Millest siin siis nüüd alustada. Filmi "soovitan" vaadata ainult siis, kui tõesti viimane meeleheide käes ja mitte midagi paremat pole teha. Ainus asi, mis siin väärt vaatamist on Peter Stormare (Prison Breakist tundud Abruzzi) hiilgav oskus mängida järjekordset psühhopaati. Storyline on lihtne...mees murrab end hullumajja, et päästa oma õde. Viimane on kergelt suitsiidsete mõtetega. Nii..mõeldud tehtud, tüüp mängib hullu ja visatakse samasse hullarisse. Siis hakkavad selguma kummalised tõsiasjad, et üleval korrusel on miskit imelikku toimumas. Asja arenedes selgub, et vana hea hullumaja direktor (Stormare) teeb oma patsientide peal inimkatseid muutes neid inimsööjateks. Lõpus pääsevad kõik hullud lahti, peategelane, tema õde ja veel üks klassikaline "normaalne" üritavad põreneda, verd lendab, üksteist süüakse jnejne.
Lõpp on ikka nii, et"klassikaline normaalne" sureb, õde ja vend pääsevad (nõretavad verest, kuid on siiiiski elu ja tervise juures) ja hullumeelne hullari juhataja jääb oma patsientidest ilma, sest nood lihtsalt jooksevad mööda ilma laiali. Lõpp hea kõik hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar