Sügisball (2007)

Juba teine sissekanne antud filmi kohta, kuid ma arvasin, et Veiko Õunpuu linateos väärib lähemat tutvustamist, kui paar emotsioonide ajel kirjutatud märksõna.Hiljuti sai oma viimane rahanatuke Sügisballi DVDle kulutatud, sest mälestused viimasest vaatamisest olid head ja ometi pidi sündmustikuga mälu värskendama. Juhtus aga see, et filmiheli ei läinud mitte kuskil käima ja pidi hulk aega surkima, enne kui asja korda sai.

Sügisball räägib Lasnamäe elanikest, kohast, kus "mitte keegi enam ei ela". Esimese vaatamisega tundus kogu värk liialt groteskne ja üle vindi keeratud. Hiljutisel vaatamisel (mis oli eile) aga ei näinud ma enam põhjust, miks ei võiks filmi dokumentaali alla liigitada. Kes ütlebki, et Lasnamäel ei ela selliseid inimesi, ei mõelda selliseid mõtteid, ei tehta selliseid asju?

Nimelt keerleb Sügisballi tegevus mitme erineva inimese ümber. Esindatud on edumeelne arhitekt oma rahulolematu naisega, soomlasest üksik juuksur, ebaõnnes kümblev üksikema, niru armueluga literaat ja palju teisi, kes veedavad oma aega masendavas üksinduses Lasnamäe kõledate paneelmajade vahel. Film lahkab nende masendavamaigulist eraelu, peegeldab nende püüdlusi ja tuleviku aspiratsioone ning kajastab irooniliselt "magala" klišeesid, prototüüpe ja eelarvamusi. Linateos annab nii suure emotsioonilise laengu, et juba täna hommikul vaatasin ma enda ümbruskonda (mustamäge) samasuguse pilguga, kui filmi ennast. See samastumine muutis filmi palju realistlikumaks. 

Kui rääkida filmi teostuspoolest, siis ka siin pole ühtegi halba asja välja tuua. Sügisball on Eesti filmide seas üks kvaliteetsemaid ja meisterlikumaid saavutusi. Jääb lausa mulje, et tegu ongi "välismaise" filmiga nagu neid kunagi Hollywoodi omadega sai võrreldud. Stiilsed ülesvõtted ühes ainuüksi mahedate värvidega ja heade näitlejatega kutsub Õunpuu linateost iga kell uuesti vaatama.

Sweeney Todd: The Demon Barber of Fleet Street (2007)

Film, mida minu peas saakski teha ainult Tim Burton. Selline sünge, tõsine, kuid samas naljakas, ebareaalsus reaalsuses. Burotniga käib, nagu viimasel ajal tavaks saanud, kaasas tema hea sõber Johnny Depp ja mängust ei jää välja ka Burtoni naine Helena Bonham Carter. Boratina tuntuks saanud Sacha Baron Coheni kehastatav konkureeriv võltsijast Pirelli paneb vast ka kõige borativastasematel suunurgad tõusma. Hea näitlejatöö ja kogu teostuse ees müts maha! 

Tegevustik toimub viktoriaaniajastu Londonis, kus eksiilist naasnud habemeajaja Sweeney Todd proua Lovettiga oma äri püsti paneb. Sweeney aka Benjamin Parker naaseb, et leida eest korrumpeerunud linn, kus on surnud tema naine ja tema tütar Joanna on lukustatud kohtunik Turpini häärberisse.

 Toosama kohtunik saatis Toddi aastaid tagasi vangi teo eest, mida viimane ei sooritanud. Vihast pimestatuna asub ta nüüd linna kurikaeltest puhastama, eesmärgiks Turpin tappa. Lovetti ja Toddi koostöö on nii edukas, et isegi proua Lovetti "worst pies in London" hakkavad müüma, kui "kuumad saiad". Kas saladus võib peituda lihas, mis on pirukates? Ja kas sellel on mingi seos Sweeney hämara habemeajamisäriga, kus inimesed kaovad kui tina tuhka? Mida arvab kogu asjast kurikael Turpin ise? Kõikidele nendele küsimustele saad vastuse, kui filmi ise ära vaatad.

Ah, et miks ainult neli? Põhiliselt ikka seepärast, et filmis on kole palju laulmist. Näitlejad laulavad küll oma häältega ja väga hästi, on see siiski minu jaoks pisut koormav. Maitse asi! :) Soovitan soojalt, isegi kui üldse selliste "laulufilmide" fänn ei ole.

Hellboy (2004)

Samanimelisel koomiksil põhinev film viib vaataja fantaasiarikkasse tänapäeva, kus paksude müüride taga peitub sarkastilise loomuga kassiarmastajast Hellboy (Ron Perlman). Mõistagi ei saa ta inimeste sekka jalutada, siis kui süda kutsub, sest Hellboy iseäralik välimus (üks pisut suurem käsi, punane nahk ja viilitud sarved) tõmbaks endale liialt tähelepanu. Niisiis veedabki ta suurema osa ajast nelja seina vahel või siis öösiti laia saatjaskonnaga ringi rännates.

Sellest, kuidas Hellboy alguse sai, pajatab juba film oma esimestel minutitel: natside kuri plaan avada portaal ja kutsuda sellest esile suurim kurjus, mida inimkond näinud läheb vett vedama ja juhuse tahtel (või pigem n-ö heade tegelaste kaasabil) saab koletisest hoopis kangelane. 

Tegu pole tavalise põrguolendiga. Hellboy tugeva kesta all peitub soe süda ja inimlikud emotsioonid. Selle elavaks tõestuseks on HB armastus omasuguse, üleloomulike võimetega Lizi vastu. Mõistagi on nende suhe keeruline ja veelgi komplitseeritumaks muudab olukorra Hellboy uus "lapsehoidja" John (Rupert Evans). Ka natsid pole veel alla andnud ja see ongi filmi sündmustiku keskpunktiks. 

Täiesti keskpärane, vaadatav meelelahutus. Hellboy sai jälle vaadatud eelloo tundmise eesmärgil, sest Hellboy 2 tundub veelgi atraktiivsem oma karakteridisaini poolest. Ka siin mängib suurt rolli filmi visuaalne pool (et mitte öelda kõige suuremat rolli). Filmi sisu mind niivõrd ära ei veennud ja "pahad tegelasedki" jäid pisut lahjaks, kuid filmi selles iseenesest süüdistada ei saa - põhineb see ju siiski koomiksil. Iseenesest peitus loos oma moraal. Kas inimlikkus on ilmtingimata ainuomane inimestele? Visuaal oli aga puhas silmailu.

Abe Sapien: [while stitching up Hellboy's shoulder] How long did he touch you? 
Hellboy: I don't know? About 5 seconds? 
Abe Sapien: [pulls three eggs out of his shoulder] Touched you five seconds, laid three eggs. 
Hellboy: Didn't even buy me a drink. 

***

John Myers: What makes a man a man? A friend of mine once wondered. Is it his origins? The way he comes to life? I don't think so. It's the choices he makes. Not how he starts things, but how he decides to end them. 

Secret Window (2004)

Secret Window on film, mida vaadata igavusest vihmasel laupäeval, kuid mida iga vähegi rohkem Johnny Deppi fänn on näinud.

Secret Window räägib kirjanikust, Mort Raineyst, keda vaevab krooniline uimasus ja kes veedab rohkem aega oma diivanil lesides, kui tegelikult kirjutades või ärkvel olles. Tema unearmastus ei tulene aga põgusalt laiskusest, vaid põhjus on hoopis salapärasem, mis hakkab hargnema pärast rida kummalisi sündmusi. Ühel päeval ilmub Morti ukse taha kummaline mees, John Shooter (John Turturro), kes süüdistab Morti plagiaadis. Sellest hetkest peale pole John ja Mort just suurimad sõbrad ja John võtab appi igasugused abinõud, et Mort avaldaks tõe kirjutiste kohta. Vahepeale on põigitud veel stseenid Morti ja tema eksnaise, Amy Rainey (Maria Bello) ning tolle uue mehe Ted Milneri (Timothy Hutton) keerulistest suhetest. Lõppu ma loomulikult reetma ei hakka, kuid see-eest on tulemus vägagi ettearvatav ja õlgu kehitama panev.

Oma süžeelt ei paku film mitte midagi uut. Seda võiks võrrelda Fight Clubi toorema, vaese mehe versiooniga. Tihti jääb ka sündmustiku areng aeglaseks ja ühekülgseks ning lõpuks jääbki mulje, et filmi ainsaks päästjaks on Johnny Depp, kes suudab mcgyverlikult traadist televiisori meisterdada. Tema osatäitmine Mort Raineyna on taaskord midagi uut tema karakterite galeriis ja nii võib linateoses kohata äärmiselt kummalist ja huvitava, boheemlasliku omaolekuga kirjanikku. Ainuüksi näitleja miimika on väärt vaatamist.

Kel vähegi aega üle ja kes vähegi peab lugu Johnny Deppi tegemistest, siis mingiks ajaks on Secret Window täiesti rahuldav meelelahutus.

Ted: Maybe I should take a walk around the block.
Amy: Yes, that'd be good.
Mort: Aw heck, Ted, live a little - make it two. Rubbernecker.

***

John Shooter: Thought you didn't smoke.
Mort: I took it up recently, for my health.

Fight Club (1999)

Mis siin ikka leelotada, klassika, mida vist pea igaüks näinud. Sai teine jälle üle vaadatud ja no on hea film. Neile, kes on tõesti kivi all elanud ja ei tea, mis teema on, siis lühidalt sisust..

Näiliselt eluga hästi toime tulev kontoritöötaja vaevleb unepuuduse käes ja isegi pea iga viimse, kui IKEA toote omamine ei paku talle rahulolu. Pärast tööd käib ta anonüümsete alkohoolikute, leukeemia-, vähi ja kes-teab-mis-haigete tugigruppides. Viimatimainitud tegevus aitab tal magada. Kõik muutub, kui ta "kohtab" seebitegijast Tyler Durdenit.

Tyler on kõike, mida peategelane ei ole...naiste seas edukas, "äris" läheb hästi ja kohati ülimalt intelligentne. Isegi kodud on neil vastandid...kui peategelane elab mõnusas moodsas korteris, siis Tyler pesitseb Paper streedi mahajäetud "kummitustemajas", kus vihma ajal lülitatakse isegi elekter välja. Aga neil on midagi ühist:neile meeldib kakelda. Ja nii sünnibki kaklusklubi. Nad pole üksi ja peagi on terve pubi kelder täis igas vanuses kaklushimulisi vennikesi, kes on valmis teineteist klobima, kuni teine ütleb "stop". Kõik läheb hästi, kuni inimesed hakkavad surema ja "Project Mayhem" väljub kontrolli alt. Siis selgub üht-teist huvitavat...nii Tyleri, kui ka peategelase kohta.

Pitt, kes mulle üldiselt inimesena peale ei lähe, näitab jälle, et üht-teist temas ikka leidub. Edward Nortoni hääl sobib nagu valatult peale lugema. Ühesõnaga viiis pluss.

Tyler Durden: Would you like to say a few words to mark the occasion?

Narrator: mumbles...

Tyler Durden: I'm sorry...

Narrator: I still can't think of anything.

Tyler Durden: Ah... flashback humor.

Rescue Dawn (2006)

Üle pika aja ka midagi head. Rescue Dawn oli kosutav vaatamine pärast X Filesi piinlikku läbikukkumist.

Väidetavalt põhineb Herzogi film tõsielulistel faktidel, kuid ometi on raske uskuda, et üks USA õhuväe piloot võiks sattuda vietkongide pantvangi ning sealt peaaegu surma suust end välja rabeleda sellisel viisil, nagu film seda näitab. Peaosas on taaskord Christian Bale, kes eranditult teeb hea rolli ja viib näitlemise järgmisele tasandile. Mehe harjumuseks on saanud erinevate rollide tarvis oma kaaluga mängida ja nagu The Machinistiski, on Bale'i kaal filmi jaoks ohtlikult madalale langetatud. Kõigepealt American Psycho ideaalilähedane vorm, siis The Machinist, kus mees on rekordiväärselt filmi tarvis kaalu kaotanud, Batman, mis eeldab samuti kangelasele iseloomulikku lihasmassi ja viimaks Rescue Dawn Bale'i kummitusliku välimusega. Ka edasised rollid nõudsid palju burgeri vitsutamist. Loodetavasti on Christiani organism kõige selle jaoks piisavalt visa.

Film algab rahulikult. Entusiastlikele pilootidele näidatakse videoklippe sellest, kuidas džunglis ellu jääda, mille üle mehed pahaaimamatult nalja heidavad. Pilge edasisele sündmustikule. Ka stseenid pärast Dieteri (Christian Bale) õnnetust ajavad pigem muigama. Mida aeg edasi, seda tõsisema hoiaku film võtab ja lõpuks muutub film juba emotsionaalselt raskeks, millele aitab kõvasti kaasa meisterlik näitlejatöö ja üleüldine usutavus. 

Kindlasti pole tegu tavalise sõjafilmiga: ohtralt verd ja vägivalda, tulirelvi jms sealt otsida ei maksa. See on ühe mehe ellujäämislugu.

Insanitarium (2008)

Millest siin siis nüüd alustada. Filmi "soovitan" vaadata ainult siis, kui tõesti viimane meeleheide käes ja mitte midagi paremat pole teha. Ainus asi, mis siin väärt vaatamist on Peter Stormare (Prison Breakist tundud Abruzzi) hiilgav oskus mängida järjekordset psühhopaati. Storyline on lihtne...mees murrab end hullumajja, et päästa oma õde. Viimane on kergelt suitsiidsete mõtetega. Nii..mõeldud tehtud, tüüp mängib hullu ja visatakse samasse hullarisse. Siis hakkavad selguma kummalised tõsiasjad, et üleval korrusel on miskit imelikku toimumas. Asja arenedes selgub, et vana hea hullumaja direktor (Stormare) teeb oma patsientide peal inimkatseid muutes neid inimsööjateks. Lõpus pääsevad kõik hullud lahti, peategelane, tema õde ja veel üks klassikaline "normaalne" üritavad põreneda, verd lendab, üksteist süüakse jnejne.

Lõpp on ikka nii, et"klassikaline normaalne" sureb, õde ja vend pääsevad (nõretavad verest, kuid on siiiiski elu ja tervise juures) ja hullumeelne hullari juhataja jääb oma patsientidest ilma, sest nood lihtsalt jooksevad mööda ilma laiali. Lõpp hea kõik hea.

The X Files: I Want to Believe (2008)

Mis juhtus, Chris Carter? Kes end sedasi siis vanal rasval praeb. Just nagu Indiana Jonesiga, ei paku X Files'ide viimane osa vanadele episoodidele mingit konkurentsi. Sündmustik jääb nõrgaks, iga stseen on külvatud üle klišeedega ning kurjategijate liin on pigem veider, kui hirmus (spoiler: gei inimorganite transportija, kes varastab organeid, et neid oma surnud poisssõbrale külge pookida).

Äramärkimist väärivad vaid vanad head peategelased Mulder (David Duchovny) ja Scully (Gillian Anderson), kelleta The X Files: I Want to Believe oleks film, mille ma saadaks otse DVDle. Ilmselt avastas Chris viimasel hetkel, et Walter Skinnerit (Mitch Pileggi) pole filmi jooksul kordagi näidatud ja seetõttu "parandas" ta vea sellega, et tõi tegelase mängu alles filmi viimasel kümmekonnal minutil. Rohkem ma sündmustikku ei lahkaks, sest kuna seal eriti palju asjalikku ei sündinud, poleks just palju, mida hiljem ise "avastada".

Kohad, mis pidanuks olema naljakad, ei ajanud naerma ning kohad, mis oleks võinud olla head, ajasid nutma. I mean, come on. Chris, sa suudaks paremat.
Võib-olla varastati ta anne/aju/mälu/pea UFOde poolt ära, sest ta jõudis tõele liiga lähedale.

V for vendetta (2005)

Remember, remember the 5th of November, the gun powder treason and plot. I know of no reason why the gun powder treason should ever be forgot.


V for Vendetta jutustab tuleviku-Londonis tegutsevast "terroristist", kelle südameasjaks on kukutada sealne võim. Võim Inglismaal on korrumpeerunud ja võimul on mees, keda saadab hitlerlik maneer, totalitaarsed võtted ja mis kõige aluseks, võimu oma sümboolika. V, mis ongi vandenõulase nimi, on riietatud üleni musta, nägu katab aga Guy Fawkesi mask, mis annab aimu mehe edasistest plaanidest. Kui V kohtab oma teel kaunist tütarlast, Eveyt (Natalie Portman), siis selgub, et on leidnud endale väärilise vastase või hoopiski liitlase. Kas võim nende kahe abil ka kukutatakse, järeldage ise.
Pidin sellegi filmi kahes osas vaatama, sest esimesed 30 minutit ei pakkunud just eriti pinget. Tegelaste suhted tundusid pealiskaudsed, karakterid välja arendamata ja Guy Fawkesi kostüüm lihtsalt cheesy. Filmi uuesti välja võttes aga asjad paranesid. Meeldima hakkasid stiilselt välja töödatud võitlusstseenid, Evey tegelaskuju arenemine, Inglismaa roiskunud võimu portreteerimine, vastanduvad elemendid, erinevad sümbolid ja muidugi linateose lõpp, mis pakkus suursugust tulevärki.Tagasi vaadates võiks öelda, et film oli kui modernne tõlgendus Ooperifantoomist selle erinevusega, et muusika ei tulnud mitte lauljate suust, vaid tänavale asetatud kõlaritest. Kuigi V for Vendetta pakub nii mõnelgi hetkel elavat vaatemängu, jäi see mingil määral ikkagi pealiskaudseks. Võib-olla on ohtlik tõmmata nii tugevaid paralleele '40 aastate genotsiidiga, kui tulemus ähvardab tulla kahvatu. See jättis suhu odava maigu, justkui oleks just vaadanud amatöörlikku etendust II maailmasõjast.

V: ...A building is a symbol, as is the act of destroying it. Symbols are given power by people. A symbol, in and of itself is powerless, but with enough people behind it, blowing up a building can change the world.

***

[after a hail of gunfire doesn't stop V]
Creedy: Die! Die! Why won't you die?... Why won't you die?
V: Beneath this mask there is more than flesh. Beneath this mask there is an idea, Mr. Creedy, and ideas are bulletproof.

***

V: The only verdict is vengeance, a vendetta, held as a votive not in vain.

Kiss Kiss Bang Bang (2005)

Filmimöla poolt kangesti kiidetud KKBB polnud ehk nii hea, kui oodatud, aga siiski piisavalt hea. Mõtlesin tükk aega, et kas panna 3 või 4 tärnikest, sest iseenesest dialoog oli hea ja humoorikat teksti oli jalaga segada. Aga mis filmi kahjuks räägib, on kuidagi uimane storyline. Algus oli nii "igav", et olin sunnitud filmi kahes tükis vaatama. Teine pool on juba päris lõbus.

Lugu siis Harryst,kergetviisi varas, kuid ei ütle ka näitlejarollist ära...töö seegi. Mees kohtab ühel päeval oma lapsepõlvearmastust Harmonyt (kes on ka väikestviisi näitleja, kuid kellel ei lähe just eriti hästi) ja valetab tollele, et on detektiiv...sest tüdruk otsib detektiivi seoses oma õe mõrvaga...vähemalt ta arvab, et see on mõrv. Loost ei puudu ka "päris" detektiiv Gay Perry, kellelt Harry peaks oma uue rolli jaoks "õppima". Ühel hetkel on nad

kolmekesi sündmustekeerises, kus inimesed surevad, koerad söövad sõrmi ja geidel on püssid püksis.

Tjaa...ei oskagi paremini kuidagi kirjeldada, sest kõik oli kuidagi nii ajuvaba..aga tekst oli iseenesest hea..naljakas.

Pulp Fiction (1994)

Quentin Tarantino vaimusünnitus Pulp Fiction ei ole mingi tavaline gängsterifilm, vaid lugu, mis sööbib gängsterite ja nendega seotud inimeste hingeellu. Kas üks jalamassaaž on piisav argument, et mees aknast alla visata? Mis juhtub mehega, kes näeb "jumalikku vahelesekkumist"? Mis saab Marvinist või hoopis: kus on algus ja kus lõpp?

Pulp Fiction on eriline ka oma iroonia poolest, millega ta suhtub tegelastesse. Tegelased pole sugugi nii heroilised, kui neid tihti peale filmides näidatakse ja seepärast on see lugu äärmiselt värskendav: ka kõige karmim ninamees võib saatuse kurjal tahtel kuskil keldriruumis kinniseotuna lõpetada, teinekord aga lastakse suures jututuhinas maha mees, kes sekund tagasi oli su vestluspartner (kõik seejuures tahtmatult). Filmi sündmustik on tihe ja seda ümber jutustada oleks mõttetu vaev. Piisab, kui öelda, et tegu on ühe järjekordse tippsaavutusega filmiajaloos. Paar kohta jäävad koguni vastuseta, nii et filmijärgset mõttetööd jagub ka pikemaks ajaks.

Mis siis oli kohvri sees?