Six-String Samurai (1998)

Üle pika aja üks üllatavalt hea absurdifilm. Midagi Fear and Loathing in Las Vegas fännidele.

Müstiline peategelane Buddy on teel Lost Vegasesse, et saada Elvise järel uueks kuningaks. Mees pole osav mitte ainult kitarri mängimises, vaid ka samuraimõõga käsitsemises. Oma teel rock'n'rolli pealinna päästab ta kummalise lapse, kes talle ustavalt järgneb ja nii mõneski olukorras kasulikuks kaaslaseks osutub. Põhivaenlaseks kujuneb vana Surm isiklikult, kes on pähe võtnud kõik kitarrituusad oma teel hävitada, et ise uueks kuningaks saada. Võideldakse veel "windmill-meeste" ja paljude teiste ajuvabade tegelastega.

Väga veidras ja kohati absurdses võtmes tehtud film. Ühel hetkel on kaadris veider bänd, kes kasutab laulu asemel häälitsusi ning juba järgmisel sõidab mööda autotäis kiviaegseid koopainimesi. Dialoogi eriti palju ei ole, aga see-eest on see vähene päris meelt lahutav.

Film, mis pole päris igaühele, kuid kes veidigi F&L in LA nautis, sellele peaks täitsa meeldima. Võitlusstseenid on üli old-school, kuid siiski naljakad ja Jeffrey Falcon saab Buddy kehastamisega suurepäraselt hakkama. Ka filmi soundtrack on mainimist väärt, lauludevalik annab filmile tublisti juurde.

Mesh-Head: If I were you, I would run.
Buddy: If you were me, you'd be good-lookin'.

Fear and Loathing in Las Vegas (1998)

Täitsa ulme.


Üldiselt on nii, et kõige lemmikumate filmide arvustamine osutub alati kõige raskemaks ülesandeks. Fear and Loathing kuulub mu lemmikute hulka, ehkki päris täispunkte talle ei annaks. Siiski, tegu on kahtlemata omalaadse ja samaaegselt täiesti hullumeelse linateosega.

F&L põhineb Hunter S. Thompsoni samanimelisel raamatul, mis jutustab kahest tegelasest, ajakirjanikust Raoul Duke'ist (Johnny Depp) ja tema advokaadist Dr. Gonzost (Benicio Del Toro), kes rändavad Las Vegasesse, et veeta seal psühhedeelsete ainete saatel aega. Filmi tegevustik tiirlebki enamasti nende kahe kummaliste ja halenaljakate seikluste ümber Las Vegases, erinevates hotellitubades ja väljas, suuremas seltskonnaski.

Pisut David Lynchi ja Stanley Kubriku laadsed stseenid teevad Fear and Loathingust tõeliselt nauditava filmi. Kiidusõnu väärib ka näitlejavalik, sest peaosadesse valitud Benicio Del Toro ja eelkõige kameeleonmees Johnny Depp suudavad ideaalselt tuua välja karakterite pisut skisofreenilised ja üdini sürrealistlikud iseloomujooned. Sürrealismile aitavad kaasa ka pisut robustselt kujutatud "eriefektid" või "koletised", mida kohtab nii mõneski hallutsinatsioonidega seotud stseenis.


Kahtlemata üks videoteegi klassikutest ja absoluutsetest lemmikutest, kuid millegi pärast ei tõuse käsi viit punkti päris andma. Asi selles, et mingil kummalisel põhjusel ei õnnestunud mul umbes kolm esimest korda seda filmi täies pikkuses ära vaadata. Olgu selleks siis pikale veninud lõpp või mu enda püsimatus, on Fear and Loathing in Las Vegas vähemalt nelja punkti vääriline päris kindlasti.
Muudatus (09/09/09): 4 punkti?! F&L on siiski üks mu lemmikutest.

Dr. Gonzo: Let's give the boy a lift.
Raoul Duke: What? No. We can't stop here. This is bat country.

***

Raoul Duke: There's a uh, big machine in the sky, some kind of, I dunno, electric snake, coming straight at us.
Dr. Gonzo: Shoot it.
Raoul Duke: Not yet, I want to study its habits.