The Shawshank Redemption (1994)

Alustuseks tervitused teispoolsusest! Suur vabandus meie pika vaikimise pärast, nüüd oleme jälle tagasi. Aga nüüd filmi juurde.

Kes ei tea, siis tegu on IMDb kasutajate meelest läbi aegade parima filmiga, ehk top250s asub see linateos uhkelt #1 positsioonil.

Lühidalt öelduna on tegu vanglafilmiga, mille tegevustik leiab aset 20. sajandi esimeses pooles. Mees saadetakse vangi teo eest, mida ta ei sooritanud (kõlab kuidagi A-Rühmalikult, aga mis teha) ja raudse kardina taga peab ta veetma täpselt kaks eluaega. Tegu Andy Dufresne'i nimelise kiitsaka pankuriga, kes ei avalda vangla põlisasukatele alguses mitte mingit muljet. Kuid aastate edenedes saavad mehed aru, eesotsas Morgan Freemani poolt mängitud The Redi'ga, et Andy pole mitte papist poiss:ta asub valvurite heaks tööle (kuna viimased ei jaga tuludeklaratsioonidest ja muust paberimajandusest just eriti palju) ja oma vanglasõpradele ta naljalt selga ei pööra. The Red'i ja Andy vahel tekibki sügav sõprus, kui Red'i jääb häirima see, et vaatamata kümnetele aastatele, mis nad koos on istunud, et kaota Andy lootust, et ühel päeval ta pääseb. Seda, kas mehed saavad vabadust nautida või ei, saab juba teada siis, kui filmi ise ära vaatate. (Eeldan, et paljud on seda siiski juba näinud. Tegu ju filmiklassikaga.) Loomulikult on filmis mitmeid nö "kõrvallugusid", millele vaataja tahes-tahtmata kaasa elab.

Filmi oli ääretult nauditav vaadata ja kui nüüd tagasi mõelda, siis hetkekski ei hakanud igav, peas tiirles pidevalt mõte, et mis siis lõpuks saab. Saab näha nii huumorit, vangla karmi elu, kui ka inimese sügavat hingeelu. Silma jäid sarnasused Krahv Monte Cristo looga ja tahes tahtmata tuli ette tuttavaid võtteid Prison Break'ist.

Ei ütleks, et tegu on nüüd läbi aegade parima filmiga, kuid tõesti, tegu on filmiga, mida on ülimalt hea vaadata ja mis pakub ohtrasti mõtlemisainet. Morgan Freeman ja Tim Robbins teevad suurepärase näitlejatöö. Ei kujutakski ette, et neid tegelasi võiks kehastada keegi teine. Enne Robbins'it pakuti rolli Tom Hanks'ile, kes oli Forrest Gump'i pärast sunnitud loobuma. See-eest tegid režissöör Frank Darabont ja Tom Hanks koostööd The Green Mile-nimelises tuntud linateoses.

Nii et kõik, kes veel näinud ei ole, soovitan soojalt!

Wanted (2008)

Wanted oli üle pika aja üks film, mis oli mind oma traileriga võlunud ning mille esilinastumist ma pikki silmi ootasin. Esilinastusele ma kahjuks ei jõudnud, aga parem hilja, kui mitte kunagi, eh? Tuleb endale tänulik olla, et nägin selle filmi ära suurel ekraanil, sest sellest tulenevalt oli kõike küllaldases koguses: actionit, huumorit, ilusaid inimesi, musklis kehi ja üle vindi keeratud võitlusstseene. Tõeline maiuspala silmadele ja meelele, ei puudunud lõpust püäntki ning algus ja lõpp olid ühendatud loogiliseks tervikuks. Kuna lavastaja oli Timur Bekmambetov, võrdlemisi tundmatu kuju tänapäeva filmimaailmas, siis tõi ta filmi ka rahvuslikud kiiksud ja ühendas selle kõige hollywoodilikuga. Näiteks on filmi toodud vene rahvusest mees, kes jagab teiste karakteritega Venemaalt kaasa toodud tarkusi ning samuti põrutab Angelina Jolie karakter ühel hetkel ladaga rongile järele (õigemini selle kõrval, sest masin võtab sisse ebareaalsed kiirused). Nii nagu ei häirinud Indiana Jonesi viimases episoodis peategelase pääsemine külmkapis, ei riivanud silma ka siinsed eriefektid nagu kuuli trajektoori painutamine või miski muu. Siiski pole head ilma halvata, sest kripeldama jäi loo filosoofia, kus kurikaelte saatuse otsustab kangastelg.

Süütukesest faunist (Narnia lood) pole siin filmis haisugi, sest McAvoy kehastub saatuslikuks palgamõrtsukaks, Angelina Jolie seevastu näitab neid külgi, milles ta hea on ja kehastab juba Mr. & Mrs. Smithis tuttavaks saanud üht maailma parimat kõrilõikajat. Ka Morgan Freeman on selles filmis, kui omades kingades, täites õpetlase, pisut justkui "ristiisalikku" rolli. See ekstreemsusteni viidud film on "must-see" kõigile, kes armastavad Matrixi ja muidu mõnusaid tooli äärel hoidvaid linateoseid.

Muudatus: Ennist unustasin täiesti mainida, et hetkel, kui taustal hakkas kõlama Nine Inch Nailsi "Every Day is Exactly the Same", olin ma müüdud. Pole midagi paremat, kui hea film hea muusika saatel.

The Dark Knight (2008)

Tegu siis Batmani uuema versiooni teise osaga, kus Bruce Wayne jätkab Gothamis õigluse jalule seadmist. Herr Nolani ees müts maha, sest see järg teeb seda, millega kõik järjed hakkama ei saa, nimelt on teine osa (minu arvates) esimesest tunduvalt parem. Suure tõenäosusega on asi Ledgeri kehastatud Jokkeris, kes teeb tõelist meistritööd. Siin on Jokker nõrgamõistuslik, haiglane tegelane, kes teeb kõik, mis tema võimuses, et Batman kõrvaldada ja Gotham "üle võtta".
Üldiselt ei ole minagi selline superkangelaste film, aga "Pimeduse Rüütel" on kindlasti vaatamist väärt. (Vähemalt minu jaoks) on selles kõike, mida ühes heas filmis olema peab...huumorit, draamat, eyecandyt, häid näitlejaid, actionit jne. Käivad isegi kõlakad, et film peaks Oscarile kandideerima.
Ei väsi kordamast, et minumeelest on Butler Alfred ääretult sümpaatne tegelinski, nagu ka Lucius Fox (Morgan Freeman). Batman on võrreldes eelmise osaga läbi teinud väikese arengu, ja Jokker/Ledger annab täie rauaga. Puudu pole ka good-turned-bad vend. Lõpus tunneb ilmselt enamik Batmanile kaasa, kui ta oma ülim-motikaga põgeneb ja keegi ei tea, et tegelikult oli tema see, kes "päeva päästis".

Isegi keskmisest kõrgemate ootustega fänn peaks igal juhul rahule jääma. Hindeks jääb neli tärni, et Nolanil oleks, mida ületada (loodan, et ikka kolmaski tulemata ei jää).

Lizzahy: Eelnevale lisaks jääb üle vaid rõhutada, et Heath Ledgeri näitlejatöö Jokkerina ei olnud puhtalt ülespuhutud haip, vaid tegu on tõesti oskariväärilise (nii palju, kui selle auhinna väärikusest veel järel on) osatäitmisega. Kuna mul pole selle filmi kohta mitte midagi halba öelda, siis hindan mina seda viiega.

Batman Begins (2005)

Hiljuti nähtud The Dark Knight seadis justkui lisakohustuse vaadata ära ka sellele eelnenud Batman Begins. Filmid superkangelastest nagu spiderman, batman või mõni muu koomiksitegelane on minust alati kaarega mööda läinud ja nii ei teadnud ma kangelase eellugu, ega sedagi, kuidas peategelase keep tal lennata aitab. Mõneti värskendav oli sündmustiku puhul see, et kõik jäi semireaalsuse piiridesse, isegi siis, kui kätte jõudis öö ning kangelased koos vaenlastega oma kodudest välja hiilisid.

Batman Begins jäi teise osa kõrval aga kahvatuks ja täitis ainult oma praktilist, informatiivset eesmärki eelloona. Tõenäoliselt oleksin filmi kõrgemalt hinnanud, kui vaadanuks neid õiges järjekorras; siit siis mu viga. Omajagu oli nalja, teravmeelsust, draamat, aktsiooni, ehk kõike, mida üks meelt lahutav film vajab. Puudu jäi ilmselt kurikaelte hingeelust, ei tekkinud seda emotsiooni, mis tekkis teises osas Jokkkeri või Harvey Dentiga. Jäägu siinkohal see punktisumma vaidlustamisele.


Häid kohti filmist:

Uniformed Policeman #1: [describing the Batmobile] He is in a vehicle!
Dispatcher: Make and color?
Uniformed Policeman #1: It's a black...
[looks at his partner, who shrugs]
Uniformed Policeman #1: ...tank!

Bruce Wayne: Well, a guy who dresses up like a bat clearly has issues.

[Batman flies up to find Ra's al Ghul and his warriors]
Ra's al Ghul: Well, well. You took my advice about theatricality a bit... literally.