Valkyrie (2008)

Bryan Singeri "Valkyrie" oli ammu juba meie päevakavas kui film, mille ainestik tundus piisavalt huvitav, et seda sügavamalt sondeerida. Tom Cruise pole nüüd päris meie tass teed, aga mine tea, ehk sünnib imesid.


Tõsielulistel sündmustel põhinev Valküür jutustab Teisest maailmasõjast, kus esiplaanile on kergitatud eelkõige natsionaalsotsialistliku Saksamaa sisepoliitilised asjaajamised. Film lükatakse käima Aafrikas kolonel Stauffenbergi (Tom Cruise) kirjakirjutamise saatel. Alguses kõneleb mees saksa keeles, andes vaatajale aimu tegelase rahvusest juhuks, kui mehe nimest üksi jäi väheks. Sujuvalt läheb Cruise'i tegelaskuju üle inglise keelele, mis filmide puhul on võrreldav sellega, kui poole kirjutamise pealt võtta sinise pastapliiatsi asemel must ning jätkata sellega kirjutamist. Tuleks aga usaldada vaataja intelligentsust ja loota tõsiasjale, et linateosest huvitunud isikud on teinud niivõrd paljugi eeltööd, et teavad sündmustiku põhiliini. Bryan usaldas vaatajaid aga nii palju, et ei sundinud näitlejaid vägisi saksa keele aktsenti kasutama. Ka meeste ühesugune vorm peaks andma piisavaid vihjeid tegelaste rahvuse ja kuuluvuse kohta.


Filmi algusjärk arenes sujuvalt ja hoidis üleval pinget neile, kes looga süvitsi pole ajaloos tutvunud (nagu mina). Ehkki Cruise'i tegelaskuju oli kõike muud, kui isikupärane ja veenev, oli näitleja hea/halva näitlemise skaala keskpunktis ja ei liikunud terve linateose vältel mitte kummalegi poole. Vahel on parem isegi üle mängida, kui teha seda üldse mitte. Seega kuulujuttude järgi tugeva karakteriga Stauffenbergi portreerimisest ei olnud Cruise'i kehastuses haisugi. Mis aga kõvasti lehkama jäi, oli pealesurutud hollywoodilikkus niigi dramaatilisele loole. Kui algus oli vaat, et veenev ja isegi tagasihoidlik, siis lõpupoole sattusid mehed hoogu ja süstisid Valküüri kõik ninnu-nännu ja enamgi veel.


Muidugi ei tähenda see veel, et me Zmurffiga kinosaalis aeg-ajalt küüsi ei närinud ja teatud stseene kiidulauluga ei saatnud. "Valküüri" saatnud John Ottmani muusika väärib ainult plusspunkte, andes filmile pea pool tema väärtusest. Üksikutest kongilöökidest kuni võimsate meloodiateni välja, oli tunda, et sel hetkel veel tundmatu mees oli teinud kõik, et hoida vaataja kuklakarvad turris. Tubli, John!

Lõpp, nagu mainitud, varises kokku nagu kaardimaja, ehkki finaalstseeni oli süstitud nii palju pisarakiskumisvõtteid, kui inimkonnale on teada. Tihtipeale lähen ma -küll teadlikult- nende õnge, kuid seekord tundus veelgi võltsim, kui tavaliselt. Mine tea, ehk oleks kümmekonnast timukast dramaatilisuse esiletoomiseks piisanudki. Just a guess.

Oleks ainestik vähem paeluvam, küllap saanuks ka film vähem punkte. Iseenesest polnud tegu ka lahja meelelahutusega, nii et puhtalt actioni nimel võib teda kaeda küll.

Eternal Sunshine of the spotless mind (2004)

ESOTSM on üks mu vaieldamatu lemmik, hoopis teistsugune, üdini originaalne ja lihtsalt südantlõhestav. On näitlejad, kes sobivad kindlatesse rollidesse: koomikud komöödiatesse, tõsisemad draamadesse, lapselikud muinasjuttudesse. Ühesõnaga, Jim Carrey ei saanud minu peas mitte kuidagi mängida filmis, kus puudus otsene viide huumorile. Ma eksisin. Ka Kate Winslet murrab oma Titanicu müüdi ja kehastub pisut lapselikuks ja vabameelseks nooreks naiseks, kes leiab, et Jimi karakter, kõige ebatõenäolisem isik, on tema jaoks õige. Midagi head sellest aga ei sünni ning siit saabki alguse ülimalt sürrealistlik, kuid painav nõiaring. Just see nõiaring panebki vaataja kaasa elama, nutma, naerma, küüsi närima. Filmis mängivad teisedki suurkujud nagu Elijah Wood ja Kirsten Dunst, ometi ei tundu linateos nagu iga teine Hollywoodi film.

Kui oled kunagi näinud und ja soovinud veel hommikul üles ärgates, et see oleks olnud päriselt (või hingad kergendunult, et polnud), siis on antud filmi peategelasega lihtne sümpatiseerida.

Batman Begins (2005)

Hiljuti nähtud The Dark Knight seadis justkui lisakohustuse vaadata ära ka sellele eelnenud Batman Begins. Filmid superkangelastest nagu spiderman, batman või mõni muu koomiksitegelane on minust alati kaarega mööda läinud ja nii ei teadnud ma kangelase eellugu, ega sedagi, kuidas peategelase keep tal lennata aitab. Mõneti värskendav oli sündmustiku puhul see, et kõik jäi semireaalsuse piiridesse, isegi siis, kui kätte jõudis öö ning kangelased koos vaenlastega oma kodudest välja hiilisid.

Batman Begins jäi teise osa kõrval aga kahvatuks ja täitis ainult oma praktilist, informatiivset eesmärki eelloona. Tõenäoliselt oleksin filmi kõrgemalt hinnanud, kui vaadanuks neid õiges järjekorras; siit siis mu viga. Omajagu oli nalja, teravmeelsust, draamat, aktsiooni, ehk kõike, mida üks meelt lahutav film vajab. Puudu jäi ilmselt kurikaelte hingeelust, ei tekkinud seda emotsiooni, mis tekkis teises osas Jokkkeri või Harvey Dentiga. Jäägu siinkohal see punktisumma vaidlustamisele.


Häid kohti filmist:

Uniformed Policeman #1: [describing the Batmobile] He is in a vehicle!
Dispatcher: Make and color?
Uniformed Policeman #1: It's a black...
[looks at his partner, who shrugs]
Uniformed Policeman #1: ...tank!

Bruce Wayne: Well, a guy who dresses up like a bat clearly has issues.

[Batman flies up to find Ra's al Ghul and his warriors]
Ra's al Ghul: Well, well. You took my advice about theatricality a bit... literally.