El orfanato (2007)

See omanäoline jutustus on esmapilgul võtnud omaks mitmed teistele tuntud filmidele omased elemendid. Nii 2001. aastal valminud "The Others", kui ka "The Orphanage" uurivad elu ja surma (hilisemal selgumisel) õhkõrna piiri. Kuigi filmis leidub mitmeid adrenaliinitootvaid momente, ei ole tegu pelgalt õudusfilmiga: paljuski loo külmavärinaidtekitavaid elemente pärineb hoopis ainestiku kurbadest nootidest. Tuntumatest nimedest mängib siin ilmselt suuremat rolli Guillermo Del Toro, kelle aasta varem kirjutatud "El laberinto del fauno" viis koju koguni kolm kuldmehikest. Nimetatud film on oluline ka seetõttu, et nii mõnigi kinematograafiline võte ja tekitatud atmosfäär on pärit just sellest linateosest. Mainimist väärivad ka filmi avatiitrid, milles kasutatud paberi rebimine on ilmselgelt inspireeritud disaineri Saul Bassi tööst samuti ühele müsteeriumihõngulisele filmile.


Sarnaselt paljude teiste õudusfilmidega, leiab seegi lugu oma stardipunkti sellega, kuidas pere kolib uude majja elama, milles varitsevaid kummalisi juhtumisi ei oska keegi ette näha: tõsi küll, loo peategelane Laura (Belen Rueda), kes asub majja elama oma noore pojaga, oli kunagi isegi üks orbudest, kuid tänu õnnelikule pääsemisele jäi tal paljugi nägemata. Laura poeg Simon on see-eest üles kasvanud hoopis teistes tingimustes, kuid iroonilisel kombel üksikum, kui tema ema sama noorena. Nii seltsib Simon tihtipeale justkui omaenda väljamõeldud maailmas, kus ainsateks kaaslasteks on tema "nähtamatud sõbrad".


Hirmu ei ärata film mitte aeg-ajalt nurga tagant välja hüppavate pööretega, vaid tasa ja targu kogu jutustust lahti harutavate leidudega, mis ajaga üha enam pinget kogudes kulmineerub kuklakarvu turritavate stseenidega, mis jäävad kunstlikust hirmutekitamisest väga kaugele. Irooniliselt on just see lugu, mis võtab tõsisemalt narratiivi, mitte laipade arvu või arvutiga oskuslikult välja vormitud kurikaelte näitamist, hirmutekitavam, kui eelnevalt ülesloetud tegurid kõik kokku.


Näitlejatöö kohta on seekord keeruline midagi öelda ja ilmselt pole ma piisavalt pädev arvustaja, et hispaanlaste temperamenti sügavuti lahata. Samas saab Laura tegelaskuju kehastanud Beleni kohta lausuda vaid kiidusõnu, sest filmi kandva rolli ja jutu selgrooks olemisega sai naine hakkama pea mängleva kergusega: peavalu ei valmistanud ka finaalis jalust rabav hullumeelsus, mille tagamaad peab iga vaataja ise välja selgitama.


Ehkki mitte nii särav teos, kui "Paani labürint", on "El orfanato" siiski teerajajaks lugematudele teistele omasugustele, sest tänapäeva laia massi õudusfilmi maitsega see lugu väga võrdlust ei kannata.

Vicky Christina Barcelona (2008)

Mis võiks olla parem, kui veeta suvi maalilises Barcelonas ümbritsetud Gaudi loomingust ja spontaansetest inimestest? Woody Alleni sepistatud käsikirja põhjal ja ühtlasi tema juhendusel sündinud linateos on veennud juba paljusid, et pole paremat paika Maa peal, kui Barcelona.


Vicky Christina Barcelona polnud päris see, millena ma teda kuuldu põhjal ette kujutasin. See oli hoolikalt viimistletud ja nauditava näitlejatööga (mitte küll päris otsast-otsani) tükk, mis ei surunud läbijooksvat armastuse teemat vägisi peale, vaid esitas seda omal imelikul moel, mis ei karjunud kulunud klišeedest. Woody Allen söötis vaatajale filosoofia, et võib-olla ei pea kõik olema nii must-valge, võib-olla on võimalik saavutada täiuslikkus mingil ebatraditsioonilisel, tõsi küll, harjumatul moel. Scarlett Johanssoni kehastatud nimitegelane Christina esindas filmis just seda poolt, kus klišeedele polnud kohta. Boheemlaslik eluviis, sõbrad ja armastatu tegid Christina loo tõeliselt nauditavaks vaatamisväärsuseks.


Christina parim sõbranna Vicky (Rebecca Hall) seevastu usub tulihingeliselt abielusse, ratsionaalsusesse ja kõigesse muusse, mis teda Christinast eristab ja ehk igavakski muudab. Vicky suhtub sõbranna eluviisi üleolevalt, seda muidugi hetkeni, kui nad mõlemad pea ees tundmatusse sukelduvad. Kõige suuremat tunnustust vajab aga Penelope Cruz Maria Elenana, sest näitlejatar paistab kinolinal nagu kala vees. Võib-olla on see emakeele kasutamise ja temperamendi väljaelamise tulemus, mis teevad Maria Elenast unikaalse ja usutava karakteri, kuid mis iganes see on, töötas see 100% linateose kasuks. Läbipõlenud kunstniku Maria Elena inspireerivus ulatusid peategelasest Juanist (Javier Bardem) kaugemalegi, sööbides mällu ilmselt kauemakski, kui nädal või kuu. Film koosnes mitmetest suurepärastest stseenidest, millest meeldejäävamad on näiteks Maria Elena vannilinastseen ning Vicky ja Christina esimene jutuajamine Juaniga.


Filmi visuaalne pool oli hea, kuid ei midagi erilist, sest Barcelona on ilus juba au naturel ja ei ole vaja just palju, et seda ekraanil edasi anda. Filmi põhimuusika ja eelmainitud kitarripalad on ehk põhilised muusikalised elemendid, mis defineerivad Vicky Christina Barcelona.

Kahtlemata kuulub VCB nende filmide hulka, mis tekitavad hea tunde ja inspireerivad aeg-ajalt vooluga kaasa minema.

Babel (2006)

Alejandro González Iñárritu Babel on kindlasti üks viimaste aegade parimaid filme. See teos seob omavahel erinevad kultuurid, rassid keeled ja elukombed. Filmis on põimunud erinevate perekondade tegevustikud sellisel viisil, mida esmasel vaatamisel arvatagi ei võiks.

Filmis mängivad Cate Blanchett ja Brad Pitt silme ees lagunevat abielupaari, kes olid oma probleemide lahendamiseks otsustanud minna puhkusele Marokosse. Esimesed kaadrid leiavadki aset Maroko kõrbes, kuid näidates vaatajaile hoopiski marokolaste perekonda, nende igapäevast elu ja tegemisi. Sel hetkel ei saa veel aru, kuidas need kaks asja seotud on, kuid tõsi, film on oma ülesehituselt pisut ettearvatav. Filmis näidatakse veel kolmandat sündmuspaika, Jaapanit, mis on elupaigaks noorele, pealtnäha normaalsele, kuid hingelt katkisele tüdrukule. Esmapilgul ei tundu need klipid omavahel kokku sobivat. Neljandaks ja viimaseks perekonnaks on mehhiklasest pärit naine, kes töötab lapsehoidjana nendesamade ameeriklaste juures ning tema poeg, kes ise elab Mehhikos. Üksainus püssilask ning nende kõigi elud muutuvad.

Babel oli äärmiselt intrigeeriv ja väga-väga usutav film, millega võib aeg-ajalt end samastada, olenemata rahvusest või kõneldavast keelest, elupaigastki. Sündmus ei tiirle vaid Brad Pitti ja Cate Blanchetti ümber nagu seda võiks mõnelt keskpäraselt Hollywoodi filmilt oodata, vaid tutvustab vaatajatele tegelasi ka Jaapanist või koguni Marokost. Filmis on välja toodud väiksemgi detail, alustades marokolaste omavahelisest kauplemisest, nende arusaamatust keelest kuni Bradi vaidluseni oma turismigrupiga, kelle kõigi empaatiapuudus ja palavuse probleemid kogu selle mäsu juures nii tühised tunduvad. Sündmustik oli üles ehitatud üsnagi ebatavalisel viisil, kuid sugugi mitte võõral, mis sarnanes mõnevõrra Pulp Fictioni ülesehitusele.

Babel on saanud palju kriitikat just tavaliste kinokülastajate poolt väitega, et tegu on liialt sügavamõttelise teosega, mil pole mingit pointi. Ehk ongi tänapäeva inimesed liialt laisad, et seda mõtet leida. Babel on tegelikult paralleel Piibliga, ehkki ma seda pole lugenud. Ka Piiblis on Paabeli torn, mis on suurem Jumalast endastki ning, mis samal ajal teeb Jumalale meelehärmi. Seetõttu muudab ta kõik torni ehitavad mehed erinevat keelt kõnelevateks. Babel, ehk kuula. See ongi terve sisu võti. Tuleb üksteist kuulata, et aru saada. Täpselt sedasi on ka filmis: ignorants osutub saatuslikuks maailma jaoks nii väikesele inimesele ning see kajastub igas kultuuris. Brad Pitti ja Cate Blanchetti näitlemine oli sõnadestki üle. Nende karakterid võivad esmapilgul küll lihtsad tunduda, seda enam, et tegu on hariliku abielupaariga, kuid seda välja mängida, ilma, et kasutatakse palju sõnu, on hulganisti raskem. Veelgi enam, suurem osa nende tegevusest toimus sealsamas Maroko külas, suheldes ja samastudes, isegi vennastudes nende inimestega. Kõik see abi otsimine ning selle mitte saamine ameeriklastelt (poliitilistel põhjustel) oli nii tõetruu, et ma võisin end ise sinnasamasse asemele mõelda. Samal ajal olid marokolased enda nahast nõus välja pugema, et seda abielupaari aidata, nõudes mitte midagi vastutaskuks ja just sel hetkel, kui üks neist Bradi tegelaskuju pakututd raha tagasi lükkas, sain ma aru, kui hästi peab paika see väide, et kel on vähe, see annab endalt kõik.