Kuvatud on postitused sildiga 2000. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga 2000. Kuva kõik postitused

august 27, 2008

Requiem for a dream (2000)

Üliprovokatiivne, šokeeriv ja meeleheitlik. Lugu noormehest, tema emast, tüdruksõbrast ja parimast semust. Kõik tahavad midagi ja ei vali saamiseks vahendeid. Loo läbivaks moraaliks võiks nimetada "eesmärk pühitseb abinõu".




Noored Harry, Marion ja Tyrone ( Jared Leto, Jennifer Connelly ja Marlon Wayans) , kõik neist narkomaanid, teevad pretty much kõik selleks, et oma annus kätte saada, kuid ühtlasi jagub neil vaimu, et tegeleda ka äri müügipoolega. Sara (Ellen Burstyn), Harry ema, on nagu iga teine omaealine naine, kes armastab oma poega ja sotsialiseerub teiste taoliste naabritädidega. Kõik muutub, kui Sara valitakse kuulsasse (pealekauba veel naise lemmikusse) telesaatesse, mille nimel kavatseb ta end aastate tagusesse vormi saada. Nagu arvata võib, peab Sara minema läbi tule ja vee, kuid seda, kas ta ka eesmärgini jõuab, võib igaüks ise järeldada. Ilus see olema ei saa ja känd käbist just kaugele ei jää. Lugu ennast illustreerib ka oskuslik operaatoritöö ja näha on, et mehed on montaažiruumis kõvasti higistanud. Mis kõige tähtsam: julge pealehakkamine on pool võitu.
Requiem for a Dreami kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu, sest domineerivaks jõuks on siin emotsioonid. Sügavatest muljetest hoolimata ei saa ma filmile viit panna, sest ta ei kuulu ometi mu lemmikute hulka. Siiski, soovitan soojalt ja hoidke vaatamisel meel vaba.

august 22, 2008

American Psycho (2000)

Tegu siis Bret Easton Ellis'e samanimelise romaani filmiversiooniga. Peab kohe alustuseks ära ütlema, et endal see film juba mitmekordselt ära vaadatud ja tegu ühe tõelise lemmikuga.
On 70date lõpp ja Patrick Batemanil on kõik, mida hing võib ihaldada. Ta on noor, nägus, tark, töötab Wall Streetil, teda ümbritsevad ilusad naised ja vend on pururikas - võib öelda, et mees elab oma Ameerika unelmat.
Keegi ei oska aimatagi, et selle "kena" kesta all peitub nartsissistlik hullumeelne, kes eksperimenteerib "veidi" surma ja vägivallaga. Ja mis kõige hullem: ta ise ei saa sinna mitte midagi parata (sest ta on ju haige for cryin out loud) ja iga kord õnnestub tal mingil mõistatuslikul viisil pääseda. Kuid kas ka seekord?

Ei, tegu pole mingi mõttetu mahanottimisega, tegemist on tõeliselt hea, mustast huumorist ja satiirist nõretava, kõvasti alahinnatud filmiga. Kriitikud ei eksi, kui ütlevad, et Bale teeb Batemanina ühe elu parima esituse. Mingil hetkel leidsin end kõht kõveras naervana, kuigi teema tõsine ja julm. Must see kõigile "haige huumori" fännidele.

Aa ja for the record: film on alates 17. eluaastast.

Mõned tsitaadid ka siia, aga nagu ikka, et neist paremini aru saada, peaks filmi kindlasti ära vaatama:

Patrick Bateman: I have all the characteristics of a human being: blood, flesh, skin, hair; but not a single, clear, identifiable emotion, except for greed and disgust. Something horrible is happening inside of me and I don't know why. My nightly bloodlust has overflown into my days. I feel lethal, on the verge of frenzy. I think my mask of sanity is about to slip.
----
Victoria: [referring to the bloodstains on Bateman's sheets] What are those?
Patrick Bateman: Oh, uh, it's - cranberry juice. Uh, cran-apple.
----
Jean: What's that?
Patrick Bateman: Duct tape. I need it for... taping something.
---
Courtney Rawlinson: Stop it, I'm...
Patrick Bateman: - on a lot of lithium?