Antichrist (2009)

Kui üldse mõnest filmist praegusel kiirel perioodil muljetada, siis peab selleks olema taanlase Lars von Trieri ilus, aga hirmus "Antichrist", mille otsekohesus saaks külmaks jätta vaid vähesed.

Esimest korda trailerit vaadates tundus linatükk täiesti keskpärase õudusfilmina, jutustades loo külmades toonides ja õudusttekitavates paikades, peategelasteks paar, kes peavad paremaks põgeneda oma probleemide eest maamajja.


Film oma täies hiilguses ei meenuta aga ühtegi teist seni nähtud linateost, ega matki mõnda samasse žanrisse kuuluvat sugulast. Näiteks ei juhtu eriti tihti, et terve aja jooksul figureerib kinolinal vaid kaks tegelast. Ka graafiliste stseenide hulk ületab "Antikristuses" mängeldes kujuteldava keskmise, ning kohe kindlasti ei meenuta film kõriauguni leierdatud "The Ringi" või mõnda teist samast puust stsenaariumiga linateost. Trieri ausus oma vaatajate vastu mõjub muidugi värskendavalt, kuid paljude arvates on paljastavate stseenide hulk põhjendamatult suur ja hale üritus teha kunsti. Pingutatud, või mitte, sobisid minu arvates kõik osad mosaiiki liigse pressimiseta - tegelaste suurim vaenlane oli siiski emake loodus, mille toonitamiseks kulusid ära just kõige ürgsemad elemendid, olgu siis selleks näiliselt Aadamit ja Eevat portreteerivad Willem Dafoe ning Charlotte Gainsbourg.


"Antikristuses" leidub küllaga kananahka ihule toovaid momente, kasutamata selleks juba kulunud "kapi tagant välja hüppamise" võtteid. Veelgi enam, õudustekitavad hetked kuuluvad eelkõige tavalistele metsaelanikele endile (ehk küll mitte nii traditsioonilises võtmes, kui me neid oleme harjunud nägema). Kooslus nähtud loomadest, sürrealistlikest momentidest ühes aegluubis stseenidega, kus filmi meeskangelane seisab silmitsi loodusega, kui mingi võika tõega, moodustab kokku suhteliselt kummalise vaatepildi. Kuigi kogu loo sõnum on lihtne ja ühetimõistetav, ei tasu Trieri sõnumit liialt tõsiselt võtta. Tähtis on vaid "Antikristuse" fiktsionaalne maailm ja selle atmosfääriline, ent kummitav võlu.

El orfanato (2007)

See omanäoline jutustus on esmapilgul võtnud omaks mitmed teistele tuntud filmidele omased elemendid. Nii 2001. aastal valminud "The Others", kui ka "The Orphanage" uurivad elu ja surma (hilisemal selgumisel) õhkõrna piiri. Kuigi filmis leidub mitmeid adrenaliinitootvaid momente, ei ole tegu pelgalt õudusfilmiga: paljuski loo külmavärinaidtekitavaid elemente pärineb hoopis ainestiku kurbadest nootidest. Tuntumatest nimedest mängib siin ilmselt suuremat rolli Guillermo Del Toro, kelle aasta varem kirjutatud "El laberinto del fauno" viis koju koguni kolm kuldmehikest. Nimetatud film on oluline ka seetõttu, et nii mõnigi kinematograafiline võte ja tekitatud atmosfäär on pärit just sellest linateosest. Mainimist väärivad ka filmi avatiitrid, milles kasutatud paberi rebimine on ilmselgelt inspireeritud disaineri Saul Bassi tööst samuti ühele müsteeriumihõngulisele filmile.


Sarnaselt paljude teiste õudusfilmidega, leiab seegi lugu oma stardipunkti sellega, kuidas pere kolib uude majja elama, milles varitsevaid kummalisi juhtumisi ei oska keegi ette näha: tõsi küll, loo peategelane Laura (Belen Rueda), kes asub majja elama oma noore pojaga, oli kunagi isegi üks orbudest, kuid tänu õnnelikule pääsemisele jäi tal paljugi nägemata. Laura poeg Simon on see-eest üles kasvanud hoopis teistes tingimustes, kuid iroonilisel kombel üksikum, kui tema ema sama noorena. Nii seltsib Simon tihtipeale justkui omaenda väljamõeldud maailmas, kus ainsateks kaaslasteks on tema "nähtamatud sõbrad".


Hirmu ei ärata film mitte aeg-ajalt nurga tagant välja hüppavate pööretega, vaid tasa ja targu kogu jutustust lahti harutavate leidudega, mis ajaga üha enam pinget kogudes kulmineerub kuklakarvu turritavate stseenidega, mis jäävad kunstlikust hirmutekitamisest väga kaugele. Irooniliselt on just see lugu, mis võtab tõsisemalt narratiivi, mitte laipade arvu või arvutiga oskuslikult välja vormitud kurikaelte näitamist, hirmutekitavam, kui eelnevalt ülesloetud tegurid kõik kokku.


Näitlejatöö kohta on seekord keeruline midagi öelda ja ilmselt pole ma piisavalt pädev arvustaja, et hispaanlaste temperamenti sügavuti lahata. Samas saab Laura tegelaskuju kehastanud Beleni kohta lausuda vaid kiidusõnu, sest filmi kandva rolli ja jutu selgrooks olemisega sai naine hakkama pea mängleva kergusega: peavalu ei valmistanud ka finaalis jalust rabav hullumeelsus, mille tagamaad peab iga vaataja ise välja selgitama.


Ehkki mitte nii särav teos, kui "Paani labürint", on "El orfanato" siiski teerajajaks lugematudele teistele omasugustele, sest tänapäeva laia massi õudusfilmi maitsega see lugu väga võrdlust ei kannata.

The Happening (2008)

"The Happening", mis meenutab õigusega lugematuid filme, mis juba päevavalgust näinud, jutustab loo sellest, kuidas ühel päeval hakkavad inimestega juhtuma kummalised asjad, mille taga on kõigi arvates mõistagi terroristid. Kabuhirmus inimesed hakkavad linnadest evakueeruma, kuid kummaline katk levib kui kulutuli ja tundub, et sellest ei pääse mitte keegi.

"The Happeningi" puhul oli aga kõige iseäralikum näitlejate esirindesse valitud paar, Mark Wahlberg ja Zooey Deschanel, kellest viimane on pigem nime teinud indifilmide kategoorias. Mitte ainult pole tegu järjekordse Hollywoodi ulmefilmi kondikava külge aheldatud palaga, vaid film on isegi keskmisest meelelahutusest nõrgem ja linateost ei päästa Marki musklis torso, ega Zooey suured silmad. Kuigi tegu on kahe väga karismaatilise näitlejaga, tundub nende kahe kooslus kinolinal pingutatud ja ebaloomulikuna. Nõrgaks jäävad ka tegelastevahelised dialoogid, sündmuste areng ja puudub üleüldine ühtsus. Veelgi vähem usutavam on see, kuidas kaks peategelast (nimeliselt Elliot ja Alma) kummalise katku käest kogu aeg pääsevad ja nagu seriaalile "Lost" on viimasel ajal kombeks saanud, jäävad paljud küsimused vastuseta ja sinna punti kuulub ka neist kõige suurem: Miks?


Selguvate vihjete abil võib halva näitlejatöö ja puhtalt jooksmisele orienteerunud sündmustiku taga aimata õrna moraalinooti inimeste planeedivaenuliku eluviisi kohta, kuid seegi jääb kahvatuks ning aktuaalse teema täielik potentsiaal jääb seega kasutamata. Jääb lausa mulje, et režissöör Shyamalan tahtis teha uue filmi mingil teemal, kus juhtuks midagi kummalist ning nii sündiski "The Happening", mille nimi esindab sedasama abstraktsust, mida näeb terve 91 minuti jooksul.


Filmi püänt jääbki saabumata ning n-ö tõehetk on lükatud edasi epiloogi, mis jätab mulje, justkui tahtnuks Shyamalan kinolinal igasuguse motiivita mõrvata kümmekond inimest, sest kogu selle veresauna põhjus on sama jabur, kui kõik sellele eelnev. Kui tegelased ise toimunust aru ei saa, siis kuidas peaksid veel vaatajad seda mõistma.

The Midnight Meat Train (2008)

Pettumus. Ei teagi, kust IMDb selle imepärase 6.6 reitingu välja on võlunud, sest minumeelest ei olnud see isegi mitte viite väärt.

Tegu siis järjekordse slaughtermuuviga, kus verd lendab kahte lehte ja halastamine ei tule kellelegi mõttesse. Fotograaf Leo satub juhuslikult peale seeriamõrvar Mahogany'le, kes on päeva-ajal lihunik ja ütleme nii, et mehele meeldib tööd koju kaasa võtta. Igatahes, Leo kahtlustab, et härra lihunik saadab öösiti rongis koletuid tegusid korda, aga nagu ikka sellistes filmides kombeks, ei saa ta seda kuidagi tõestada ja nii ehk nii keegi ei usu teda. Ainus võimalus on ise rongi peale istuda ja kõik kaamerafilmile jäädvustada.

Mahogany rollis on Vinnie Jones, kes on siiani üldiselt päris häid rolle teinud (eesotsas "Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne"), kuid seekord ei suutnud isegi tema filmi päästa. Kogu film oli lihtsalt nõrk. Ei saanud aru, et mis kogu selle laipade sorteerimise point oli ja miks Mahogany'l need veidrad asjad naha peal kasvasid? Ja miks ta neid kogus? Mida rohkem lõpu poole, seda ajuvabamaks film läks. Isegi veri nägi piisavalt fake välja, et filmi vastu huvi kaotada.

Kõige kiftim osa filmist oli see, kuidas Mahogany rongis ja rongijaamas oma "vallatu instrumendikotiga" istus. Muu oli ausaltöeldes puhas ajaraisk. Ei ploti, ei näitlejatööd.

The Saw (2004)

Film, mis ilmselt ei vaja tutvustamist. Sai hiljuti teine jälle ära vaadatud ja mõtlesin, et kannan ta siis Filmisilma arhiivi ka sisse. Minu arvates üks kõige mõjuvamaid ja paremaid Sae filme, ilmselt asi selles, et tegu siiski esimese filmiga. Liigitaks isegi klassikate alla. Mäletan, et kui seda esimest korda nägin, siis oli päris parajalt hirm nahas, et kusagil keski Jigsaw oma haigeid mänge mängib.
Saag ongi film, mis pani mind jälle "õudukaid" vaatama. Vahepeal jätsin žanri täiesti unarusse, sest ei viitsinud enam neid kolle vaadata. Until Saw came along. Alguses ei oodanud midagi erilist, aga mida minutid edasi, seda huvitavamaks kogu plot muutus.

Lühidalt sisust: 2 meest leiavad end kinnisest ruumist jalgupidi toru külge aheldatuna. Mehed asuvad koostööd tegema ja leiavad lindi, kus neid tervitab Jigsaw, kes tahab nendega "üht väikest mängu mängida". Kui mehed mängu reegleid järgivad ja mõistatuse lahendada suudavad, pääsevad nad eluga ja väärivad edasi elada. Samal ajal näidatakse politseirühma, kes leiab üha uusi inimesi, kes Jigsaw "mängus" kaotajaks jäänud.

Filmi teebki heaks tema low-budget. Ei ole mingeid eriefekte ja kõik on võimalikult lihtsalt tehtud. Pean tunnistama, et erinevad paroodiad (kasvõi Scary Movie oma) on filmi mõnevõrra minu jaoks ära rikkunud, aga pärast kolme aastat mõjub ikka sama "värskendavalt" kui esimest korda vaadates.

Låt den rätte komma in (2008)

Paljude teiste kaasblogijatega sarnaselt sai vaadatud "Låt den rätte komma in", järjekornde rootslaste linateos, mille kuulumine IMDB top 250sse õigustab end täielikult. Nüüdseks võiks küsida: Kes ei oleks näinud filmi "Luba see õige sisse"? Sisust pikemalt rääkima ei hakkagi, seda saab lugeda teistest filmiblogidest, mille postitajad on agaramad ja minust kõvasti kiiremad. Lühidalt aga, film räägib Rootsi äärelinnas elavast poisist ja tema naabrist, ebaharilikust tüdrukust Elist, kelle vahel areneb välja tugev sõprusside.

Arvan samuti, et tegu on  omanäolise vampiirifilmiga. Ehkki vampiiri ja lihtsureliku sõprussuhe (või koguni armastus) pole midagi uut (tänu ameeriklaste kassahitile "Twilight"), siis rootslaste film on võrreldes teiste sarnast teemat käsitlevate linateoste kõrval stiilne. Lisaks žanrite rikkusele, on sündmused tihti esitatud lapselikus lihtsuses. Olgu stseen kui võigas tahes, jääb pärast põgusat õõvastusmomenti ikka mulje, et tegelikult on asi hoopis sinus endas, vaatajas ja kõik, mis toimub kinolinal, on täiesti loomulik. See ongi kogu loo puhul kõige hirmutekitavam ja nii sain ma vastuse ka küsimusele "mis selles filmis siis ikka nii hirmsat on?".

Kuna lugu põhineb John Ajvide Lindqvisti romaanil, siis järjekordselt pole linateosesse kõik ära mahtunud/sisse pandud. See on filmi puhul ehk kõige nõrgem koht, sest välja on jäetud Eli kohta vägagi tähtis tükk informatsiooni. Nimelt on filmis lõpu poole üks üsnagi õõvastav stseen, mis jättis mu pikemaks ajaks mõttesse, suutmata ühendada punkti A punkti Bga (kuigi filmis esitatud vihjete põhjal oleks võinud mingi järelduse teha). Spoiler: Eli pole tüdruk, vaid poiss. Raamat pidavat ka selle tagapõhjast rääkima.  Noorte rootslaste Kåre Hedebranti ja Lina Leanderssoni näitlejatöö oli laitmatu ning kindlasti peaks ära mainima, et just selle filmiga sai nende nimi esmakordselt ka IMDBsse kirja - lühidalt, nende esimene linateos. Kuna filmis mängib kaalukat rolli emotsionaalsus, siis on hea näitlejavalik kahtlemata selle filmi trump.

Kosmose külastusest nii palju, et sain samuti nautida põhikooli teismeliste lärmamist, kokakoola topside täitmist keset filminäitamist ja seda kurikuulsaks saanud kiljatust, nagu vaataks saalisolijad parasjagu mõnda "Vimma" tüüpi filmi. 

Üldjoontes võib aga öelda, et filmis ei häbenetud näidata midagi ja kõike, mida vaatajale raatsiti näidata, tehti ülimalt siiral moel. Tihti see avatus ja siirus on aga inimestele kõige võõram ja hirmsam asi maailmas. Plusspunktid rootslastele, kes neist asjadest häbenematult kõnelevad.

Lisalugemist:

Trash-Can-Dance

Danzumees

Forza

Filmiarvustused

Secret Window (2004)

Secret Window on film, mida vaadata igavusest vihmasel laupäeval, kuid mida iga vähegi rohkem Johnny Deppi fänn on näinud.

Secret Window räägib kirjanikust, Mort Raineyst, keda vaevab krooniline uimasus ja kes veedab rohkem aega oma diivanil lesides, kui tegelikult kirjutades või ärkvel olles. Tema unearmastus ei tulene aga põgusalt laiskusest, vaid põhjus on hoopis salapärasem, mis hakkab hargnema pärast rida kummalisi sündmusi. Ühel päeval ilmub Morti ukse taha kummaline mees, John Shooter (John Turturro), kes süüdistab Morti plagiaadis. Sellest hetkest peale pole John ja Mort just suurimad sõbrad ja John võtab appi igasugused abinõud, et Mort avaldaks tõe kirjutiste kohta. Vahepeale on põigitud veel stseenid Morti ja tema eksnaise, Amy Rainey (Maria Bello) ning tolle uue mehe Ted Milneri (Timothy Hutton) keerulistest suhetest. Lõppu ma loomulikult reetma ei hakka, kuid see-eest on tulemus vägagi ettearvatav ja õlgu kehitama panev.

Oma süžeelt ei paku film mitte midagi uut. Seda võiks võrrelda Fight Clubi toorema, vaese mehe versiooniga. Tihti jääb ka sündmustiku areng aeglaseks ja ühekülgseks ning lõpuks jääbki mulje, et filmi ainsaks päästjaks on Johnny Depp, kes suudab mcgyverlikult traadist televiisori meisterdada. Tema osatäitmine Mort Raineyna on taaskord midagi uut tema karakterite galeriis ja nii võib linateoses kohata äärmiselt kummalist ja huvitava, boheemlasliku omaolekuga kirjanikku. Ainuüksi näitleja miimika on väärt vaatamist.

Kel vähegi aega üle ja kes vähegi peab lugu Johnny Deppi tegemistest, siis mingiks ajaks on Secret Window täiesti rahuldav meelelahutus.

Ted: Maybe I should take a walk around the block.
Amy: Yes, that'd be good.
Mort: Aw heck, Ted, live a little - make it two. Rubbernecker.

***

John Shooter: Thought you didn't smoke.
Mort: I took it up recently, for my health.

Insanitarium (2008)

Millest siin siis nüüd alustada. Filmi "soovitan" vaadata ainult siis, kui tõesti viimane meeleheide käes ja mitte midagi paremat pole teha. Ainus asi, mis siin väärt vaatamist on Peter Stormare (Prison Breakist tundud Abruzzi) hiilgav oskus mängida järjekordset psühhopaati. Storyline on lihtne...mees murrab end hullumajja, et päästa oma õde. Viimane on kergelt suitsiidsete mõtetega. Nii..mõeldud tehtud, tüüp mängib hullu ja visatakse samasse hullarisse. Siis hakkavad selguma kummalised tõsiasjad, et üleval korrusel on miskit imelikku toimumas. Asja arenedes selgub, et vana hea hullumaja direktor (Stormare) teeb oma patsientide peal inimkatseid muutes neid inimsööjateks. Lõpus pääsevad kõik hullud lahti, peategelane, tema õde ja veel üks klassikaline "normaalne" üritavad põreneda, verd lendab, üksteist süüakse jnejne.

Lõpp on ikka nii, et"klassikaline normaalne" sureb, õde ja vend pääsevad (nõretavad verest, kuid on siiiiski elu ja tervise juures) ja hullumeelne hullari juhataja jääb oma patsientidest ilma, sest nood lihtsalt jooksevad mööda ilma laiali. Lõpp hea kõik hea.

American Psycho (2000)

Tegu siis Bret Easton Ellis'e samanimelise romaani filmiversiooniga. Peab kohe alustuseks ära ütlema, et endal see film juba mitmekordselt ära vaadatud ja tegu ühe tõelise lemmikuga.
On 70date lõpp ja Patrick Batemanil on kõik, mida hing võib ihaldada. Ta on noor, nägus, tark, töötab Wall Streetil, teda ümbritsevad ilusad naised ja vend on pururikas - võib öelda, et mees elab oma Ameerika unelmat.
Keegi ei oska aimatagi, et selle "kena" kesta all peitub nartsissistlik hullumeelne, kes eksperimenteerib "veidi" surma ja vägivallaga. Ja mis kõige hullem: ta ise ei saa sinna mitte midagi parata (sest ta on ju haige for cryin out loud) ja iga kord õnnestub tal mingil mõistatuslikul viisil pääseda. Kuid kas ka seekord?

Ei, tegu pole mingi mõttetu mahanottimisega, tegemist on tõeliselt hea, mustast huumorist ja satiirist nõretava, kõvasti alahinnatud filmiga. Kriitikud ei eksi, kui ütlevad, et Bale teeb Batemanina ühe elu parima esituse. Mingil hetkel leidsin end kõht kõveras naervana, kuigi teema tõsine ja julm. Must see kõigile "haige huumori" fännidele.

Aa ja for the record: film on alates 17. eluaastast.

Mõned tsitaadid ka siia, aga nagu ikka, et neist paremini aru saada, peaks filmi kindlasti ära vaatama:

Patrick Bateman: I have all the characteristics of a human being: blood, flesh, skin, hair; but not a single, clear, identifiable emotion, except for greed and disgust. Something horrible is happening inside of me and I don't know why. My nightly bloodlust has overflown into my days. I feel lethal, on the verge of frenzy. I think my mask of sanity is about to slip.
----
Victoria: [referring to the bloodstains on Bateman's sheets] What are those?
Patrick Bateman: Oh, uh, it's - cranberry juice. Uh, cran-apple.
----
Jean: What's that?
Patrick Bateman: Duct tape. I need it for... taping something.
---
Courtney Rawlinson: Stop it, I'm...
Patrick Bateman: - on a lot of lithium?

I Am Legend (2007)

Ühemehefilm. Võrreldes filmiga ise, oli trailerisse sokutatud linateose kõige põnevamad seigad. See, mis nägemata jäi, sisaldas suures koguses eriefekte, kuid samuti emotsionaalseid seiku, mida võikski taoliselt filmilt oodata (mees ja koer väljasurnud linnas).

Eriefektide koha pealt oldi jälle mööda pandud ja kõvasti üle vindi keeratud, mida juhtub viimasel ajal üpriski tihti. Inimesed ja loomad, kes olid nii-öelda marutõve taolisesse viirusesse nakatunud, nägid erinevalt haigest inimesest välja nagu zombid. Ka nakatunud koerad meenutasid pigem ühe peaga Cerberust, seades kahtluse alla tõsiasja, kas mõni haigus saab üldse sedasi välimust deformeerida.

Nauditavad hetked seisnesid aga päeval Manhattani inimtühjades piirkondades vändatud seikades, kus nimitegelane leidis end tihti küttimas, koeraga mängimas, kohalikus videolaenutuses või hoopis sillal mõnd oma liigikaaslast ootamas. Need hetked olid stiilsed ja meenutasid mõnevõrra "Vanilla Skys" üritatud analoogset stseeni Times Square'il. Tähelepanuta ei jäänud ka peategelase Roberti ja tema koera, Sami lähedane sõprus, mille kulminatsioon oli paraku emotsionaalsem ja hollywoodi filmile mitteomaselt dramaatilisem. Emotsionaalsust lisab ka Roberti üksindus ja tõsiasi, et leiab end tihti linna laiali veetud mannekeenidega rääkimas.

Filmis oli palju kaheldavaid seiku, kuid kui üldsegi millelegi tunnustust jagada, siis olgu nendeks filmi peategelased Will Smith ja Abby, kelle näitlejatöö oli väga veenev ja suutes mind ühel või teisel hetkel nutma ajada. Aga see pole midagi märkimisväärset.