustaja, et hispaanlaste temperamenti sügavuti lahata. Samas saab Laura tegelaskuju kehastanud Beleni kohta lausuda vaid kiidusõnu, sest filmi kandva rolli ja jutu selgrooks olemisega sai naine hakkama pea mängleva kergusega: peavalu ei valmistanud ka finaalis jalust rabav hullumeelsus, mille tagamaad peab iga vaataja ise välja selgitama.


Ehkki mitte nii särav teos, kui "Paani labürint", on "El orfanato" siiski teerajajaks lugematudele teistele omasugustele, sest tänapäeva laia massi õudusfilmi maitsega see lugu väga võrdlust ei kannata.