Silk (2007)

Tegu siis Alessandro Baricco samanimelise romaani ekraniseeringuga. Lugu armastuse tugevusest ja sellest, kui kaugele selle nimel ollakse valmis minema.

Tegevus toimub 19. sajandi teisel poolel Prantsusmaal, kui sõjaväelasele Hervé Joncour'ile tehakse ettepanek sõita Jaapanisse ülihinnatud siidiussimune tooma. Jaapan on veel sellel ajal "maailma äärel" ja juba sinna jõudmine on paras ettevõtmine. Jättes maha armastatud naise ja äripartneri asubki mees pikale teekonnale ja jõuab isegi kohale. Seal ootab teda aga ees uus katsumus:end jaapanlastele selgeks teha ja ise siidist mitte midagi teades mitte petta saada pole ka päris lihtne. Long story short mees jõuab kohale, saab munad ja kohtub imeilusa konkubiiniga, kes annab talle võõras keeles teate. Ka kodumaale naasnuna mõtleb mees kaunist idamaa neiust. Hervé ei saa enne rahu, kui on välja uurinud, mis sedelil kirjas. Tol ajal polnud Prantsusmaa külades just palju jaapani keele rääkijaid. Peagi tahab mees ise uuesti raske reisi ette võtta...seekord omal algatusel. Kas tal läheb kõik õnneks? Kas konkubiin on see, kelleks Hervé teda peab? Mida arvab kõigest Hervé naine, kellel tekivad juba kerged kahtlused?
Iseenesest oli film minu jaoks kerge pettumus. Rohkem on rõhku pandud kaunitele maastikuvaadetele kui tegelaste arendamisele ja ka filmimuusika polnud suurem asi. Hervé naine oli justkui mingi objekt, kes oli kunstlikult loodud, et mehel oleks keegi, kelle juurde tagasi minna ja keda "petta". (Võib olla jäi mulle asjast väga vale mulje ja ehk olen liiga skeptiline, aga just selline mulje mulle jäi). Lõpus saab siiski üht-teist seletatud. Üks asi, mis veel häiris oli see, et jaapanikeelsete dialoogide ajal puudusid mingisugusedki subtiitrid. Ehk püüti enda Hervé'ga samastamine lihtsamaks teha, sest temagi ju ei saanud sõnagi aru, mida temalt taheti. Siiski jääb mulje nagu osa olulisest infost läheks kaotsi. Aga hästi on kujutatud seda, kuidas inimene uue täiesti tundmatu ja arusaamatu kultuuriga kohaneda püüab ja seda mõista üritab.
Ilus film, pigem naistekas.

The Duchess (2008)

Tegu siis filmiga, mis põhineb tõestisündinud lool 18. sajandil elanud aristokraat Georgianast ehk Devonshire'i hertsoginnast, kes oli oma aja moeikoon ja nagu ikka kostüümidraamadele kombeks, väga keerulise saatusega naine. Seepärast samastatakse teda ka Printsess Dianaga, kes on tollesama hertsoginnaga kaugelt isegi sugulane.

Georgiana, ehk G nagu teda filmis kutsutakse,(Knightley) pannakse juba 17aastaselt Devonshire hertsogiga (Fiennes) paari ja naiivne tütarlaps usub tõsimeeli, et abielust saab asja. Hertsogi huvitab loomulikult ainult üks: meessoost järeltulija.

SPOILER: Nagu kiuste sünnivad vaid tütred ja ka paari endi omavahelised suhted pole kõige soojemad, armastusest rääkimata. Asi muutub veelgi keerulisemaks, kui G parimast ja ainsast tõelisest sõbrannast saab hertsogi armuke. Loomulikult ei puudu filmist ka G südame kiiremini põksuma panev noormees (Cooper), kuid tegu ju keelatud armastusega.

Tõesti üle pika aja üks hea kostüümidraama, mida oli nauditav vaadata. Oscari nominatsioon kostüümide osas on auga välja teenitud. Siinkohal kiidaks veel näitlejatööd. Keirale sobivad sedasorti filmid ja kuidagi märkamatult on Bend It Like Beckhami tiinekas Julesist saanud küps ja iseseisev leedi G. Sobis sinna filmi kui valatult. Kahtlemata ei saa kõrvale jätta ka Ralph Fiennes'i, kes tuli tõesti ülihästi emotsioonitu ja ükskõikse hertsogi kehastamisega. Nauditav oli ka filmi atmosfäär, ajastu eripärad olid hästi välja toodud jne. Eriti meeldis see inglise keel, mida filmis räägiti. Midagi veidi lihtsamat, kui Jane Austeni Pride and Prejudice dialoogid.


Kokkuvõttes tugev 4 punkti. Mis häiris oli veidi liiga drama-banana lõpp, muidu filmiga igati rahul. Kostüümikate fännidele täielik MUST.

Atonement (2007)

Olen juba ammu tahtnud seda filmi näha ja lõpuks avanes võimalus see üle kaeda ja ütleme nii, et pettumiseks polnud põhjust. Joe Wright tõestab veelkord, et oskab teha head filmi ja seda heade näitlejatega.

Film siis tehtud Ian McEwani romaani järgi ja tegu armastusdraamaga. Filmiblogija Soprano ütleb filmi kohta tabavalt, et tegu on pigem naistekaga, kuid see ei tähenda, et ükski mehine mees filmi kohe nurka viskama peaks. Verd ja sõda on filmis küll, kuid põhirõhk on siiski Cecilia ja Robbie vahelisel armastusel ja sellel, kuidas naise õde Briony asju väga vales valguses näeb ja hulga segadust tekitab. Koguni nii palju segadust, et Robbie läheb vangi teo eest, mida ta ei sooritanud ja vastarmunud lahutatakse.

Suurepäraselt tuuakse välja, kui valesti üks 13-aastane inimestevahelistest suhetest aru saab ja kui julmad võidakse oma õe vastu olla, kui mängus on armastus. (Oli ju Briony ise Robbiesse armunud ja nõus kokku valetama ükskõik mida, et need kaks teineteisest lahutada). Ning kui ajapikku hakkabki mõistus "koju tulema", siis ei saa alati kõike heaks teha.

Näitlejatööga jäin eriti rahule. McAvoy ja Knightley teevad puhta töö, ka Brionyt mänginud näitlejad tegid head tööd. Eriti meeldis see efekt, et näidati, kuidas Briony asja näeb ja kuidas asjad tegelikult olid. Ajas "hüppamine" oli hea vaheldus nendele filmidele, kus kõik näidatakse kuidagimoodi ühe joruna ära. Operaatoritööd kiidaks ka, sest see tegi filmi tõesti nauditavaks.

Kokkuvõttes on Atonement üle pika aja selline refreshing film, mis paneb kaasa elama ja järele mõtlema.

Häid pühi kõigile! :)

Love Actually (2003)

Jõulukuu on ühtlasi "Love Actually" kuu ja tavaliselt võib seda näha kord aastas mõnes telekanalis (eriti usinalt lasi seda mingi aeg tv1000). Küsisin oma kaasblogijalt Zmurffilt, kas tema teaks sellele filmile mõnda alternatiivi, mis oleks ülesehituselt ja meeleolult sarnane ja mis veel olulisem: inglaste oma. Temagi ei teadnud (kes oskab soovitada, andke teada).


"Love Actually" jälgib kaheksa erineva paari suhteid ja ühtlasi süübib nende hingeellu. Antud loos pole tegu üliinimestega ega kangelastega, vaid harilike inimestega, kes üritavad hakkama saada oma igapäevaste probleemide ja suhetega. Kaasa löövad mitmed kuulsad inglise näitlejad, sealhulgas Emma Thompson, Keira Knightley, Bill Nighy, Colin Firth, Hugh Grant, Rowan Atkinson ja üks mu lemmikutest, Alan Rickman, kes kõik teevad sellest filmist tõeliselt mitmekülgse linateose. Mitte ainult pole lugu ise loogiliselt ja samas unikaalselt üles ehitatud, vaid ka näitlejatöö oli super: suurepärase rolli teeb Emma Thompson, kes ühes stseenis kujutab suure pettumuse osaliseks saanud pereema. Ta portreteerib oma karakterit üldinimlikult ja loomulikult, sest pärast antud lõigu nägemist jääb mulje, nagu oleks näitlejanna varemgi sellise situatsiooniga kokku puutunud. Kiidusõnu väärib ka Colin Firth, kes kujutab üksikut kirjanikku, kel on "cashbackilik" võime märgata ilu oma ümber ja ka Hugh Grant, kes (küll ehk pisut utoopiliselt) kujutab uut peaministrit, paljastades ka selle riigimehe inimlikud pooled. Eriti andekas oli stseen, kus peaminister koputab äärelinna ridaelamute ustele, et leida üles oma uus armastatu ja otsingu käigus tervitavad teda uksi avanud hämmeldunud inimesed.


Võib-olla peitubki võlu "Love Actually" lihtsuses ja üldinimlikkuses. Kõik, mis toimub ekraanil, on lihtsasti ettekujutatav ka päriselus ja ma ei väsi kordamast, et filmi on sokutatud briti näitlejate paremik. Lõviosa filmi tähtsusest moodustavad aga pisidetailid (nagu eelmisest lõigust võib välja lugeda) ja sellepärast võikski ta ikka ja jälle välja otsida ja käima lükata, et märgata üha uusi pisiasju (ja ilusatest & andekatest inimestest pole ekraani peal kunagi küllalt :))

Pride & Prejudice (2005)

Alustuseks peab mainima, et see kord on mul kodutöö tehtud ja Jane Austeni raamatki läbi loetud, millel antud film ka põhineb. Erinevalt paljudest teistest linateostest, mis põhinevad mõnel trükitud teosel, teeb P&P (Uhkus ja eelarvamus) silmad ette kõikidele oma ajastu filmidele.

Kui raamat kirjeldab tegevustikku läbi Elizabethi silmade (ja aeg-ajalt on ridade vahelt tunda kirjaniku subjektiivset suhtumist oma teose tegelastesse), siis film annab tegevustikust ja oma tegelastest täiesti objektiivse ülevaate.

Pride & Prejudice'i tegevustik polegi niivõrd oluline, kui on seda tegelased ise ja nendevahelised suhted. Alustuseks Elizabethist, lühidalt Lizziest, kes erinevalt oma viiest õest ja emast (Brenda Blethyn) ei looda teha head partiid, vaid soovib leida tõelise ja väärilise armastuse. Lisaks sellele on Lizziel oma õdedest palju teravam mõistus ja tõsisem ellusuhtumine.


Kui Lizzie kohtub ballil kõrgest soost, rikka, nägusa, kuid pealtnäha uhke Mr. Darcyga (Matthew Macfadyen), siis näeb naine temas ainult seda viimast ja nii kujuneb mehest eelarvamus, mis saadab teda kui paha hais. Kõigest sellest hoolimata, on nende vahel aga kummaline side, mis paljastub iga kohtumise ja vaidlusstseeniga üha enam. See hoiab vaatajat tooli serval tegelastele kaasa elamas, kuni saabub grand finale stseeniga, kus Darcy ja Lizzie kohtuvad vihmas. Stsenograafiliselt ja näitlejatöö poolest üks parimaid hetki.


Näitlejatööst rääkides, sobis Keira Knightley Elizabethi rolli nagu valatult. Lizzie südikus ja teravmeelsus tulevad Keira näitlejatööst hästi välja ja loovad tõetruu pildi raamatu-Elizabethist, ehkki neid kahte ei tohiks võrrelda. Mr.Darcy seevastu on õiglaselt kujutatud kinnise inimesena ja Matthewi kehastus sellest karakterist loob temast tõeliselt armastusväärse tegelase ja kahtlemata ühe romantiliseima tegelase filmiajaloos.


Nagu antud linateoses veel küllalt häid elemente ei oleks, siis rikastavad Pride & Prejudice'i ka kinematograafia, maalilised stseenid ja stiilipuhas ajastutunnetus. Väärilise punkti paneb teosele taustamuusika, mis loob vajaliku meeleolu, ei domineeri liialt, kuid ometi kõlab see läbivalt kuskil alateadvuses. Pisteline forte kindlustab kananaha tekkimise, for sure.

Uhkus ja eelarvamus on kohustuslik vaatamine igale lootusetule romantikule ja eelkõige Jane Austeni loomingu austajaile. Soovitan aga vaadata kõigil.

[Mr. Darcy walks next to the piano]
Elizabeth Bennet: You mean to frighten me, Mr. Darcy, by coming in all your state to hear me, but I won't be alarmed even if your sister does play so well.
Mr. Darcy: I am well enough acquainted with you, Miss Elizabeth, to know that I can not alarm you, even should I wish it.