Samanimelisel koomiksil põhinev film viib vaataja fantaasiarikkasse tänapäeva, kus paksude müüride taga peitub sarkastilise loomuga kassiarmastajast Hellboy (Ron Perlman). Mõistagi ei saa ta inimeste sekka jalutada, siis kui süda kutsub, sest Hellboy iseäralik välimus (üks pisut suurem käsi, punane nahk ja viilitud sarved) tõmbaks endale liialt tähelepanu. Niisiis veedabki ta suurema osa ajast nelja seina vahel või siis öösiti laia saatjaskonnaga ringi rännates.
Sellest, kuidas Hellboy alguse sai, pajatab juba film oma esimestel minutitel: natside kuri plaan avada portaal ja kutsuda sellest esile suurim kurjus, mida inimkond näinud läheb vett vedama ja juhuse tahtel (või pigem n-ö heade tegelaste kaasabil) saab koletisest hoopis kangelane.
Tegu pole tavalise põrguolendiga. Hellboy tugeva kesta all peitub soe süda ja inimlikud emotsioonid. Selle elavaks tõestuseks on HB armastus omasuguse, üleloomulike võimetega Lizi vastu. Mõistagi on nende suhe keeruline ja veelgi komplitseeritumaks muudab olukorra Hellboy uus "lapsehoidja" John (Rupert Evans). Ka natsid pole veel alla andnud ja see ongi filmi sündmustiku keskpunktiks.
Täiesti keskpärane, vaadatav meelelahutus. Hellboy sai jälle vaadatud eelloo tundmise eesmärgil, sest Hellboy 2 tundub veelgi atraktiivsem oma karakteridisaini poolest. Ka siin mängib suurt rolli filmi visuaalne pool (et mitte öelda kõige suuremat rolli). Filmi sisu mind niivõrd ära ei veennud ja "pahad tegelasedki" jäid pisut lahjaks, kuid filmi selles iseenesest süüdistada ei saa - põhineb see ju siiski koomiksil. Iseenesest peitus loos oma moraal. Kas inimlikkus on ilmtingimata ainuomane inimestele? Visuaal oli aga puhas silmailu.
Abe Sapien: [while stitching up Hellboy's shoulder] How long did he touch you?
Hellboy: I don't know? About 5 seconds?
Abe Sapien: [pulls three eggs out of his shoulder] Touched you five seconds, laid three eggs.
Hellboy: Didn't even buy me a drink.
***
John Myers: What makes a man a man? A friend of mine once wondered. Is it his origins? The way he comes to life? I don't think so. It's the choices he makes. Not how he starts things, but how he decides to end them.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar