Juba teine sissekanne antud filmi kohta, kuid ma arvasin, et Veiko Õunpuu linateos väärib lähemat tutvustamist, kui paar emotsioonide ajel kirjutatud märksõna.Hiljuti sai oma viimane rahanatuke Sügisballi DVDle kulutatud, sest mälestused viimasest vaatamisest olid head ja ometi pidi sündmustikuga mälu värskendama. Juhtus aga see, et filmiheli ei läinud mitte kuskil käima ja pidi hulk aega surkima, enne kui asja korda sai.
Sügisball räägib Lasnamäe elanikest, kohast, kus "mitte keegi enam ei ela". Esimese vaatamisega tundus kogu värk liialt groteskne ja üle vindi keeratud. Hiljutisel vaatamisel (mis oli eile) aga ei näinud ma enam põhjust, miks ei võiks filmi dokumentaali alla liigitada. Kes ütlebki, et Lasnamäel ei ela selliseid inimesi, ei mõelda selliseid mõtteid, ei tehta selliseid asju?
Nimelt keerleb Sügisballi tegevus mitme erineva inimese ümber. Esindatud on edumeelne arhitekt oma rahulolematu naisega, soomlasest üksik juuksur, ebaõnnes kümblev üksikema, niru armueluga literaat ja palju teisi, kes veedavad oma aega masendavas üksinduses Lasnamäe kõledate paneelmajade vahel. Film lahkab nende masendavamaigulist eraelu, peegeldab nende püüdlusi ja tuleviku aspiratsioone ning kajastab irooniliselt "magala" klišeesid, prototüüpe ja eelarvamusi. Linateos annab nii suure emotsioonilise laengu, et juba täna hommikul vaatasin ma enda ümbruskonda (mustamäge) samasuguse pilguga, kui filmi ennast. See samastumine muutis filmi palju realistlikumaks.
Kui rääkida filmi teostuspoolest, siis ka siin pole ühtegi halba asja välja tuua. Sügisball on Eesti filmide seas üks kvaliteetsemaid ja meisterlikumaid saavutusi. Jääb lausa mulje, et tegu ongi "välismaise" filmiga nagu neid kunagi Hollywoodi omadega sai võrreldud. Stiilsed ülesvõtted ühes ainuüksi mahedate värvidega ja heade näitlejatega kutsub Õunpuu linateost iga kell uuesti vaatama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar