Ühes Sleepwalkesiga sai vaadatud selle kavas olnud Ingmar Bergmani Sügissonaat, mis oli vanameistri linateostest ühtlasi esimene, mille teadlikult ära vaatasin. Pärast seda, kui lahkusin Sõprusest ja nägin ukse ees pikka inimeste rivi ühele Bergmani filmile, tekkis ka mul soov üks tema teostest ära vaadata, õnneks ei pidanud pettuma.Höstsonaten haarab sust oma teravate küünistega, raputab su oimetuks ja siis niisama pahaaimamatult, kui oli saabunud, ta ka lahkub. Alustuseks ilmub kaadrisse Eva (Liv Ullmann), tagasihoidlik noor naine, kes kirjutab parasjagu emale kirja ja kuskil tagaplaanil kõneleb temast kiindumusega elukaaslane Viktor (Halvar Björk).
Kirjutatud kirjas kutsub Eva külla ema Charlotte'i (Ingrid Bergman), kuulsa ja karismaatilise klaverimängija, kes pole oma tütart näinud ligi seitse aastat. Ja ta tulebki, kuid mitte tagasihoidlikult.
Höstsonateni võlu seisneb tema lihtsuses: terve filmi vältel süübitakse tegelaste suhetesse, mis hargneb lahti kui lõngakera ja areneb edasi ühes pikas jorus. Charlotte ja Eva paistavad hoolimata neid lahutanud aastatest hästi läbi saavat. Ema paistab tähelepanu nautivat ja Eva tähelepanu osutamisega just ei koonerda. Veelgi enam, Eva soovib end ikka veel emale tõestada, nagu ta seda terve oma elu on teinud. Eriti ilmekalt iseloomustab seda klaverimängustseen, kus tütar esitab Charlotte'ile Chopini prelüüdi, mille harjutamisega on ta näinud palju vaeva. Ema ei pea seda aga millekski ja selle asemel esitab teosest oma, n-ö õige versiooni.
Kaamera filmib nende mõlemi näoilmeid, peegeldades täielikult Charlotte'i üleolekut ja Eva pettumust. Tekib kohe küsimus, kuidas suudab tütar seda kõike taluda? Veelgi enam, Eva ja tema mehega koos elab ka naise õde, kes põeb rasket haigust ja keda Charlotte peab tülikaks lisakoormaks oma elus. Naine on aga suurepärane näitleja ning tütrega kohtumisel külvab ta viimase üle võltsi armastuse ja hellusmomentidega.
Kui kaua suudab Eva selles näitemängus vastu pidada? Hetkeni, mil avatakse veinipudel. Sel momendil muutub linateose meeleolu täielikult ja Evast purskub üks tuline ülestunnistus teise järel, jättes Charlotte'i sõnatult valusaid hoope vastu võtma. Kuid jääb mulje, et õigustatult, sest Ingrid kehastabki naist, kelle enesekesksus on seadnud karjääri perekonnast ettepoole. Selle saatel mööduvadki vaatajate minutid: tooli üha sügavamale sisse vajudes ja tegelastele, eelkõige Evale meelevaldselt kaasa elades. Selliste lähivõtetega nagu Höstsonatenis, on raske tegelaste emotsioone ja eelkõige näitlejate ümberkehastumist raske mitte märgata. Teisest küljest ei saa jätta kaastundeta ka Eva ema, kelle tütar on täis nii tulist vihkamist ja toorest raevu. Taolises kahevõitluses oli keeruline poolt võtta - pada sõimab katelt, kuid kas ikka...? Charlotte on näidanud kõiki märke oma võimetusest kedagi armastada ja sellist inimest oma tegudes või tegemata jätmistes süüdistada on sama hea, kui süüdistada tumma tema kidakeelsuses.
Lõpustseen on omamoodi sõlmpunkt algusega, kus Eva kirjutab taaskord emale kirja, paludes temalt juhtunu kohta vabandust ja lootes salamisi ikka ja tõenäoliselt igavesti saabuvale momendile, mil Charlotte hakkab teda armastama.
Nüüd saan aru, miks Ingmar Bergmanit meistriks tituleeritakse.
