The Boat That Rocked (2009)

Palju nalja, hea plot ja suurepärased näitlejad - mida veel tahta. Film, mida vaadata siis, kui on isu midagi head vaadata, aga ei viitsi väga süveneda, siis see on see on midagi just Sulle.

Kust alustada...esiteks, suurem osa tegevusest toimub (nagu pealkirigi reedab...) merel, kus tegutseb piraatraadio, mida kuulab suurem osa Suurbritanniast. Ahjaa, tegevus toimub 60date Inglismaal, kus valitsusele sugugi ei meeldi, et kusagil Põhjameres on raadiojaam, mis edastab kaasaegset muusikat, mis omakorda edastab mitte nii väga konservatiivseid vaateid. Laeva meeskonnal pole sellst loomulikult sooja ega külma ja nemad rokivad nii kuis jaksavad. On naeru, nuttu, intriige, armastust ja rivaalitsemist.

Film ei põhine ühelgi konkreetsel reaalselt olemas olnud laeval, kuid fakt on see, et sellised piraatraadiod olid tõesti olemas ja lasid eetrisse muusikat, mille saatel britid tantsu said lüüa.

Meeskond kubiseb vahvatest näitlejatest, esindatud on nii IT-Crowdi Roy ja Jen, Flight of the Conchordsist teada-tuntud Murray, piraadikate Jack Davenport, Emma Thompson, Bill Nighy, Philip Seymour Hoffman jne. Kellele kasvõi üks nimi siit midagi ütles või kes armastavad selliseid sooje briti filme stiilis Love Actually (sama mehe tehtud) siis soovitan kindlasti vaadata. Ja kõikidele naisvaatajatele on seal veidi silmailu kah.

Quadrophenia (1979)

Tänaseks juba kultusfilmi staatusesse jõudnud linateos, mida peetakse 1960date noortekultuuri väga tõetruuks kujutajaks.

Tegevustik toimub 1964. aasta Inglismaal, kus Jimmy on tulihingeline Mods'ide kambajõmm.

Need on inimesed, kes sõidavad Vespadega, käivad ohtralt pidudel ja loomulikult ei puudu nende elust ka amfetamiin. Nende vastased on Rockers (ehk rokkarid?), kes eelistavad õigeid motikaid, kuulavad õiget rocki ja kannavad musta nahka.

Film keskendub pigem Jimmyle, kes on oma rutiinsest tööst ja tüütutest vanematest tüdinenud ja oma kambajõmmidega väljas hulkumine on tema ainus pääsetee. Peagi muutub see aga kinnisideeks ja kogu tegevustik leiab kulminatsiooni ühel nädalavahetusel Brightonis kauaoodatud peol, kuhu ilmub nii Jimmy silmarõõm Steph, kui ka kõikide mods'ide eeskuju Ace Face (keda mängib muide Sting).

Jah, see plot tundub esmapilgul juba nii äraleierdatud ja igav. Leian, et Quadrophenia on üks vähestest filmidest, mis suudab suurepäraselt välja tuua selle, mida grupivaim ühe inimesega teha võib ja mis juhtub siis, kui seda gruppi ühel hetkel enam toetamas ei ole. Käsitletakse probleeme, mis on aktuaalsed ka tänapäeval ja just see teebki filmi nii heaks. Huvitav on jälgida kahe subkultuuri (Mods & Rockers) omavahelist võimuvõitlust ja seda, kui sarnased või erinevad nad teineteisest on.

Kahtlemata on tegu filmiga, mis paneb asjade üle järele mõtlema. Ei tasu seepärast filmi "karta". Tean küll ja veel inimesi, kes ei viitsi selliseid "diipe" filme vaadata, kus kogu aeg peab jälgima. See pole päris selline film. Saab möllu, nalja, kaklusi..ühesõnaga sex and drugs and rock'n'roll.

Peale selle lastakse seal ohtrasti The Who muusikat.

Harry Potter and the Half-Blood Prince (2009)

Arvestatava Harry Potteri fännina (mitte küll nii tulise, mis mind magamiskoti ja telgiga Coca-Cola Plaza ette oleks ajanud) pidin enesestmõistetavalt sellegi osa eepilisest seeriast ära vaatama ja hiljem kohustuslikus korras nähtut eelmiste osadega võrdlema. Tulemus? 1:0 kuuenda osa kasuks.


Harry Potteri nimest pole tõenäoliselt kuulnud vaid isikud, kes on veetnud viimased 10 aastat kivi all elades, või sündinud siia ilma eile. Kuues osa, mille režissööriks on viiendagi osa valmis meisterdanud David Yates, süveneb eelkõige Harry Potteri ja ta sõprade suhetesse ja hingeellu, tuues aeg-ajalt mängu kurikaelu esindavad Surmasööjad ja sünged meenutused minevikust. Kuigi lugu jätkub palju tumedamate nootidega, on selles osas põhikurjam Voldemort esindatud vaid tegelaste mälestustes. See nimetatud melanhoolia ongi antud episoodi võtmeelement, mis defineerib nii sündmustiku arengu, kui ka kulminatsiooni.


Kuna Potteri lugu jätkub ühe katkematu jadana, siis peegeldab seda ka filmi ülesehitus, hüpates tihti ühelt sündmuselt teisele, raiskamata aega niigi tuttavate tegelaste tutvustamisega. Ning ehkki nii viies, kui kuues osa valmisid Yatesi käe all, ühendab neid kahte vaid sama näitlejaskond ja tuttavad sündmuspaigad. Mis puudutab eelmainitud meeleolu, atmosfääri ja kõike muud emotsionaalset, kuulub Half-Blood Prince'i nimeline järg hoopis teise ooperisse, mille dirigendiks on hoopistükis kinematograaf Bruno Delbonnel.


Bruno Delbonnel on vastutav kõige selle eest, mis kuulub silmakommi kategooriasse: ta puhub elu sisse igasse stseeni, valides justkui maalikunstnikuna paletilt meeleoluga ühtiva värvitooni, mille tulemus ei meenuta sugugi mitte mõnda lasteraamatu illustratsiooni. Tulemus on palju tõsiseltvõetavam, kui näiteks Potteri esimesed osad, kus verinoori näitlejaid saatis lihtsameelne sündmustik. Lühidalt kirjeldades kubiseb HPB dramaatilistest lähivõtetest, kullakarva naljastseenidest ja melanhoolilisest näitlemisest.


Näitlemisest rääkides, jäid taaskord silma pigem kõrvalosatäitjad, kui pidevad ekraanivallutajad. Alles teist korda kinolina hõivanud Frank Dillane sobis teismelise Tom Riddle'i rolli nagu valatult. Tema külm ja kaalutletud hoiak ühes enesekindlusest nõretava hääletooniga lõid pildi täpselt sellisest Riddle'ist ehk Voldemortist, nagu ma teda parema fantaasiarikkuse juures oleks ette kujutanud. On raske viia kokku näitleja kogenematust ja ekraanil nähtud osatäitmist. Frank Dillane'i sooviks näha kätt proovimas ka teistsuguste rollidega. Vanadest tegijatest pugesid naha alla Alan Rickmani portreteeritud Severus Snape (kuid siinkohal teeb oma töö ka raamatu-Snape) ning sageli Emma Watsoni ja Daniel Radcliffe'i varju jäänud Rupert Grint naljamehe Ronina. Radcliffe'i ja Watsoni fenomenidest polegi ma varem aru saanud, nende puhul on tegu täiesti keskpärase näitlemisega, kui need kaks parasjagu näo krimpsutamise ja kulmu kortsutamisega ei tegele.


Kiidusõnu väärib ka õelat koolivenda Draco Malfoyd kehastanud Tom Felton, kel õnnestus sammu pidada Rowlingu kirjutatud pisut hüsteerilise, ent kavala Dracoga. Feltoni krooniline ninakirtsutamine ei kuulunud just geniaalsete võtete edetabelisse, kuid sellest hoolimata kuulusid Tomilegi oma hiilgehetked (kraanikausi ääres nutmine oli ju täitsa usutav). Usutavana mõjus ka professor Horace Slughorn (Jim Broadbent), nähtavasti pole mees asjata tituleeritud üheks Suurbritannia mitmekülgseimaks näitlejaks.


Kuigi Michael Gamboni näitlejatöö üle nurisemine oleks liialt ülekohtune, tundus mulle siiski, et Dumbledore'ina jäi seos raamatu- ja filmitegelase vahel kaugeks. Puudus seesama huumorisoon ja rahulikkus, mille järgi on nimetatud karakter kõige paremini tuntud ning millega tuli ehk paremini toime kahes esimeses osas figureerinud Richard Harris. Ainuüksi tema väljanägemine oli veenvam, kui Gamboni kinniseotud habe.


Sellise kiidulaulu järel saab vaid küsida, miks teenis Harry viie asemel vaid neli punkti. Kõik oli justkui paigas: näitlejad on kasvanud koos filmiga, stsenaarium oli nii terviklik, kui seitsmeosaline jutustus seda võimaldab, palju kiidetud kinematograafia oli paigas ning kõik vajalikud elemendid tundusid olevat esindatud. Siiski, ei saa mööda vaadata filmi kaasatud suurtest muudatustest, eelkõige aga originaalist erinevast algusest. Varasemate osade puhul pole eelarve ja aja piiratuse tõttu tehtud muutused mind väga häirinud, kuid selles osas torkasid nii puudujäägid, kui ka improvisatoorsed stseenid liialt hästi silma. Nii mõnigi hea seik oli filmist välja jäänud, kuigi lõppude lõpuks tegid esindatud stseenid needki puudujäägid tasa.


Kes varemgi Harry Potteri tegevustega end kursis on hoidnud, peaks seda tegema nüüdki. See film toob kõige värvikamalt välja niigi armastatud tegelaste erinevad iseloomujooned, süvenedes karakterite arengusse enam, kui ükski varasematest osadest. HPB on peamiselt pühendunud tegelaste eneseotsimisele ja teineteiseleidmisele. Fännid vaatavad filmi niikuinii, teistel on viimane aeg bandwagonile hüpata ja vähemalt seegi film ära vaadata.

2001: A Space Odyssey (1968)

Iga isik, kes on näinud vähemalt ühte Kubricku teost, teab enam-vähem, mida teistest töödest oodata. Režissööri käekiri on tuntav selleski filmis, küll mille elementide kirjeldamiseks jääb mul sõnaosavusest vajaka.


Kosmose odüsseia on provokatiivne lugu inimkonna arengust ja selle keerulisest süsteemist, mille mõistmise teeb ehk veelgi filosoofilisemaks just see visuaalselt ja heliliselt rikas jutustus. Loo järgi, mis saab alguse tööriista kasutama õppivatest ahvilistest, on viimase läbimurdes süüdi hoopis mingi kolmas jõud: deus ex machina. Selle kehastuseks ilmub ühel päeval justkui eikusagilt jumalike vormidega monoliidist risttahukas, mis näeb välja pigem kui mingi arvutigraafika abil tekitatud objekt, kui keset robustsena mõjuvat loodust reaalselt kõrguv obelisk.


Lugu teeb suure ajahüppe ja sündmustik areneb edasi varase 70ndate maigulises tänapäevas, aastal 2001. N-ö teaduslikud saavutused mõjuvad ekraanilt pisut võõratena ja siiski kohmakatena, kuid tundes ära Kubrickule iseloomulikud võtted, mõjuvad need aspektid filmist vaid plusspunktidena: seda enam, et iroonia inimkonna tippsaavutuste ja millegi täiesti mõistmatu nagu eelmainitud monoliitkamaka vahel on heaks näiteks sellest, kui vähe me tegelikult kõigest teame.


Seda müsteeriumit saadetakse uurima Dr. Dave Bowman (Keir Dullea) ühes Frank Poole (Gary Lockwood) ning üliintelligentse ja tervet operatsioonisüsteemi juhtiva arvuti HALiga. Nende eepilist reisi läbi kosmose liigendavad ajatu meloodiaga kaadrid otseses mõttes ebamaisest visuaalist ja enam-mitte-eriti-võõralt aeglaselt voolav kinematograafia. Kuigi Dave Bowmani n-ö avastus lõpus jätab otsad pehmelt öeldes lahti, on just see sürrealism osa linateosest, mis intrigeerib ehk kõige rohkem. Kubrickul endal on selle kohta seletus olemas, kuid õhutab siiski filmi näinud inimesi leidma loole oma tõlgendusi. Kuidas iganes tõlgendada kosmoses hõljuvat loodet, kohtumist iseendaga ja hiiglaslikku monoliiti voodi jalutsis on päris kindel see, et tegelikult ei tea mitte keegi ikka mitte midagi. Võib oletada, et sel hetkel, kui Bowman leidis, mille otsis, toimus tööriista kasutuselevõtmisega sarnane läbimurre, kuid lõppude lõpuks jääb see kõigi enda otsustada.

Silk (2007)

Tegu siis Alessandro Baricco samanimelise romaani ekraniseeringuga. Lugu armastuse tugevusest ja sellest, kui kaugele selle nimel ollakse valmis minema.

Tegevus toimub 19. sajandi teisel poolel Prantsusmaal, kui sõjaväelasele Hervé Joncour'ile tehakse ettepanek sõita Jaapanisse ülihinnatud siidiussimune tooma. Jaapan on veel sellel ajal "maailma äärel" ja juba sinna jõudmine on paras ettevõtmine. Jättes maha armastatud naise ja äripartneri asubki mees pikale teekonnale ja jõuab isegi kohale. Seal ootab teda aga ees uus katsumus:end jaapanlastele selgeks teha ja ise siidist mitte midagi teades mitte petta saada pole ka päris lihtne. Long story short mees jõuab kohale, saab munad ja kohtub imeilusa konkubiiniga, kes annab talle võõras keeles teate. Ka kodumaale naasnuna mõtleb mees kaunist idamaa neiust. Hervé ei saa enne rahu, kui on välja uurinud, mis sedelil kirjas. Tol ajal polnud Prantsusmaa külades just palju jaapani keele rääkijaid. Peagi tahab mees ise uuesti raske reisi ette võtta...seekord omal algatusel. Kas tal läheb kõik õnneks? Kas konkubiin on see, kelleks Hervé teda peab? Mida arvab kõigest Hervé naine, kellel tekivad juba kerged kahtlused?
Iseenesest oli film minu jaoks kerge pettumus. Rohkem on rõhku pandud kaunitele maastikuvaadetele kui tegelaste arendamisele ja ka filmimuusika polnud suurem asi. Hervé naine oli justkui mingi objekt, kes oli kunstlikult loodud, et mehel oleks keegi, kelle juurde tagasi minna ja keda "petta". (Võib olla jäi mulle asjast väga vale mulje ja ehk olen liiga skeptiline, aga just selline mulje mulle jäi). Lõpus saab siiski üht-teist seletatud. Üks asi, mis veel häiris oli see, et jaapanikeelsete dialoogide ajal puudusid mingisugusedki subtiitrid. Ehk püüti enda Hervé'ga samastamine lihtsamaks teha, sest temagi ju ei saanud sõnagi aru, mida temalt taheti. Siiski jääb mulje nagu osa olulisest infost läheks kaotsi. Aga hästi on kujutatud seda, kuidas inimene uue täiesti tundmatu ja arusaamatu kultuuriga kohaneda püüab ja seda mõista üritab.
Ilus film, pigem naistekas.

Bunny Lake Is Missing (1965)

Otto Premingeri "Bunny Lake Is Missing" on Evelyn Piperi romaanil põhinev lugu, mis juba eos meenutab 2000nda aasta filme "The Forgotten" ja "Flightplan". Võrdlus on mõistagi ülekohtune, sest Piperi lugu on serveeritud palju kompleksemal moel, kui see alguses välja võib paista.

Kindlasti tuleb ära mainida legendaarse ja omanäolisema graafilise disaineri Saul Bassi kätetöö, milleks on kahtlemata leidlik lahendus algustiitritele (mida võib alt poolt kaeda) ja üks minu lemmikutest filmiplakatitest, millest peegelduvat stiili on tänapäeval korduvalt üritatud jäljendada.


Kahjuks pühiti Bunny Lake'ilt tolm alles siis, kui Joe Carnahan ("Pride & Glory") otsustas sellest remake'i teha (veel pole see juhtunud). Seletades lahti aga võrdluse "Flightplani" ja "The Forgotteniga", on siingi tegu looga, kus ühel päeval läheb kaduma laps, keda Bunny (nii on tüdruku nimi) ema Ann Lake (Carol Lynley) asub koos venna Stepheniga (Keir Dullea) otsima. Ülesanne ei ole just lihtsate killast, sest tüdrukust poleks keegi justkui kuulnudki. Kas tegu on vandenõuga või on lapse ema hull? Sellele küsimusele saab vastuse alles filmi lõpusirgel, mis on ühtlasi linateose juures üks parimaid osi. See ühendab psühholoogilise näitemängu kaasahaarava looga ja korraks meenub lapsepõlv, kus peitusemängu ja tagaajamisega kaasnes endalgi kättesaamise kartuses närvikõdi.


Ehkki lõpplahendus oli mõnevõrra üllatav, ei tee see tasa "Bunny Lake'i" seletamatult aeglast tempot ja Keiri ning Caroli liialt puist ja mehaanilist näitlemisstiili. Samas filmi üleüldisele kõledusele koos seda võimendanud taustamuusika ja võttekohtadega töötas see mingil määral kaasa ja hoolimata üksikutest kohmakatest üleminekutest oli üldmulje omamoodi värskendav.



Saul Bassi algustriitrid:

Hunger (2008)

Hungerit pelgalt sõnadega iseloomustada on keeruline, sest Steve McQueen ei teinud filmi, mida võiks kuivalt ette jutustada. Ta tegi teose, mida võib "lugeda" nagu raamatut, hingates igas stseenis sisse visuaali abil jutustatud emotsionaalsust ja tegelaste aimatavaid mõtteid.

"Hunger" ei halastanud juba algusest peale, söötes ette irooniana seose vangivalvuri Ray Lohani (Stuart Graham) rutiinse elu ja linateose pealkirja vahel: valvuri hommikusöögitaldrikult ja leivapuruseselt rätikult liiguvad mõtted tahtmatult näljahädaliste peale, kellest lugu veel pole jõudnud rääkida. Ometi teeb seda pealkiri jutustuse eest ja nii võib ainult aimata, mis edasi saab. Ehkki tegu on võrdlemisi staatilise filmiga (ei tasu otsida kõrgtasemelist kinematograafiat), on linateos visuaalselt väga tugev. Kahtlemata tuleneb see dialoogide vähesusest, mis teeb antud filmi eriliseks ja sunnib kogu tähelepanu pöörama pildis toimuvale. Tulemuseks on tugev näitlejatöö, pikad, peaaegu hüpnotiseerivad stseenid põrandapühkimisest, kärbsega mängimisest jpm.

Eelmainitud iroonia Rayga ei piirdu ainult hommikusöögiga. McQueeni kavalad võtted sunniksid justkui vägisi kaasa tundma mehele, kes seisab valust krimpsus näoga kraanikausi ees ja leotab oma katkiseid nukke. "Miks nii pikk nägu?" on mul kirjutatud ühele post-itile, kuid sellele küsimusele ei pea just kaua vastust ootama, sest režissööri oskuslike võtetega sulanduvad kahe inimese lood üheks. See ühtesulandumine paraku ei soodusta vaataja suhestumist valvuri tegelasega.


Sõnatud, kuid mitte helitud momendid muudavad aeg-ajalt vaatepildi ürgseks, koguni loomalikuks. Hetkeks jääb mulje, et niigi habetunud ja nappides rõivastes tegelased ei oskagi rääkida, tundes üksnes oma kehakeelt. Muidugi ei saa mainimata jätta kurikuulsat dialoogi streikija-vangi Bobby Sandsi (Michael Fassbender) ja Isa Morani vahel, mis on ühtlasi kaasahaarav ja emotsionaalne jutuajamine kahe erineva ellusuhtumisega mehe vahel.

"Hungeri" mõningane agressiivsus vahetus hiljem välja lepliku rahulikkusega. Näljastreigi kulminatsioon esitatakse suurel määral läbi Bobby elu, varjamata näljutamisega kaasnevaid õõvastamapanevaid tõsiasju. Viimased stseenid vaikuses mõjuvad veelgi kõledamalt, kui esimesed.

McQueen on ümber jutustanud köitva loo, millest kumab läbi režissööri pühendumus ja kirg oma projekti. Ehkki "Hungeri" tasemel filme, mis oleks tehtud niivõrd vähese kogemusega mehe poolt leidub vähe, ei tekkinud teosega täielikku suhestumist, et pigistada välja see viimanegi punkt. Ilmselt jäi puudu kõrvaltegelaste panustest, kes tulid ja läksid, loomata mingit erilist seost vaataja ja karakterite endigagi.

organiseerimata mõttelend

The Duchess (2008)

Tegu siis filmiga, mis põhineb tõestisündinud lool 18. sajandil elanud aristokraat Georgianast ehk Devonshire'i hertsoginnast, kes oli oma aja moeikoon ja nagu ikka kostüümidraamadele kombeks, väga keerulise saatusega naine. Seepärast samastatakse teda ka Printsess Dianaga, kes on tollesama hertsoginnaga kaugelt isegi sugulane.

Georgiana, ehk G nagu teda filmis kutsutakse,(Knightley) pannakse juba 17aastaselt Devonshire hertsogiga (Fiennes) paari ja naiivne tütarlaps usub tõsimeeli, et abielust saab asja. Hertsogi huvitab loomulikult ainult üks: meessoost järeltulija.

SPOILER: Nagu kiuste sünnivad vaid tütred ja ka paari endi omavahelised suhted pole kõige soojemad, armastusest rääkimata. Asi muutub veelgi keerulisemaks, kui G parimast ja ainsast tõelisest sõbrannast saab hertsogi armuke. Loomulikult ei puudu filmist ka G südame kiiremini põksuma panev noormees (Cooper), kuid tegu ju keelatud armastusega.

Tõesti üle pika aja üks hea kostüümidraama, mida oli nauditav vaadata. Oscari nominatsioon kostüümide osas on auga välja teenitud. Siinkohal kiidaks veel näitlejatööd. Keirale sobivad sedasorti filmid ja kuidagi märkamatult on Bend It Like Beckhami tiinekas Julesist saanud küps ja iseseisev leedi G. Sobis sinna filmi kui valatult. Kahtlemata ei saa kõrvale jätta ka Ralph Fiennes'i, kes tuli tõesti ülihästi emotsioonitu ja ükskõikse hertsogi kehastamisega. Nauditav oli ka filmi atmosfäär, ajastu eripärad olid hästi välja toodud jne. Eriti meeldis see inglise keel, mida filmis räägiti. Midagi veidi lihtsamat, kui Jane Austeni Pride and Prejudice dialoogid.


Kokkuvõttes tugev 4 punkti. Mis häiris oli veidi liiga drama-banana lõpp, muidu filmiga igati rahul. Kostüümikate fännidele täielik MUST.

Slumdog Millionaire (2008)

Danny Boyle'i tõlgendus Vikas Swarupi kirjutatud romaanist räägib India slummides üleskasvanud poisist, kel saatuse abiga - nagu seda mitmel korral rõhutatakse - õnnestub saada Miljonimängu saatesse.

Miljonimäng pole aga tegevustiku keskpunktiks, küll aga mängib põhirolli peategelase Jamali armastus lapsepõlve saatusekaaslase Latika vastu. Miljonimängu liini toetavad jällegi stseenid Jamali, tema venna ja Latika minevikust, paljastades samaaegselt tõe Jamali piiramatuna tunduvate teadmiste kohta.

Sündmustik hargneb lahti vendade lapsepõlvest, kus nimitegelased on alles pisikesed põnnid, kes jutustavad esimese peatüki armastusväärse siirusega. Stiilne kinematograafia ja lummav taustamuusika loovad SM-ile tugeva vundamendi, millele ülejäänud, veel nägemata film üles ehitada. Kahjuks ei ole aga ülejäänud linateos niivõrd tugev, kui seda võiks alguses arvata. Juba filmi esimeses järgus hakkab häirima süžee kerglaslik käsitlus, kus tekib mulje, et slummielu raskust on filmi "šokifaktori" eesmärgil mõneti ärakasutatud, sest tegelikult tahab lugu kangesti rääkida armastatu ülesleidmisest, mitte raskest lapsepõlvest prügimäel.


Piisab ainuüksi näitlejate vahetusest (poisid ja tüdruk kasvavad suuremaks), kui film kaotab suure osa oma võlust. Side tegelastega on kadunud, šokeerivad seigad poiste elust on minevik ja nii on järel vaid ilus pilt ja aeg-ajalt kõrvus helisev muusika. Kaasa ei aita ka vendade taaskohtumine ja Jamali venna hilisem saatus (kusjuures veel suurema segaduse tekitas Salimi äkiline meelemuutus, mis jättis pealesurutud mulje).


Mainimist väärivad ka filmis kasutatud keeled, kus puudus täielikult loogiline süsteem: karakterid rääkisid justkui oma suva järgi kas inglise või hindi keeles, sest ilmselgelt eeldab laiale massile orienteeritud film võimalikult vähest subtiitrite lugemist ja võimalikult eksessiivses koguses inglise keelt. Oleksin aga eelistanud näha filmi oma ehedas hindikeelses mahlas. Lõpustseeni tants tänu filmi niigi kesklevale alatoonile ei häirinudki, pigem pani punkti hindele kolm.

Ülekullatuse tõttu ootasin filmilt palju enamat.

Love Actually (2003)

Jõulukuu on ühtlasi "Love Actually" kuu ja tavaliselt võib seda näha kord aastas mõnes telekanalis (eriti usinalt lasi seda mingi aeg tv1000). Küsisin oma kaasblogijalt Zmurffilt, kas tema teaks sellele filmile mõnda alternatiivi, mis oleks ülesehituselt ja meeleolult sarnane ja mis veel olulisem: inglaste oma. Temagi ei teadnud (kes oskab soovitada, andke teada).


"Love Actually" jälgib kaheksa erineva paari suhteid ja ühtlasi süübib nende hingeellu. Antud loos pole tegu üliinimestega ega kangelastega, vaid harilike inimestega, kes üritavad hakkama saada oma igapäevaste probleemide ja suhetega. Kaasa löövad mitmed kuulsad inglise näitlejad, sealhulgas Emma Thompson, Keira Knightley, Bill Nighy, Colin Firth, Hugh Grant, Rowan Atkinson ja üks mu lemmikutest, Alan Rickman, kes kõik teevad sellest filmist tõeliselt mitmekülgse linateose. Mitte ainult pole lugu ise loogiliselt ja samas unikaalselt üles ehitatud, vaid ka näitlejatöö oli super: suurepärase rolli teeb Emma Thompson, kes ühes stseenis kujutab suure pettumuse osaliseks saanud pereema. Ta portreteerib oma karakterit üldinimlikult ja loomulikult, sest pärast antud lõigu nägemist jääb mulje, nagu oleks näitlejanna varemgi sellise situatsiooniga kokku puutunud. Kiidusõnu väärib ka Colin Firth, kes kujutab üksikut kirjanikku, kel on "cashbackilik" võime märgata ilu oma ümber ja ka Hugh Grant, kes (küll ehk pisut utoopiliselt) kujutab uut peaministrit, paljastades ka selle riigimehe inimlikud pooled. Eriti andekas oli stseen, kus peaminister koputab äärelinna ridaelamute ustele, et leida üles oma uus armastatu ja otsingu käigus tervitavad teda uksi avanud hämmeldunud inimesed.


Võib-olla peitubki võlu "Love Actually" lihtsuses ja üldinimlikkuses. Kõik, mis toimub ekraanil, on lihtsasti ettekujutatav ka päriselus ja ma ei väsi kordamast, et filmi on sokutatud briti näitlejate paremik. Lõviosa filmi tähtsusest moodustavad aga pisidetailid (nagu eelmisest lõigust võib välja lugeda) ja sellepärast võikski ta ikka ja jälle välja otsida ja käima lükata, et märgata üha uusi pisiasju (ja ilusatest & andekatest inimestest pole ekraani peal kunagi küllalt :))

The Last King of Scotland (2006)

Giles Fodeni romaanil ja ühtlasi tõsielulistel sündmustel põhinev film on väärt iga osa oma kuldsest oskarist. Võhikule nagu mina võib nimi olla segadusttekitav, sest kui tegu on viimase Šotimaa kuningaga, siis miks leiab tegevus aset Aafrika mandril? Mul polnud aimugi, millega on tegu.

Filmi alatoon on alguses eksitav. Nicholas Garrigani (James McAvoy) ülikoolilõpetamisega jääb mulje, et tegu on rahuliku linateosega noorest mehest, kes tahab kangesti pääseda oma isa kodust, valides uueks sihtkohaks kinnisilmi Uganda. Uganda? Kõlab nagu humanitaarabi. Nii nagu peab paika väide, et raamatut ei tohiks kunagi tema kaane järgi hinnata, sai ka tõestatud fakt, et filmi ei saa hinnata tema esimese paarikümne minuti järgi. Saatuse tahtel juhtub Nicholas kokku Idi Aminiga (Forest Whitaker), kes juhtumisi on suur Šotimaa fänn. Sellest saab alguse Amini ja Nicholase pealtnäha paljulubav sõprus ja enne kui arugi saab, on Nick uue presidendi lähedaseim nõuandja. Kuna stoori püsib Nicholasel tihedalt kannus, jääb ka vaatajale ekslikult mulje, et Amin pole sugugi nii paha tegelane oma kohatute tujumuutuste ja külmavärinattekitava naeratusega. Mitte ainult polnud hirmus diktaator ise, vaid kõik see, mida kinolinal julgeti näidata (R-rated pole just ilma asjata filmile külge poogitud).

Forest Whitaker osatäitmise osas pole ma siiani veel nurinat kuulnud ja ise ei hakka samuti nurisema - vastupidi. Kahepalgelise diktaatori ja pisut skisofreenilise karakteri kujutamisega sai Forest laitmatult hakkama, sest mitte hetkekski ei mõelnud ma mehest kui näitlejast vaid samastasin ta pahaaimamatult oma portreteeritava tegelaskujuga. Hästi sai hakkama ka James, kehastades suhteliselt visa iseloomuga, kuid naiivset noormeest, kes langeb uljalt karismaatilise Amini võrku, lootes teenida "armastatud" riigipead ja elada ühtlasi mõnda aega nagu kuninga kass. Ehkki need kaks tegelast paistavad väga hästi läbi saavat, võib läbivalt tunnetada õhus rippuvat pinget, justkui ootaks vaataja igal hetkel saabuvat plahvatust. 

Võluv, otsekohene, julm.

Nicholas Garrigan: If you're afraid of dying it shows you have a life worth living. 

***

Idi Amin: You came to Africa to play the white man. But we aren't a game. We're real. This room is real. And when you die, it will be the first real thing you have done.