Julie & Julia (2009)

"Julie & Julia", kaks erinevat naist, kaks erinevat perioodi ja kaks erinevat kööki.

Julia Child on tänapäevalgi tuntud kui naine, kes tutvustas USA naistele prantsuse kokakunsti ja võitis oma telesaadetega miljonite vaatajate südamed. Meeldejääv tegelane oma armastusväärsuse, kuid eelkõige oma iseäraliku hääletämbri poolest. Kuigi Childist on saanud söögivalmistamismaailma kangelanna, ei olnud mina enne Nora Ephroni lavastatud filmi temast mitte midagi kuulnud (nüüd aga tean, et pikema otsimise peale leiab raamatupoest Childi kokaraamatud tagasihoidliku 1000 krooni eest).

Julie Powell on seevastu aga vähetuntud tegelane, omandades omagi kuulsuse puhtalt Julia Childi geniaalsuse arvelt. Julie tutvub blogisfääri arvukate võimalustega ja avastab peagi, et ainuüksi legendi kokaraamatu retsepte järgides ja igapäevaselt truult kirjutades võib lühemagi aja jooksul kuulsaks saada.


Juliet ja Juliat kehastanud dünaamiline duo Amy Adams ja omakorda legend Meryl Streep muutsid linateose taaskord elavaks vaatemänguks (niisamuti nagu täiesti teistsuguse meeleoluga "Doubtis"). Meryl Streepi näitlemisoskuses ei pea ilmselt keegi kahtlema: Julia karismaatiline vaim ja iseloomulikud maneerid (nii palju, kui ma jõudsin nendega vahepeal tutvuda) tulid Streepi kehastuses sundimatult esile ning ilma varasema ettekujutusetagi tegelikust kangelasest, võis enam-vähem selgelt aimata, milline inimene Julia on. Kusjuures naise suure kasvu imiteerimiseks kasutati filmimisel väiksemaid dekoratsioone, moonutatud perspektiivi ja väga kõrgete kontsadega kingi.


Amy Adamsi kehastus naisest, kel oli ebaterve huvi Julia Childi vastu, ei vääri samuti ühtegi halba sõna, kuigi tegelane ise ei äratanud oma egotsentrilisusega just erilist sümpaatiat. Kui see oligi eesmärk, siis ülesanne sai edukalt täidetud.

"Julie & Julia" on süžeeliselt omapärane film, kuid etteantud ainestik ei loo just vundamenti väga intrigeerivale linateosele. Tegelaste arengut, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi oli huvitav jälgida, kuid puudusid meeldejäävad pöördehetked ja seetõttu jäi sündmustik suhteliselt lineaarseks, kohati etteaimatavaks. Teisalt on linateos täiesti arvestatav meelelahutaja ning kujutan ette, et pisut huvitavamgi vaatamine neile, kes kokandusmaailmaga "sina" peal.

The Pianist (2002)

3 Oscari ja arvukate muude auhindadega pärjatud Polanski film on tõesti kogu seda nö. fussi väärt.

Film räägib Poola pianisti Wladyslaw Szpilman'i (Brody)  katsumusest II maailmasõjas. Oleme ju nii palju lugenud ja kuulnud, kui raske oli sellel ajal juut olla, aga filmi vaadates jääb suu lahti, kui julmad ja külmaverelised inimesed võivad olla. Juudid polnud sakslaste jaoks isegi inimesed mitte, seega võis nad koondada mingile kindlale maa-alale elama ja siis neid oma lõbuks terroriseerida. See-eest aga leidub ka hulgem inimesi, kes on oma eluga riskides nõus Wladyslaw'i aitama, et viimane peidikutes elades sakslaste eest varju saaks. 

 Masendav film ja hiilgav näitlejatöö. Adrien Brody on oma Oscari tõesti ära teeninud. Ei oskagi midagi muud filmi kohta öelda, kui et vaadake!

Wladyslaw Szpilman:No please! Don't shoot! I'm Polish!
Russian soldier 1:He's Polish!
Russian soldier 2:Yes, he's Polish. Why the fucking coat?
Wladyslaw Szpilman:I'm cold.

I'm Not There (2007)

Alustuseks vabandused minugi poolt pikema eemaloleku pärast. Nüüdsest ehk jõuab jälle siiamaile tihemini. Aga let's get to the point.

I'm not there on film, mis tekitab segaseid emotsioone. Ühest otsast tahaksin ma öelda, et see on tõesti hea film ja igaüks peaks selle ära vaatama, puhtalt juba selle pärast, kuidas see 

üles on võetud, staaridest rääkimata, teisest otsast aga ütlen, et pole 100% my cup of tea, sest kohati on ikka no nii veniv, et pane või kinni. 

Film räägib siis popilegend Bob Dylanist...läbi 6 tegelase loo. Jude, Arthur, Jack, Billy, Woody ja Robbie näitavad meile kahe tunni vältel olulisemaid hetki Bobi elust ja karjäärist. Linateos on äärmiselt huvitavalt üles võetud. Kohati must-valge dokfilmi stiilis intervjueerijate ja kogu kupatusega, siis jälle film nagu mängufilm ikka. 

Vaatamist on film väärt veel seepärast, et see sõna otseses mõttes kubiseb staaridest. Filmi(nagu Filmimöla tegijad öelda armastavad) "varastab"  Cate Blanchett kehastades Jude'i, keda fännid teevad tema ajast ees olemise pärast maha(olid ju 60dad ja electric rock polnud ju kesteabkui populaarne). Naine teenis ka selle eest Oscari nominatsiooni. Veel mainimist väärivad Heath Ledger, kes mängib näitlejat Robbie Clarki. Viimane jutustab oma loo alates kohtumisest oma tuleva naise, Clairega(Claire on mix ühest Dylani kunagisest türuksõbrast ja tema naisest). Christian Bale'i tegelane Jack Rollins on laulja (mis peaks siis kujutama Dylanit '60 aastatel, kuhu jääb tema megaedu folgilauljana), kes lõpetab usuhulluna. Filmis teevad veel kaasa Richard Gere ja Ben Whishaw (ülihead quoted). 

Ühesõnaga long story short...selle filmi jaoks peab meeleolu olema. Häid quote on seal kuhjaga ja nalja saab ka. Film justkui lainetab:just siis, kui mõtled, et nüüd peab küll pausi panema ja järgmisel päeval edasi vaatama, läheb huvitavaks. Jällegi kuna filmis lauldakse palju, siis ei saa viite tärni anda, miinuseks on ka kohatine uimasus. Maitse asi. Dylani fännidele ja neile, kes tema elulooga vähe rohkem kursis, pakub film kindlasti rohkem naudingut.