Ühe mehe show "Doubt", sedapuhku John Patrick Shanley näitemängul põhinev draama, mille tõi ta ise ka kinolinale, jutustab 60ndate aastate katoliku koolist, kuid eelkõige eesriidest, mis varjutab preester Flynni tegemisi.
Kuna linateos keerleb suuresti õe Aloysius Beauvieri (Meryl Streep) vaevava kahtluse ümber isa Flynni (Philip Seymour Hoffman) suhtes, siis on keeruline midagi enamat öelda, sest iga järgmine sõna võib filmi kohta liiga palju reeta. Filmi religioosset ainestikku ei tasu aga peljata, sest tegu pole päris "
Seitsmenda taeva" tüüpi teosega ja vaatajalt oodatakse eelkõige erapooletut suhtumist kogu teemasse.
Meryl Streep esines taaskord oma garanteeritud headuses, mis ühest küljest ei pruugi alati naise kasuks mängida: tema professionaalsust ja pühendumust sedavõrd tugevat naist kujutavas rollis võidaks mitte hinnata (sel ajal, kui eelmainitud Anne Hathaway tegi samaväärse, kuid tema natuurile täiesti teistsuguse rolli). Õnneks ei pea aga selle pärast muretsema, sest oskari nominatsioon on legendil juba tagataskus.
"Doubt" on külvatud üle mitmete intensiivsete stseenide ja dialoogidega, tehes pealtnäha rahulikust tükist (leiab tegevustik aset ju siiski katoliiklikus koolis) raevuka tornaado. Tornaadodest rääkides, oli nii mitmelgi korral mängu toodud tugev tuul, mis äratas tähelepanu ühes kindlas, lehti lennutavas stseenis Streepiga. Tuule tähtsus tundus filmis suurt rolli mängivat, seega ei saanud ma vastu panna soovile tuulega seotud sümbolismi veidi lähemalt uurida. Sattusin peale huvitavale tõsiasjale, mis räägib, et "tõe otsimisel tekib spirituaalne vaakum, mis avab tee Püha Vaimuni, mis on nagu liikuv tuul su elus".
Lisaks tuulega seotud sümbolismile, on filmi puistatud paar teistki mõtlemapanevat detaili. Ühes stseenis vaatavad tegelased mõtlikult eemal paistvat ronka, keda tihtipeale seostatakse paganliku sümboliga või näiteks ettekuulutusega. Leidub ka kolmas, veelgi tugevam lilledega seotud sümbol, millest rääkimine reedaks aga liiga palju.
Tulles tagasi Meryli suurepärase, usutava ja äärmiselt tugeva rolli juurde, ei saa mainimata jätta ka teisi suurepäraseid rolle nagu Amy Adamsi osa õe Jamesi nahas ja Brendan Flynni mänginud Philip Seymour Hoffman, kes suutis kehastada äärmiselt vastumeelset isikut kõikide oma pahedega. Kontrast nunnade ja preestri vahel tuleb eriti värvikalt esile öhtusöögi stseenides, kus on vastandatud surmvaikuses istuvad nunnad ja laaberdavad, elust mõnu tundvad preestrid. Oskarile nomineeritud ja koolipoisi ema proua Millerit mänginud Viola Davis ei jätnud mulle nii sügavat muljet, kuid võimalik, et see oli põhjustatud Streepi veelgi säravamast osatäitmisest.
Shanley detailitunnetus paistab hästi välja stseenis, kus peategelased peavad aru õe Beauvieri kabinetis ja eelmainitu võistleb isa Flynniga oma istekoha pärast. Kohe, kui üks oli oma koha meelevaldselt loovutanud, andis ta ka ära oma sõnaõiguse ja võimu. See pole vaatajale ette söödetud liiga ilmselgelt, küll aga võib pidevalt tajuda õhus olevat elektrit.
Kõik ühendus tervikuks finaalstseenis, mis oli nii mah-la-kas, et seda võiks pidada ka kogu teose parimaks osaks. Mitte ainult ei pakkunud see palju mõtteainet, vaid oli ka tagasivaadates loogiline koondumispunkt arvestades kõike toimunut.
Father Flynn: Where is your compassion?
Sister Aloysius: Nowhere you can get at it.
Palju nalja, hea plot ja suurepärased näitlejad - mida veel tahta. Film, mida vaadata siis, kui on isu midagi head vaadata, aga ei viitsi väga süveneda, siis see on see on midagi just Sulle.
Kust alustada...esiteks, suurem osa tegevusest toimub (nagu pealkirigi reedab...) merel, kus tegutseb piraatraadio, mida kuulab suurem osa Suurbritanniast. Ahjaa, tegevus toimub 60date Inglismaal, kus valitsusele sugugi ei meeldi, et kusagil Põhjameres on raadiojaam, mis edastab kaasaegset muusikat, mis omakorda edastab mitte nii väga konservatiivseid vaateid. Laeva meeskonnal pole sellst loomulikult sooja ega külma ja nemad rokivad nii kuis jaksavad. On naeru, nuttu, intriige, armastust ja rivaalitsemist.
