The Reader (2008)

Viie Oskari nominatsiooniga "The Reader" jutustab loo II maailmasõja järgsel perioodil Saksamaal, kus teevad kummalise randevuu koolipoiss Michael Berg (David Kross / Ralph Fiennes) ja keegi võõras, temast kaks korda vanem Hanna Schmitz (Kate Winslet). Sellest saab alguse kummaline suhe, mängides provokatiivselt moraalsuse piirimail. Lugu saab oma nime aga Hanna armastusest Michaeli ettelugemise vastu, mis peagi muutub oluliseks osaks nende kokkusaamistest. Filmi süžee ei keerle aga pelgalt raamatute lugemise ümber, vaid jutustab loo Winsleti tegelase saatusest, paljastades paratamatult ka Michaeli eluloo.

Kate Winsleti julge rollivalik ei tohiks ühelegi tõelisele austajale just uudisena tulla (pidades eelkõige silmas filme nagu Little Children, Quills ja muidugi Titanic), küll aga üllatas meeldivalt David Kross Michael Bergi nahas, sest IMDB andmetel on noormehe vanuseks vaid 18 ühikut, olles selle aja jooksul mänginud tervelt seitsmes erinevas filmis. Krossi roll Michaelina pole ainult hea, kuid ühtlasi ka võrdväärne partner garanteeritult heale Winsletile, kelle julgus ja loomulikkus teeb silmad ette nii mõnelegi A-listi näitlejatarile. Titanic võis Winsletile küll nime teha, kuid kahtlemata on ülekohus tõmmata kahe eelmainitu vahele võrdusmärki.



Kahjuks polnud Krossi ekraaniaeg võrdeline filmi täispikkusega, sest hiljem vahetus Michaeli noorem osatäitja välja Ralph Fiennesiga, kellega koos saabus ühtlasi ka linateose allakäik (või vähemalt seisak). Täiesti mittemidagiütlev sooritus mehelt, kel selja taga juba mitukümmend filmi (tuletades meelde, et Davidil oli neid alla kümne). Vahest mõjub värske veri Hollywoodile kui kamuflaaž ning nii pea, kui see oli kadunud, kadus ka filmi tõeline võlu.

Ette tuleb heita ka pealesurutud saksa aktsenti, mis ei ole seni ühelegi filmile midagi juurde andnud, vaid tekitanud vähemasti minus pahameelt, justkui oleks filmi režissööril raskusi oma vaatajaskonna intelligentsusesse uskumises (seejuures tuleb kiita Singeri otsust Valküüri osas).


Küll aga tõstatas film mitu häälekat küsimust ja lõi paralleeli Remarque'i "Läänerindel muutuseta" vahel, millest siiani kummitab ühe karakteri küsimus "Miks me üldse sõdime?". Sama natuuriga küsimus puudutas ka Hannat, kes oli vaid üks, masinavärki vägisi kaasatud osaline, kelle peale langes saatuse tahtel kogu süü.

Lõviosa filmist domineerisid aga kuldaväärt näitlejad ja suurepärane käsikiri, mistõttu ei saa hinnata "The Readerit" ainuüksi ühe kehvapoolse näitlejavaliku ja aktsentide kasutamise otsuse põhjal. Loodetavasti läheb Kate'il seekord õnneks ja ta saab lõpuks kätte oma teenitud kulmehikese (kolm olevat kohtuseadus..?)

Valkyrie (2008)

Bryan Singeri "Valkyrie" oli ammu juba meie päevakavas kui film, mille ainestik tundus piisavalt huvitav, et seda sügavamalt sondeerida. Tom Cruise pole nüüd päris meie tass teed, aga mine tea, ehk sünnib imesid.


Tõsielulistel sündmustel põhinev Valküür jutustab Teisest maailmasõjast, kus esiplaanile on kergitatud eelkõige natsionaalsotsialistliku Saksamaa sisepoliitilised asjaajamised. Film lükatakse käima Aafrikas kolonel Stauffenbergi (Tom Cruise) kirjakirjutamise saatel. Alguses kõneleb mees saksa keeles, andes vaatajale aimu tegelase rahvusest juhuks, kui mehe nimest üksi jäi väheks. Sujuvalt läheb Cruise'i tegelaskuju üle inglise keelele, mis filmide puhul on võrreldav sellega, kui poole kirjutamise pealt võtta sinise pastapliiatsi asemel must ning jätkata sellega kirjutamist. Tuleks aga usaldada vaataja intelligentsust ja loota tõsiasjale, et linateosest huvitunud isikud on teinud niivõrd paljugi eeltööd, et teavad sündmustiku põhiliini. Bryan usaldas vaatajaid aga nii palju, et ei sundinud näitlejaid vägisi saksa keele aktsenti kasutama. Ka meeste ühesugune vorm peaks andma piisavaid vihjeid tegelaste rahvuse ja kuuluvuse kohta.


Filmi algusjärk arenes sujuvalt ja hoidis üleval pinget neile, kes looga süvitsi pole ajaloos tutvunud (nagu mina). Ehkki Cruise'i tegelaskuju oli kõike muud, kui isikupärane ja veenev, oli näitleja hea/halva näitlemise skaala keskpunktis ja ei liikunud terve linateose vältel mitte kummalegi poole. Vahel on parem isegi üle mängida, kui teha seda üldse mitte. Seega kuulujuttude järgi tugeva karakteriga Stauffenbergi portreerimisest ei olnud Cruise'i kehastuses haisugi. Mis aga kõvasti lehkama jäi, oli pealesurutud hollywoodilikkus niigi dramaatilisele loole. Kui algus oli vaat, et veenev ja isegi tagasihoidlik, siis lõpupoole sattusid mehed hoogu ja süstisid Valküüri kõik ninnu-nännu ja enamgi veel.


Muidugi ei tähenda see veel, et me Zmurffiga kinosaalis aeg-ajalt küüsi ei närinud ja teatud stseene kiidulauluga ei saatnud. "Valküüri" saatnud John Ottmani muusika väärib ainult plusspunkte, andes filmile pea pool tema väärtusest. Üksikutest kongilöökidest kuni võimsate meloodiateni välja, oli tunda, et sel hetkel veel tundmatu mees oli teinud kõik, et hoida vaataja kuklakarvad turris. Tubli, John!

Lõpp, nagu mainitud, varises kokku nagu kaardimaja, ehkki finaalstseeni oli süstitud nii palju pisarakiskumisvõtteid, kui inimkonnale on teada. Tihtipeale lähen ma -küll teadlikult- nende õnge, kuid seekord tundus veelgi võltsim, kui tavaliselt. Mine tea, ehk oleks kümmekonnast timukast dramaatilisuse esiletoomiseks piisanudki. Just a guess.

Oleks ainestik vähem paeluvam, küllap saanuks ka film vähem punkte. Iseenesest polnud tegu ka lahja meelelahutusega, nii et puhtalt actioni nimel võib teda kaeda küll.

Die Welle (2008)

"Sõjad ja diktatuur on minevik, sellised asjad pole tänapäevaühiskonnas enam võimalikud," väidavad õpilased Rainer Wegner'i (Jürgen Vogel) läbiviidaval projektinädalal. Vabameelne ja muidu lahe õpetaja otsustab oma kursuse seas läbi viia väikese eksperimendi näitamaks, et diktatuur, kui selline, ON tänapäevaühiskonnas võimalik. Õpilased vaid naeravad sellise väite peale, aga kui Wegner annab neile erinevaid "juhtnööre", olgu see siis ühesuguste riiete kandmine, "ühingule" nime mõtlemine (milleks saabki maakeeli "Laine", lisatakse ka oma tervitusliigutus) ja sellele liikmete värbamine, ei naera enam keegi....kõik teevad sundimatult oma liidri ja õpetaja "käske". Pika peale väljub asi kontrolli alt (projektinädala lõppedes paluvad õpilased "projekti" jätkata, ühingu tulihingelisedliikmed satuvad oma tegevusega seadusega pahuksisse) ja olustik muutub vägivaldseks ja ollakse valmis isegi "omadele" vastu, kes julgevad teistele "mõistust pähe panna", hakkama. Wegner saab isegi peagi aru, et asi pole enam õige ja proovib asjale lõppu teha. Sisimas on tal sellest kahju, sest mingil moel naudib mees kogu seda isikukultust ja ühtekuuluvustunde tekkimist.
Süütust eksperimendist on saanud mäng elu ja surma peale. Kes väljuvad võitlusest võitjana? Mis kõige hullem, liikmed ei saa ise aru, mis neist saanud on ja ei juurdle, kas see mitte polegi seesama diktatuur,mida nad võimatuks pidasid.
Lugu iseenesest võib tunduda selline pisut klišee, aga kuna tegu on mitte-hollywoody filmiga ja peale selle veel Saksa filmiga, kust ei puudu hea näitlejatöö, siis soovitan kindlasti vaadata. Tegu veel peale selle tõestisündinud looga ja millegipärast annab fakt, et filmi tegid sakslased ise, asjale veel pauerit juurde. Tõestisündinud lugu ei leidnud siiski Saksamaal aset, vaid hoopis Ameerikas.
Selleks, et rahvas mõtlema hakkaks, on vaja jahmatada, ja seda see film ka teeb.
Muide, kõlakad käivad, et film tehakse Saksas kooliprogrammi osaks. Ei näe põhjust, miks mitte.

All Quiet on the Western Front (1930)

Selliseid sõjafilme tänapäeva Hollywoodis enam ei näe. Arvestades, et film on valminud I ja II maailmasõja vahelisel ajal, võib oletada, et filmitegija Lewis Milestone teadis vägagi hästi, mida lavastab, olles ise selle kõige keskel. Filmilõpp oli puhas šedööver ja teosele truumalt seda lavastada poleks saanudki. Sellist lõppu te praegustest filmidest enam ei leia. Liblikas ja sõda, kontrastsus kahe äärmuse vahel. Haavatavus, ilu, emotsioon, surm.